Nii nagu igal endast lugu pidaval eestimaalasel, olid ka Kohvikul Eriga soojad suhted. Eri oli äärmiselt südamlik ja tore inimene, kes ei öelnud kunagi ära ühestki kohtumisest. Kohvikul oli Eriga mitmeid põnevaid jutuajamisi, millest avaldame katkendeid.
- Eri, meil jäi viimati jutt pooleli presidentide koha pealt. Räägiks presidentidest?
- Jah!
- Oled nõus?
- Jah!
- Sa oled kindlasti erudeeritud mehena kõigi Eesti presidentidega kokku puutunud.
- Jah!
- Ütle, maestro, mis mulje sul neist on jäänud?
- Mulje on väga hea!
- Seleta palun lähemalt! Alustame Merist.
- Oi, Meriga oli meil palju kokkusaamisi. Ta küsis tihti minult nõu. Olime koos juba lapsepõlves maapaos Venemaal. Tegime koos oma esimesed suitsud ja ...
- Tõesti või?
- Jajaa! Meri oli noorena hästi tegija vend. Ta juba väikselt tahtis presidendiks saada. Mina ütlesin, et pea nüüd, kannata veidi, kõigepealt pead õppima ja töötama kõvasti, alles siis võid presidendiks saada. Ma soovitasin tal kirjutama hakata, sest paljud presidendid on kirjutanud. Talle hakkaski kirjutamine meeldima, päris mitu raamatut on kirjutanud. Lõpuks ma tuletasin talle meelde, et kuule, Lennu, oled sa selle presidendi-asja ära unustanud. Tema siis, et ei ole, Erike, ei ole. Ütles seda talle omasel moel niiviisi moka otsast. (Eri ajab huuled torru).
- Ja lõpuks andis Meri sulle lausa ordeni?
- Ah, mis nüüd see, väikse asi. Aga muide, kas teadsid, et kui Lennart tegi risti selle Ameerika presidendi gloobuse peale, et seda soovitasin talle mina.
- Tõsi või?.
- Jajah. Me saime just enne kokku, kui ta Ameerikasse läks. Ta küsis mu käest, et mis ja kuidas, mismoodi käituda ja nii. Ta õudsalt pabistas, muide. Ta ei teadnud, mida peaks tegema. Ma siis soovitasin, et tee nagu Toots, gloobuse peale rist. Ta läks ja tegigi! Ma pidin kreepsu saama.
- Mingit suuremat jama sellest vist ei tulnud?
- Ei tulnud õnneks jah. Ta oskas neid asju niimoodi sättida, et mingit jama ei tuleks. Tark mees!
- Aga Arnold, mis sa Arnoldist arvad?
- Oi, Arnold oli vana kamraad!
- Mis mõttes?
- Meil oli Arnoldiga mitmeid huvitavaid asju. Me nägime suht samamoodi välja, mõlemad sellised kenad pikad eesti mehed, lokkis peaga. Ükskord Arnold ütles mulle, et Eri, pea valutab hirmsasti, ta oli eelmisel päeval kõvasti tina pannud. Ütles, et Eri, aita välja, saada Moskva mehed rongi peale. Mul oli just paar vaba päeva ja ütlesin talle, et teeme ära. Olid mingid poliitbüroo vennad, maani lakku täis. Eks neid siin kõvasti joodeti ja söödeti, tead ise, nõuka ajal oli vaja Moskva meestele meeldida. Aitasin nad rongi peale, aga nemad, et, Eri, tule kaasa. Nii nad tirisid mu rongi peale. Pakkusid kohe viina ja kus ma sain siis ära öelda. Moskva mehed ikkagi! Muidu poleks mind enam kuhugi lastud! Nii sõitsin nendega Moskvasse kaasa. Öösel oli üks vend end täis oksendanud ja ta tuli väljakäiku viia. Panin tal kingad jalga ja sidusin paelad kinni. Öö otsa öökis teine seal. Pärast hakkas liikuma jutt, et Arnold oli poliitbüroo meestel rongis kingapaelu sidunud. Aga see polnud mingi Arnold, see olin mina!
- Ma olen kuulnud, et sul oli igas Venemaa linnas pruut.
- (Eri naeratab) Ma ei kommenteeriks seda.
- Aga Ilves, temaga kohtusid vist palju Ameerikas.
- Oi-jaa. Temaga sai palju räägitud juba siis, kui Eesti polnud veel iseseisev. Ta ikka küsis mu käest, et Eri, kuidas Eestis ajad on. Ma vastasin talle alati, et muutusteta. Et muutusteta. Aga siis ühel hetkel, kui Moskvas see pauk käis ära, siis ma ütlesin, et kuule, Tom, nüüd on midagi juhtumas. Ja juhtuski! Eestis sai iseseisvaks.
- Ilves vist enne ei julgenud Eestisse tulla?
- Ei julgenud jah! Talle küll anti võimalus, et tule, vaata, Lennart veel kutsus teda, aga tema vastu, et enne tema ei tule, kui Eesti on päris iseseisev. Tema uskus seda, et Eesti saab kord iseseisvaks. Mina ei uskunud. Keegi teine ei uskunud peale Ilvese. Aga näe, saigi! Ja pärast Eestisse tulekut tal oli alati nii palju tegemist, et me eriti enam ei kohtunudki. Tal oli alati nii palju tegemist!
- Eri, sina kui teadja inimene, ütle oma arvamus, kes neist on olnud Eestile parim?
- (Eri mõtleb pikalt) Vat seda ei oska öelda, seda ei tea. Eks neil kõigil on olnud oma nii-ütleda positiivsed jooned ja omad kiiksud. Lennart on vast kõige rohkem meelde jäänud, sest tema oli esimene. Aga ega Arnoldil ka midagi viga polnud. Ja nüüd Toomas on väga hakkaja. Üks joon siiski mulle Toomase juures ei meeldi.
- Mis see on?
- Ta on selline väga rabistaja tüüp, väga läbematu. Oli tal vaja selle Ameerika nobelistiga vaidlema hakata. Ta ei tea ju majandusest tuhkagi, onju! Ja siis kukub vaidlema maailma kõige vägevama majandusmehega. Kas sa kujutad ette! Ma sain, muide, tolle Krugmaniga seal päris hästi läbi. Ta helistas mulle kohe pärast seda ja küsis, kes see Ilves on selline. Kas mingi professor. Mina siis püüdsin ääri-veeri seletada, et tead, hoopis Eesti riigi juht, või nii. Tema oli teisel pool tükk aega vait selle peale. Ta vast kartis, et nüüd tuleb jama, on presidendi välja vihastanud. Ma siis rahustasin teda, et Eesti on nii väike riik, et pole karta vaja. Oleks veel Venemaa, siis küll, aga väike Eesti. Selle peale ta rahunes veidi, ütles, et võtab paar unerohtu ja läheb magama ära. Soovisin talle veel head ööd.
- Kuule, Eri, sinuga oli väga huvitav, aga kell on juba palju saanud, jätkame järgmisel korral.
- Meeleldi.
(järgneb)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar