„Juutide põletamine ja mahalaskmine oli 19. septembril 1944,” ütles intervjuus Martti Soosaar, kes elas Kloogal, kus tema vanematel oli suvila. Ta mäletab seda täpselt, kuna 19. september oli tema vanema venna sünnipäev, kes sai 15. aastaseks.
Martti meenutab, et ema äratas poisid hommikul üles kõva laskmise peale. Olid automaadivalangud ja püssipaugud. Algul arvati, et rinne on jõudnud lähedale, aga Tallinna tulid Vene väed sisse alles 22. septembril.
Soosaar ütles intervjuus, et kuigi kodu asus perel Tallinnas, elati alates sõja algusest Kloogal, kuna maalt sai toitu. Ema kasvatas kuuris sigu ja olid kanad. Samuti sai maal vahetada asju toidu vastu.
Soosaar toob Klooga laagri rajamise ühe võimaliku põhjusena välja asjaolu, et kui Eestisse tulid 1939. aastal vene baasid, siis üks neist oli Paldiskis, mille tarbeks ehitati Klooga jaama juurde barakid. Laager tehti neist barakkidest veidi eemale Paldiski poole. Soosaar meenutas, et Eesti Leegion koolitati välja Kloogal, samuti käisid sealt läbi Soome jätkusõjas võidelnud nn soomepoisid. Martti ütles, et käis ise laagris, kui seal olid juudi vangid. Lugu oli selline, et sakslased käisid Klooga järve ääres ja oli ohvitser, kes oskas eesti keelt. Ohvitser andis kasutada kummipaadi, millega Martti koos venna ja naabripoistega käis kalal. Ükskord viis ohvitser oma külgkorviga BMWga Martti koos vennaga laagrisse. Siis nägi Martti esimest kord naisi, kellel olid pead paljaks aetud. Seal oli väike õmblustöökoda, kus vangid õmblesid. Ohvitser küsis, kas poisid ei tahaks saada tirooli stiilis nahast traksidega pükse. Kui kodus rääkisid poisid, siis ema ehmatas ära ja see ei tulnud kõne allagi.
Järgmine kokkupuude oli vangidega talvel vastu 1944. aastat, kui vangid käisid talvel metsatöödel. Osa vange hiilisid vahepeal ära kohalike inimeste juurde toitu küsima ja midagi ikka, leiba või tükk võid või pekki ikka sai. Kõige süngem oli, et kui naisvang tuli koputama ja valvur järele tuli, siis võttis valvur püssi puhastamise keti ja virutas naisele sealsamas ukse peal üle näo. Need olid nooremad valvurid. Pärast tuli totaalmobilisatsioon Saksamaal ja tulid vanad mehed valvuriteks, kes olid ise näljas. Nemad lubasid vangidel minna toitu otsima ja võtsid hiljem osa ära. „Käisid meie juures iga teine päev,” ütles Soosaar.
Martti ema ja isa rääkisid nii saksa kui vene keelt, juutidest vangidega suheldi põhiliselt saksa keeles, aga mõnedega ka vene keeles. Mõned vangid said lausa tuttavateks. Üks poiss küsis, kas pole Eesti kaarti. Isa tõi linnast kaardi ja peitis kase juurte alla, hiljem oli see sealt ära võetud. Neil oli põgenemisplaan. Mõned vangid pääsesid teadaolevalt minema enne mahalaskmist ja põletamist.
19. septembril oli mahalaskmine, siis oli mitu päeva vaikust. Sakslased panid minema, ei jõudnud viimast tuleriita põlema panna, vangid olid poolest saadik põlenud. Venelased polnud veel tulnud. Osa lasti maha maja sees. Sealt olid mõned inimesed laipade vahelt välja pääsenud, neid ei jõutud enam ükshaaval üle kontrollida.
Klooga laagrisse toodi ka ingerisoomlased, aga nad viidi edasi.
Klooga laager polnud kõige hullem, inimesed käisid metsatööl. Lõpp oli jube, aga enne seda polnud nii hirmus. Tegid õmblustööd- kindaid. Martti ütles, et ta teab, et laagris oli lapsi, hiljem leiti lapsi tuleriitade pealt. Kõigepealt tegid tuleriidad valmis tugevad mehed, siis aeti sinna peale naised ja lapsed. Naised ja lapsed ei käinud metsatöödel.
Kõige õudsem oli see, et kui mindi mööda raudteed vaatama 21. septembril- see pilt oli õudne. Tukid veel suitsesid. Kõrbenud inimliha hais oli kogu üle 3-4 ha suuruse väljaku. Oli neli riita laipadega, kes põlenud, kes poolpõlenud. Umbes neli kihti oli neid, kes polnud põlenud. Riidas olid vaheldumisi palgid ja inimkehad, näoga allapoole. Üksikud hukkunud olid sellised, kes tahtsid ilmselt põgeneda, aga nad olid maha lastud. Olid poolpaljad kehad maas. Metsa pool oli samuti neid, kes olid üritanud joosta, need olid selja tagant maha lastud. Oli hunnik kotikeste ja pakikestega tuleriitade lähedal, vangide isiklikud asjad. Vangidele oli öeldud, et nad paneksid asjad kokku, et nad viiakse minema, kuna rinne oli Tallinna all. Koledat pilti nägi Martti ise, koos vennaga käis seal vaatamas. Nemad olid ainsad, kes seal käisid vaatamas. Isa oli sel ajal Tallinnas.
Ühes majas oli põrand kaetud ainult ainult valgete kontidega. Hiljem selgus, et bensiinivaadid olid hoone nurkadesse pandud, aknad kinni kaetud ja siis põlema süüdatud.
Paar päeva ei juhtunud midagi, siis tuli komisjon. Isa, kes oli fotograaf, tegi pildid, mis on laagrist. Kõik pildid on isa tehtud. Pärast võeti talt negatiivid ära. Pole teada, kas see oli muuseumi jaoks või NKVD ülesandel, pole teada.
Martti meenutab, et päev enne mahalaskmist, 18. septembril tuli Tallinna poolt vagunitäis SS-mundris eestlasi, kes hirmsalt ropendasid, küsisid ainult viina, igaühel oli automaat ja parabellum vöö vahel. Need olid politseipataljoni mehed, kes olid tulnud Narva alt ja toodud Kloogale. Samas ei ole teada, kas neid mehi kasutatid juutide hävitamiseks.
19. septembril äratas ema üles, kuulis lasmist. Esimene mõte, et rinne oli nende juures. Ema arvas, et käib lahing. Olid automaadivalangud, üksikud lasud, siis jälle valangud. Terve päev käis tulistamine. Venna sünnipäeva ei saanudki õieti pidada. Laskmist oli nii palju. Kahtlane oli see, et päev läbi käis laskmine ja mitte Tallinna pool. Laskmine kestis ühe päeva- sel samal sünnipäeval. Siis oli täielik vaikus. Edasi mindi kolmandal päeval, 21. septembril vaatama, kuna polnud enam sakslasi liikumas ega sõdureid. Isa koos vene sõduritega tuli veel paar päeva hiljem. See võis olla 23. septembril, Tallinnas olid 22. septembril juba Vene väed sees. Praegu enam hukkamise kohta näha pole.
Vangivalvuritel olid Kloogal piitsad, millega vange tagant aeti.
Martti on asjast rääkinud varem ainult ajalehele Helsingin Sanomat.
Siin mõned Martti isa Hans Soosaare tehtud pildid 1944. aasta septembrist Kloogal:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar