Ma ei tea, kuidas Eesti koolis, aga siin on selline huvitav süsteem, et pinginaabrid vahetuvad iga natukese aja tagant ning kooliaasta jooksul saad sa istuda kõigi klassikaaslaste kõrval. Minu arvataes väga nutikas viis klassikaaslasi teineteisega lähendada ning ma arvan, et see on ka väga hea kiusuennetus. Ma omast ajast mäletan, et kogu aeg oli üks pinginaaber ja osad jäid tõrjutuks, üksinda. Siin määrab õpetaja, kes kelle kõrval mingil hetkel istub. Roosi on istunud kõikide kaaslaste kõrval ning nad kõik on teda õpingutes aidanud.
Kui keegi jääb vahetunnis omaette istuma, siis suunab õoetaja ta kohe teiste juurde. Mis on samuti väga hea - minu ajal ei huvitanud kedagi, kui keegi üksi jäi konutama.
Hispaania kool ning laiemalt Hispaania ühiskond on nagu üks suur meeskond, kus igaühel on oma kindel roll. Kes on tugevam, see pannakse nõrgemaid aitama. Kes on nõrgem, seda aidatakse. Kõigilt nõutakse viisakat käitumist ning teistest lugu pidamist. Allahindlust ei tehta isegi kõige pisematele. Nagu Helengi märkis - Hispaanias on suurim solvang, kui sinu kohta öeldakse, et oled halvasti kasvatatud. Hea kasvatus on siin A ja O. Isegi Ellast nooremad teavad, kuidas tuleb käituda.
Minu jaoks on see olnud väikest viisi kultuurišokk, kuna Võrus ma elasin majas, kus Roosiga üheealised naabrilapsed täie loomulikkusega kiviga ta ratta puruks peksid, teda vastu pead lõid, asju lõhkusid, ropendasid ja sõimasid. Ja seda peeti täiesti loomulikuks, kuna "laps on laps."
Eesti ühiskond lastemaailmas on nagu vangilaager, kus valvuritel (vanematel) on keelatud lapsi distsiplineerida (lüüa, tutistada, nende peale karjuda) ning kus vangid (lapsed) on omaks võtnud "tugevam valitseb" mentaliteedi nii koduhoovis, lasteaias kui koolis. Nii ei jää vanematel muud üle, kui õpetada lapsele: "Peksa vastu!" Kuna vanem ise ei saa teise last korrale kutsuda, ta võib nii saada kriminaalkaristuse nagu ühe mu Tartu tuttavaga juhtus, ja teiksed vanemad ei taha või ei julge oma lapsi korrale kutsuda. Nii ei jää lapsel muud üle kui ise ka peksma hakata. Ja nõnda need noored kurjategijad sünnivad. Kuna kes harjub lapsena peksma, peksab noorukina edasi. Lapsel ei tule ju kohe meelde, et 13-aastaselt algab kriminaalvastutuse iga ning enam ei öelda "laps on laps," kui ta naabritüdrukule vastu pead lööb. Siis teeb tüdruk politseisse avalduse ning poisi suhtes alustatakse kriminaalmenetlust.
Seepärast ongi ülimalt, lausa ülieluoluline tegeleda juba väikeste lastega. Õpetada neid, et me kõik - laiemalt ühiskond ja kitsamalt lasteaia- või koolikollektiiv - oleme ÜHES MEESKONNAS. Ja pürgime ühiste eesmärkide poole. Laste juhtideks sel teel peavad olema vanemad ja õpetajad - vanemad kodus ja õpetajad koolis.
Kui keegi pahatahtlikult reegleid rikub, siis teda tuleb karistada. Kui hästi käitub, siis premeerida. Nagu meie enda lapsepõlves. Kellelegi ei tohi teha ülekohut ning nõrgemaid tuleb aidata.
See on ainus viis, kuidas me saame tagasi normaalse ühiskonna.
1 kommentaar:
Esiteks ei usu ma sellesse Hispaania ingelühiskonda. Seal teie kandis ehk ongi asjad hästi, aga üleüldiselt on hispaania noored ülimalt ülehellitatud ja halvasti kasvatatud. Mina sain kultuurišoki aastal 2010, kui üks hispaanlasest 10aastane ülbik mulle (täiskasvanule!) Kalevi ujulas teatas ülevoolava enesekindlusega: "You can´t swim here!" Tatikas ei soovinud lihtsalt oma ujumisrajale liigset rahvast.
Eesti ühiskonda ei muuda enam iial normaalseks. Need jäledused, mida siin nii täiskasvanud kui ka lapsed iga päev korda saadavad, on pöördumatute tagajärgedega. Eesti on tõesti karistamata kurjategijate ühiskond.
Sa, Irja, jagad alati inimlikkuse saavutamiseks mingeid trikke ja nippe, kuid inimlikkus seisneb ju põhimõtetes ja väärtustes, mitte konkreetsetes tegudes. Pinginaabreid võib tõsta igale poole, aga kui sisemist inimlikkust ei ole, siis ei teki see ka hundiratast ja tireleid visates.
Postita kommentaar