MIKS MEIL ON NIIIIII SUUR AUTO? 12. ÕPPETUND

Mu tänane kolumn haakub sügava puudega lapse ema Kaire eilse kommentaariga mu FB lehel, kus ta kirjutas oma pere autost. Kairel on sügava puudega tütar Kelli, kellest on olnud juttu ka Ringvaates. Panen Kaire kommentaari siia eraldi üles:

"Ja veel häirib, et kui lapse tõttu olen sunnitud sõitma suure, üsna vana ja rohkelt kütet võtva autoga, sìis millegi pärast arvatakse, et olen rikkur. Sorry aga keegi ei anna ilma suurema sissetulekuta liisingut ja turul liigub ka väga vähe selliseid autosid, kuhu Kelli koos vankriga sisse mahuks. Aga me tahame ise liikuda punktist A punkti B. Ju siis püüame seda vanakest remontida ja elus hoida. Kui meie auto saba annab, siis ma ei tea, mis saab."

No vot! Kui puudega lapse vanemad ostavad omale SUURE AUTO, siis see tähendab, et nad on RIKKURID. Suur auto puudega last kasvatavas peres = rikkur! See on siis selline laialt levinud arvamus.
Aga tuleme jälle A ja B juurde. Võtame kahe lapsega tavapere, või isegi kolme lapsega tavapere. Piisab väikesest sõiduatost, kas pole? Vanemad ette, lapsed taga. Pagassi poekotid, kui poes käiakse, ja kohvrid, kui minnakse reisile. Suurt autot otseselt vaja ei ole. Kui just ei elata maal, kus on vaja läbi porimülgaste sõuda. Meil oli kunagi maakodu Massiarus. Ja Innol oli siis Hyundai Terracan. Kuna kevadel ja sügisel oli sellega hea läbi mülgaste sõita, väikse autoga oleks võinud pori sisse kinni jääda. Pärast ostsime omale Kia Sorrento, sama põhjusel - kuna käisime sageli oma maakodus. Ühiseid lapsi meil siis veel polnud. 

Kui maakodu maha müüsime, kadus dziibi vajadus ära ning hankisime omale Saksamaalt 20 aastat vana Audi 80e. Toona polnud meil rahaga priisata ning vana Audi käras küll. Ma olin siis seitsmendat kuud rase (ootasin Juulit), kui me tal Bremenis järel käisime. See vana Audike oli väga hea auto, kordagi ta ei jätnud meid tee peale, isegi, siis, kui Lõuna-Euroopasse ja tagasi vurasime. Sõitsime taga üheksa aastat. 

Mõnda aega sobis ta meile hästi. Juuli ja Roosi olid mõlemad väikesed, vanusevahe neil ju vaid kaks ja pool aastat, ja mahtusid ilusti tagaistmele. Väike oli ka Juulikese käru - tavaline laste Britax. Probleemid tekkisid siis, kui Juulike kasvas ning end tagaistmel hoogsalt kõigutama hakkas. Siis kõikus muidugi ka auto ning Inno pidi vaatama, et tee pealt välja ei sõidaks. Mida vanemaks Juulike sai, seda lõbusamat elu ta oma istme peal elama hakkas. Võttis kätega eesistmest kinni ja muudkui sikutas - edasi ja tagasi. Hakkasime vaikselt suurema ning tugevama auto ostmise peale mõtlema. 

Teiseks tõukeks oli pagasnik. Sinna ei mahtunud enam midagi peale Juulikese nüüd juba invaliididele mõeldud käru. Britaxist kasvas Juulike ju ühel hetkel välja. Mida suuremaks Juulike kasvas, seda suuremat käru oli talle kogu aeg vaja. Kas pole loogiline? Suur käru, suur pagasnik. Lõpuks oli Juuli käru juba nii suur, et Audi pagasnik ei läinud enam hästi kinni. Poekottide sinna mahutamisest ei maksnud rääkidagi, need tuli kõik salongi toppida.

Kui sündis Ella, aastal 2020, oli asi selge - meil on vaja suuremat autot. Kuna kaks turvaistet (üks Juuli ja teine Ella oma) pluss Roosi seal kuskil vahel poleks enam kuidagi tagaistmele ära mahtunud. No chance. Seega tegime surmapatu ning ostsime omale 2005. aasta (meie kohtumisaasta!) maasturi. Kus oli hästi suur pagass ning muidu ka lahedasti ruumi. Nüüd mahtusid lapsed ilusti tagaistmele ära. Ning mis peamine - Juuli võis end nii palju, kui tahtis, edasi-tagasi sõtkuda, autole ei teinud see kõige vähematki. Kuna maasturid on tugevad autod. Peavad vastu ka tarzanite möllamisele :D 

Sellega seoses tekkis aga UUS PROBLEEM. Kuna meil on ka invakaart, siis oli kuidagi imelik oma maasturiga invakohale parkida. Vähemasti Eestis oli inimeste esimene pilk hukkamõistev. Et mida, JÄLLE ÜKS NÖ INVAMAASTUR! On ju teada küllaldaselt juhtumeid, kus ülbed mölakad maasturiomanikud on parkinud invakohale. 

Kui Juuli ja ta käru välja tõstsime, siis ei vahtinud enam keegi, aga sellegipoolest üritas Inno võimalusel alati tavakohale parkida. Et mitte jätta selle ülbe mölaka muljet. Siin õnneks ei vahi "invamaastureid" keegi ning Inno on saanud üle oma kompleksist ning pargib nüüd ilusti invakoha peale.

See ei ole mitte ülbitsemise pärast, et hää, mina võin, sest mul on invakaart, põhjus on praktiline. Vaadake, kui parkida tavakohale, siis ei mahu Juuli autost välja. Kuna tavaline koht on väike, teine auto on sul kohe kõrval. Aga kuidas siis Juulike autost välja saab? Ta tuleb sealt välja tõsta, eks ole. See tõstmine käib aga sedasi, et me peame esmalt lükkama Juulikese käru auto kõrvale. Seega SELLEKS PEAB OLEMA PIISAVALT RUUMI. Et käru auto kõrvale ära mahuks. Siis me saame Juuli ilusti autost käru sisse tõsta. Ning pärast autosse tagasi. Invakohal on selleks lahedasti ruumi. 

Seega tänase päeva palve - 

A PALUN ÄRA VAATA INVAKOHALE PARKIVAT MAASTURIT KURJA PILGUGA. KUI PUUDEGA LAST KASVATAVAL PEREL ON MAASTUR, SIIS SEE ON NEIL HÄDAVAJADUSEL - ET MAHUTADA ÄRA LAPS JA LAPSE ASJAD (KÄRU, MÄHKMED JA MUUD ABIVAHENDID);

B INVAKOHALE EI PARGITA ÜLBITSEMISE PÄRAST, VAID SELLEKS, ET LAPSE AUTOST VÄLJA TÕSTMISEKS ON VAJA LISARUUMI;

C SEE, ET PUUDEGA INIMESEL VÕI PUUDEGA LAST KASVATAVAL PEREL ON MAASTUR, EI TÄHEMNDA, ET NAD OLEKS "RIKKURID." MAASTUR VÕIB OLLA VANA JA RIKKIS NING SOETATUD HÄDAVAJADUSEL. KUNA VÄIKSEMASSE AUTOSSE EI MAHUKS LIHTSALT LAPS JA TEMA ASJAD ÄRA. 

Nonii, nii palju siis tänaseks :) 
Pildil Juulike meie maasturi tagaistmel, teel lõunamaale :)