KUI MA EI OLEKS KIRJANIK, OLEKSIN KORISTAJA!

Kus mu taldrik on, on Inno mult nii umbes sada korda küsinud. "Mul oli siin veel toitu peal, ma tahtsin edasi süüa!" Või:"Mul oli siin üks salvrätt, kuhu see kadus?" 

"Oi," pean ma ikka ja jälle möönma. "Ma pesin selle taldriku juba ära." Või "Viskasin selle salvräti juba prügikasti." 

Asi on selles, et ma ei kannata ABSOLUUTSELT KORRALAGEDUST. Mina olen see naine, kes koristab iga päev. Eeee... tegelikult mitu korda päevas. Ma lihtsalt ei saa rahulikult istuda, kui ma tean, et kusagil, olgugi, et nägemisulatusest väljas, on mingi tolmurull. Olgu kuitahes mikroskoopiline. Või et laua peal vedeleb pärast lõuna-või õhtusööki mingi taldrik koos söömata toiduga. See taldrik tuleb koheselt ära pesta ning pestud nõu resti peale panna. Eriti jälgid on minu silmis laual või voodis vedelevad pooleldi täis nuusatud salvrätid. Need tuleb koheselt prügikasti visata! 

Hommikul ma ei jõua ära oodata, millal lapsed kooli saab, kuna siis ma saan pühenduda oma kirele nr 2 kirjutamise järel, milleks on KORISTAMINE. Mõtlen järgmise päeva koristustele juba eelmisel õhtul, teen hardalt liste, mida kõike plaanin järgmisel päeval ära koristada, puhastada jne, ning uinun õndsas teadmises, et taas on saabumas päev, kui on võimalik midagi koristada. Kas pesta või puhastada, ühest kohast teise liigutada või paremini ära sättida. Midagi ikka leiab! Põrgu eeskoda oleks mu arvates selline päev, kui poleks võimalik midagi koristada. Seepärast ma jätan iga päev natuke järgmiseks päevaks ka. 

Kui keegi on koristamisega hädas, ta ei jumalda seda nagu mina, siis mul on lihtne nipp - tee iga päev natuke. Hakka kasvõi toas ringeratast käima - liigu koristustöödega vasakult paremale või paremalt vasakule. Täna näiteks kapp, homme riiul, ülehomme laud. Jne :) Nii saad lõpuks kõik ilusti ära koristatud. 

"Jumal küll, haigena ei pea koristama," ütleb vahepeal Inno. Mina aga tunnen, et koristamine teeb mul just enesetunnet paremaks. Ka haigena. Tõsi, kui mu köha läinud aastal kõige hullem oli, siis ma vist paar päeva ei koristanud. Pidin hulluks minema. 

Ma ei teagi, kust mul see koristuskirg pärit on, aga kahtlustan lapsepõlve. Mu emal oli nimelt mõnda aega sügav depressioon, kus ta lihtsalt lamas päevi voodis, nägu seina poole, ega teinud mitte midagi. Isa hoolitses söögi eest, aga koristus jäi unarusse. Kappidele kogunes tolm, põrand oli täis tolmurulle, külmkapis vedeles halvaksläinud toit. Hakkasin siis 10-aastase tarmukusega ise tegutsema. Koristasin kõik ise ära ning panin juba siis tähele, et kui iga päev teha natuke (palju poleks jõudnudki, käisin ju ka koolis), siis lõpuks sai kõik ilusti ära koristatud.

Sealt see mulle külge jäigi ning on küljes siiamaani. Mulle meeldib kohutavalt koristada. Vahepeal üritan end tagasi tõmmata, kui ma näen, et kõik on suht tip-top, aga midagi ma ikka iga päev teen. Kui midagi muud teha ei ole, siis pühin kasvõi raamatute pealt tolmu.
Nõusid ma pesen kolm korda päevas. Ma lihtsalt ei salli, kui midagi kraanikausis vedeleb. Või laua peal. 

Olen täiesti kindel, et kui ma poleks kirjanik, mis on mu kirg nr 1, siis ma oleksin kõige parema meelega koristaja. Ma ei tea teist nii rahuldust pakkuvat tegevust kuin koristamine. 

Aga püüan edaspidi selle Inno taldriku osas silma kinni pigistada. Praegugi on tal seal üks taldrik koos pooleldi söödud lõhega. Ok, annan talle pool tundi see ära süüa. Siis panen taldriku pessu.