Läinud aastal jäin pooleli sinna, kus sündis Ella. Me esimene reis temaga oli Lepanina külalistemajja, kuhu me põgenesime Võru hullu kuumuse eest 2020. aasta suvel. Isegi sünnitusmajas oli nii palav, et ma ei suutnud sealt pikalt olla ning kamandasin Inno endale juba järgmisel päeval järele. Ella oli oma esimese reisi ajal nädalane.
Ülejäänud suve me veetsime Võrus, aga siis hakkas reisikihk jälle piinama ning otsustasime, et põrutame talveks Portugali. Oli koroonaaja tipp ning igal pool kehtisid piirangud. Vaktsineerimata inimene oli nagu pidalitõbine. Inno nägi korra Võru Maksimarekti juures vaksibussi ja ütles, et lähme vaktsineerime end ka ära, siis pole hirmu, et meid poole tee pealt tagasi saadetakse. Mina keelasin tal selle kategooriliselt ära ning tänu sellele me oleme siiamaani koroonavaksist puutumata (Inno ütleb nüüd, et mul oli õigus).
Inno kartis, et meid võidakse teel Portugali kinni pidada ning koroonapassi küsida, aga tutkit. Kruiisisime läbi Euroopa sedasi, et meid mitte kordagi kinni ei peetud. Hotellides ööbida ei saanud,kuna seal küsiti igal pool kas passi või vaksi ning mina ei tahtnud omale ora nina sisse surada lasta. Jäid üle Airbnb'd, nendest küsis Inno enne omaniku käest järele, et kas nõutakse ka passi või vaksi. Nood tahtsid ilmselt raha teenida ega tahtnud kumbagi. Nii me siis ööbisimegi Lätist Portugalini Airbnb'des ja väga tore oli. Võti jäeti postkasti ja meie võtsime selle sealt ära.
Oktoobris jõudsime Portugali ning šeikisime mõnda aega põhjas Apulias. Väga lahe mereäärne linnakene, soovitan.
Siis bukkisime omale kesklinnakorteri Lissabonist. Kuna keegi ei tahtnud koroonaajal reisida, siis olid kõik elamised üliodavad. Selle Lissaboni korteri tavahind kuu eest on 3000-4000, meie saime tonna eest. Kõik hinna sees.
Tegu siis lukskorteriga Monizi väljakul elu tuiksoonel. Seal me elasime oktoobrist aprillini ning nautisime seda, et olime ainsad turistid linnas. Kõik restoranid peale kahe olid suletud ning neist me käisime iga päev süüa ostmas. Turistikad olid kõik kinni. Tänu sellele me teame üht restorani Lissaboni kesklinnas, mis ei ole turistikas :D
Lissabon oli toona nagu kummituslinn. Kesklinnas olid kõik ärid suletud peale toidupoodide ja apteekide ning inimesi liikus linna vahel umbes sama palju nagu Antslas. Muidu mulle metropolid ei meeldi, liiga kärarikkad, aga Lissabon oli toona vaikne nagu küla. Kastanimüüjad tervitasid meid juba kaugelt, kui meid nägid, kuna me olime ainsad, kes neilt kastaneid ostsid.
Ebameeldivusi oli muidugi ka. Koroonahulluse tipus ei tohtinud Lissabonis jalutades seisma jääda, pidi kogu aeg edasi liikuma. Meie muidugi tegime vahepeal "pätti" ning tegime mõne kõrge hoone taga pikniku, ise piiludes, kas politsei ei näe.
Hästi tore ja huvitav aeg oli. Elada metropolis, mis oli lühikest aega oma ajaloos nagu välja surnud küla. Sellist võimalust ilmselt enam ei tule.
Ühel hetkel läks Lissabonis maru palavaks ning ka igavaks. Kolisime üle ookeani äärde Peniche'i, kuhu üürisime omale korteri sootuks soodsa hinna - 200 euro - eest kuus. Sealgi polnud üldse turiste. Käisime iga päev rannas ning rannarestoranis söömas. Kõik oli hirmus odav.
Siis hakkas aga see maskibisnes ära tüütama. Lõpuks pidi juba ka rannas maske kandma. Lugesin, et Eestis sellist maksihullust pole ning sõitsime mais Eestisse tagasi. Olime ära kaheksa kuud. Ella sai Eestis aastaseks. Tema hakkas käima kümnekuuselt.
Võrus möllasime Tamula ääres ning jalutasime Roosisaarel. Kuid oli veel üks asi - nimelt hakkas trükist välja tulema mu romaan Portugali kirjastuses Atlantico ning mul oli sellega tohutult tegemist - vaadata üle, kas kujundus sobib, milline pilt tuleb kaane peale jne.
Ma olin täiesti veendunud, et Portugali kirjastus ei taju mu raamatu hinge, on see ju Pronksiööst, aga nad tegid nii ilusa kaane, et ma kukkusin piltlikult öeldes pikali. Üksteisejärel avanevad punased nelgid :)
Nüüd jäi veel peamine - esitlus. Millal see teha? 2021. aasta sügis kulus mul laste ja raamatuga tegeledes. Ma poleks siis eluilmaski uskunud, et vaid poole aasta pärast algab Ukraina sõda.
Edaspidi juba sellest, kuidas me 2022. aasta kevadel taas Lissaboni läksime! Esimesel pildil mina koos vastsündinud Ella ja 5-aastase Roosiga Võrus meie kodutänaval, teisel Inno koos Roosiga, kolmandal Roosi meie Võru koduhoovis, neljandal Lissaboni jõulud meie Monizi väljaku korteris, viiendal Ella Lissaboni Hesburgeris ning kuuendal me kõik Peniche'is :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar