SÖÖGITEGEMISEST VEEL

Kokandusteemal arutada on nii põnev, kuna arvamused on niiiiiii erinevad. Ühele meeldib üks ja teisele teine. Mina olen oma elu jooksul saanud selgeks ühe asja - toit on maitsev, kui selle on teinud inimene, kelle kireks on kokkamine. Nagu minu isa. Kui süüa püüab teha inimene, kellele see ei meeldi, siis tulemuseks on enamasti käkk või lurr. Mu ema ka püüdis süüa teha, aga näha oli, et talle söögitegemine ei meeldi, ning seetõttu polnud see toit ka suurem asi. Tol ajal olid aga restoranid teist sorti kohad, neist ei saanud süüa kaasa osta ning valitses ka müüt, et "üks õige naine" peab ikka ise süüa tegema. Ja nii tegidki need vaesed õnnetud naised, kellele üldse süüa teha ei meeldinud, nagu minu ja Inno ema, vägisi, hambad ristis süüa. 

Minu ema lõi käega siis, kui isa pensionile jäi. Ma olin siis kümnene. Isa jäi Metsamajandist pensionile ning kui enne ta tegi süüa vaid nädalavahetuseti, kus siis läks lahti kulinaaria pillerkaar! Igal hommikul ta uuris meie käest, mida me süüa sooviksime, siis läks poodi kraami järele ning pärast lõi lahti oma ohtrate märkmetega varustatud kokaraamatu. Muidugi oli neid mitu. Ema ei lastud enam pliidi ligigi ning parem oli. Ega ema ise ka enam ei kippunud süüa tegema. Tema kireks oli aiandus. Lillede istutamine, kasvuhoones toimetamine. 

Mina sõin iga päev kuninglikult ja mitte seepärast, et tegu oli kodus tehtud toiduga. See üksi ei anna toidule mitte mingisugust väärtust.Vaid seepärast, et toidu oli teinud inimene, kes JUMALDAS süüa teha. See andis toidule hea maitse. 

Sama lugu on restoranidega. Ega kõik restoranid ole võrdsed. Mõne toit on nii jube, et tule tagurpidi uksest välja. Tuleb käia ja vaadata, proovida. Minu lemmikuks kujunes Võrus Katariina kohvik. Seal on küll valdavalt saiad ja pirukad, aga ka muud toidud on neil võrratud. Seal ma hinda üldse ei vaadanud. Toit maitses nagu mu isa köögis kuninglikult. 

Siin olen testinud kõiki linna restorane ning peale Joao koha on kõik suht magedad. Ju siis pole palgatud head kokka. Joao toit tuletab mulle aga taas isa kööki meelde. Joao on 60 pluss parajalt paks Karlssonit meenutav mees. Kes on ise nii köögis kui leti taga. Südamega asja juures. 

Tänapäeval ei vaata õnneks keegi naisterahva peale viltu, kui ta ise süüa ei tee. Väga paljud tellivad oma toidu restoranist, sööklast või kohvikust ning kasutavad toidu vaaritamisest üle jäävat aega millegi muu jaoks, mis neile meeldib. Mis ongi loomulik. Maailmas on palju soss-seppi, kes tegelevad asjadega, mis neile ei meeldi ja mida nad ei oska. Mida vähem neid on, seda parem. 

Lõpetuseks mu lapsepõlve lemmiksöök isa köögist. Romsteek. Oivaline. Saaks seda kunagi veel kuskilt.