KES PEAB MUUTUMA, KAS ÜHISKOND VÕI PUUDEGA INIMENE (13)?

Keegi pakkus mulle välja huvitava jätkuteema - kuidas negatiivsetest kommentaaridest mitte välja teha ning muutuda nii tugevaks, et need enam üldse ei häiri. 

See on väga hea teema, aga pigistame enne veel ühe mädapunni lõhki. Nimelt - olen tähele pannud, kuidas puuetega laste vanematele heidetakse sageli ette seda, et nad on LIIGA TUNDLIKUD. Las jõllavad, ära tee välja! Õpetaja nähvas lapsele? Ära ole nii tundlik, kindlasti kujutasid seda endale lihtsalt ette. Teised lapsed naersid mänguväljakul su lapse üle? Tühiasi, see on alati nii olnud! 

No nii - kes on valmis tõetunniks? Siit see tuleb - inimesed on laisud, oma harjumustes kinni. Nad on harjunud erilist jõllitama nagu traincrash'i ehk rongiõnnetust. Nad on harjunud päid kokku panema ja sosistama. Nad on harjunud, et erilised on eraldi, oma boksis, kus nad tavalisi ei häiri. Ja kui nad juhtumisi väljapoole boksi eksivad, siis nad on harjunud õlgu võdistama ning huuli kõverdama. Ja harjumustest on pagana lahti saada. Või tunnistada, et olen harjumuse ori. Minule näiteks ei meeldi vastata telefonile. Seepärast ma ka kunagi ei vasta, kui keegi tundmatult numbrilt helistab. Kui väga tähtis on, küll siis kirjutab meili peale, mõtlen ma. Ma tean, et kui ma natukene pingutaks, siis ma saaks sellest harjumusest lahti. Aga ma ei viitsi.

Sama lugu ka ühiskonna ja puuetega inimestega. Lihtsam on vanaviisi jõllata ja puuetega inimestes vigu otsida. Lihtsam on lükata nad ühiskonna äärealale, kuna siis ei pea midagi oma käitumises muutma. Oma käitumise muutmine on jube tülikas. 

See nõuab pealehakkamist ja julgust. Aitäh Jaanile, kes tunnistas ausalt, et mu kolumnid panid ta teistmoodi mõtlema. Järelikult ei ole minu ettevõtmine puhas tuule tallamine.

Nüüd - kas puudega lapse hooldaja peaks olema TUGEVAM? Ma arvan, et nii saab küsida ainuüksi inimene, kel endal sellist hoolealust ei ole. Kuna puudega lapse hooldaja juba on tugevam. Tugevam kui ta kunagi oma varasemas elus on olnud, nii tugev kui on inimvõimete piiriga arvestades üldse võimalik olla.

Kust see tugevus tuleb? See tugevus tuleb sellest, kui sa oled mitu kuud, vahel ka aastaid magamata, ning seisad ikka püsti. See tugevus tuleb sellest, kui sa vaatad, kuidas su laps mitu nädalat järjest krambihoogudes väänleb, kuidas tal keel suulakke kleepub ja nägu siniseks läheb. Sellest, kuidas su lootused, et kramp enam ei kordu, taaskord luhtuvad. Sellest, kuidas sa tõstad oma liikumisvõimetut last ka siis, kui su selg on tema tõstmisest katki ja põlved puruks. Sellest, kuidas sa lähed temaga mänguväljakule ka siis, kui kõik sind vahivad ja teised lapsed su last naeravad. Sellest, kuidas sa kõigile takistusetele vaatamata ikkagi oma lapse eest võitled. Kuni omaenda viimase hingetõmbeni.

Ma olen võrrelnud puudega lapse sündi tuumapommi plahvatusega isiklikus elus. Pärast seda on kõik uus, sest vanast ei ole enam midagi järel või on see tundmatuseni muutunud. Elu puudega lapsega võiks aga võrrelda pideva tsunami eest ära jooksmisega. Sa näed hiigellainet ja jooksed, ronid lähima palmi otsa ning hoiad kõvasti kinni, kuni laine taandub. Teades, et pea tuleb ta jälle. Võib-olla veel võimsamana. 

Kui see sind tugevaks ei tee, siis mis üldse teeb? Võib-olla vangilaager. Ma arvan, et aastaid Siberi vangilaagrites virelenud eestlased olid sama tugevad. Nad jäid ellu kõigele vaatamata. Vaatamata piinamistele, magamata öödele ja näljale. 

Niisamuti puuetega inimesed ning puuetega laste vanemad. Me jääme ellu, kuna see kõik on meid tohutult karastanud. Meil ei ole vaja tugevamaks muutuda, kuna enam tugevam ei ole võimalik olla.
Meil on lihtsalt vaja, et ühiskond oleks meie ja meie laste vastu natuke sõbralikum. Tuleks niiöelda poolele teele vastu. Ulataks käe. Naerataks. Lubaks vahel ka oma boksi. Kõik. Siis on meil natuke lihtsam selle tsunami eest ära joosta.

Seega üks palve edaspidiseks -

Ole sõbralik puudega lapse ja tema hooldaja vastu. Kui sul midagi head öelda ei ole, ära ütle midagi. Kui suudad, siis ütle midagi head, sellega teed meie olemise kergeks ja meele helgeks. 

Pildil Juulike koos issi ja õdedega jäätisekohvikus maiustamas :)