Üks Eesti mees sõimab vene naist sellepärast, et too rääkis oma lapsega vene keeles. Mitte temaga vene keeles, vaid OMA LAPSEGA omavahel vene keeles. Eriti piinlikuks muudab olukorra see, et räuskajast eestlasega rääkis too vene naine pärast eesti keeles. Ta oskab eesti keelt, lihtsalt oma lapsega ta rääkis vene keeles. Eestlane aga käskis tal Eestist minema kolida. Te saate aru, mida ma silmas pean? SELLENI on asi Eestis jõudnud. Nii suureks on rahvusviha paisunud, et venelased ei tohi eestlaste arvates isegi omavahel vene keeles rääkida.
Kui see kõrvale jätta, see üüratu viha teise rahvuse vastu, mis tõi endaga kaasa neile tähtsate mälestusmärkide teisaldamise ning vene koolide sulgemise, siis on Eesti minu jaoks jätkuvalt maailma armsaim maa. Mu lapsepõlve ning ka nooruse ja ülikooliaastate Eesti oli maailma parim koht, ta oli seda veel ka mu kahekümnendatel, aga kõik muutus 2007. aasta aprillis, Pronksiööl, kui valitsus, mida juhtisid Andrus Ansip, Jüri Pihl, Jaak Aaviksoo ning Rein Lang, kõik ära rikkus. Venelaste rahulik meeleavaldus Pronkssõduri kaitseks pöörati provokaatorite abil totaalseks mäsuks, vene kogukonna intelligentsed liidrid Maksim Reva ja Dmitri Linter, ühed sümpaatsemad inimesed, keda ma olen kunagi oma elus kohanud, võeti kinni ja pandi vangi. Lihtsalt sellepärast, et nad olid julgenud kaitsta oma vanaisade mälestust. Pärast mõistis kohus nad õigeks, kartis ilmselt Euroopa kohut, aga kahju oli tehtud - usaldus eestlaste ja venelaste vahel oli läbi raiutud. Mitte keegi ei julgenud enam venelaste kaitseks sõna võtta. MITTE KEEGI. Kui oli meie raamatu "Vaba ühiskonna raamat" esitlus Tallinnas kohvikus Väike Pariis, siis ütles Pjotr Puškarnõi täiesti siiralt, et meie Innoga olime ainsad eestlased, kes üldse nende poole pöördusid ja nendega rääkida julgesid. Nii oligi, nii uskumatu kui see ka ei tundu. Ainsad. Teised olid pärast Pronksiööd juuksejuurteni ära hirmutatud.
Nüüd julgeb juba rohkem inimesi venelaste kaitseks sõna võtta, kuid teisalt on samavõrra suurenenud ka nendevastane viha. Järjest rohkem on eestlasi, kes ütlevad välja, et nad vihkavad venelasi ning saadaks nad kõik Eestist välja. Kui D-terminal oli Pronksiööl paaripäevane koonduslaager, siis praegu saadaks sellised eestlased venelased ilmselt hea meelega päris koonduslaagrisse.
Kust see viha tulnud on? Kogu nõukogude aja me elasime sõbralikult ja nüüd korraga tahame teineteist vaata et ära tappa. Kuna kõik sai alguse Pronksiööst, siis ma arvan, et põhjus on seal. Andrus Ansipi valitsusel õnnestus eestlastes üles kütta pime rahvusviha, mida on järgnevad valitsused ühe enam lõkkele puhunud. Ja kui sa midagi piisavalt kaua ning piisavalt järjekindlalt teed, siis lõpuks see õnnestubki.
Selle tulemusena on Eesti muutunud kui läppand õhuga toaks, kus aknad ja uksed on kinni löödud ning kus on väga raske hingata. Vähemasti minu jaoks. Väga raske on rõõmu tunda ilusast loodusest, värsketest maasikatest ja oma keele rääkimisest, kui sa tead, et sellega kõrvu eksisteerib selline pime kurjus. Võib-olla ma olen liiga tundlik, aga nii see on - raske on hingata sellises riigis. Kogu aeg pead midagi endas alla suruma.
Ma südamest loodan, et see kuri aeg läbi saab. Et ma saan jälle midagi kartmata suhelda oma vene sõpradega, kuulata vene muusikat, mida ma armastan, ja vaadata vene televisiooni, kurat võtaks. Siin Hispaanias pole sellele mingeid takistusi. Ei ole seda läppand õhuga umbset tuba, kus peab hingates pingutama. Saab vabalt hingata.
See ongi põhjus, miks ma veel ei tule ja ootan, lootes, et asi muutub. Ma usun, et see armas kunagine Eesti tuleb tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar