KILUVÕILEIVAD JA LENNART MERI

Tegime ka täna väikese pingutuse ning ostsime poest kilu. Must leib oli meil juba olemas. Hommikul istusime liigutatult teleka ees ning järelevaatasime lipuheiskamist. Mul tuli isegi pisar silma. Välismaal elades muutub Eesti üha kallimaks. Mida kauem aega tast eemal oled, seda kallimaks muutub. 

Ellal on praegu see periood, kus ta tahab kõike teada. Täna näiteks rääkisime Eesti presidentidest. 

"Kes praegu Eesti president on?" küsis kuueaastane Ella.

"Alar Karis." 

"Aga enne seda?" 

"Enne seda oli Kersti Kaljulaid, enne seda oli Toomas Hendrik Ilves ja enne seda oli Arnold Rüütel." 

"Mulle meeldib see kõige esimene, mis tema nimi on? küsis Ella.

Me olime enne seda vaadanud Lennart Meri intervjuud.

"Tema nimi oli Lennart Meri."

"Jaa, tema! Ma tahaksin temaga kohtuda!" 

Pidin Ellale seletama, et kahjuks on Lennart Meri juba surnud ning temaga ei ole enam võimalik kohtuda. 

"Oi, kui kahju, ma tahaksin, et ta oleks elus."

Ma arvan, et Ella ei ole ainus. Ma arvan, et meist paljud tahaksid, et Lennart oleks praegu veel elus. Et oleks president, kes ütleks midagi ülendavat. Midagi, mis läheks hinge. Mis oleks tema enda mõte, mitte kellegi teise kirjutatud. Juba ammu ei ole olnud sellist presidenti. 

Ütlesin Ellale, et järgmine president on ilmselt Ülle Madise ning me võime temaga kokku saada, kui Eestisse läheme. Ella noogutas rõõmsalt ning läks Roosiga mängima. 

Imeilusat, ülendavat ja hinge minevat taasiseseisvumispäeva teile!