Soovitan lugeda Taani ajaloolase Saxo, kellele hiljem poogiti külge nimi Grammaticus, kes elas aastail 1150-1220, tähtteost Taani ajaloost (internetis samuti saadaval, inglise keeles ja kogu mahus ladina keeles). Mis algselt pandi kirja ladina keeles, ent millest vähemalt esimesed üheksa on tõlgitud inglise keelde ja kust Shakespeare, kui nimetada üht tuntumatest plagiaatoritest, viksis maha prints Hamleti loo.
Saxo kirjutas 16-kõitelise ajaloo sarja, millest esimesed üheksa kirjeldavad elu varasematel aegadel ja 10-16. köide elu Saxo enda eluajal.
Saxo kirjeldab aega, kus jumal oli Thor, valitsejaid peeti jumalale lähedasteks, seetõttu hoiti nende sugu võimul. Kuna rahvas uskus, et sedasi ollakse jumalale meelepärased.
Saxo on märkinud, et enne teda pole keegi Taani ajalugu kirja pannud. Et tema on esimene, vähemalt ladina keeles. Ta ise tunnistab, et paljud asjad ei pruugi olla nii nagu ta kirjutab, kuna varem pole keegi midagi kirja pannud. Lood on levinud põlvest põlve suulise pärimusena. Mis on päris huvitav märkus.
Saxo näib olevat suur sõja austaja, sest kogu Taani varasem ajalugu on sõja ajalugu ja Saxo kirjeldab sõjameeste vaprust. Sõjaline vaprus oli õilsaim, mis edestas olulisuselt kõike muud, armastust, suhet naistega. Armastust naise vastu peeti pigem nõrkuseks (see mõtteviis on levinud tänapäevani).
Taani oli kuningas Frode valitsemisajal suur impeerium, kuhu kuulusid Rootsi, Norra, Saksimaa, Britannia, Venemaa, ilmselt ka Soome, Kuremaa, Liivimaa ja Eesti alad. Lätlasi ja leedukaid Saxo ei maini, ilmselt ei kujutanud nad toona erilist tähtsust. Impeeriumi loomise eesmärk oli tagada rahu, ent see rahu püsis vaid kuni kuninga surmani. Siis algas taas võimuvõitlus.
Huvitavad on Saxo märkused selle kohta, et vanasti oli naistel õigus otsustada, kellega abielluda ja kuidas muistsetest aegadest on ülikute jaoks olnud kõige suurem pahe valetamine. Ja suurim tarkus on olla kaval, ja nii, et ei peaks valetama.
Väga palju on viiteid soomlastele, eestlastele, kurelastele. Nii näiteks kirjutab Saxo ühest mehest nimega Starkad, Storwerki pojast, kes oli hiiglase kasvu ja väga tark, kes oli pärimuse järgi pärit Rootsist ida poolt, kus „elavad laialt eestlaste ja teiste rahvaste barbaarsed hordid“. Ühe teise jutu järgi oli Starkad hiiglaste järeltulija. Starkad tappis Saxo jutu järgi Norra kuninga, lõi liidu tuntud Taani meresõitja Bemoniga (Bemon oli loobunud liidust oma partneri Frakk‘iga) ja hakkas piraadiks. Starkadi ja Bemoni vallutusretked ulatusid muu hulgas Venemaale, kus nad kihutasid minema venelaste juhi Flokki. Ja kui Bemon suri, sai Starkadist Permimaa valitseja ja kui oli seal palju märkimisväärseid tegusid teinud, läks rootslaste maale seitsmeks aastaks puhkama. Ent talle ei meeldinud elada ka Upsalas, sest seal kõlistati ohverdamiste ajal hirmsasti kelladega ja tehti muud tsirkust. Nii et ta läks Taani türanni Hakoni juurde. Koos Hakoniga käisid nad laevastikuga Iirimaa all, et ka kõige kaugemad maanurgad järele proovida. Iirimaa valitseja oli sel ajal Hugleik, kellel olid sõbrad Geigard ja Swipdag. Lahingus lõi Geigard Hakonile rindu sellise haava, et maksa ülemine pool oli näha. Ning Geigardit löödi Starkadil pea puruks, ja nagu Starkad hiljem oli meenutanud, kasvas sellele kohale hiljem nahk peale. Viimaks õnnestus Starkadil siiski Hugleik surmata ja iirlased alistada. Dublini linnast saadi saagiks ilmatu suur varandus.
Pärast seda sai Starkadist koos Winiga slaavlaste valitseja, kes surus maha ülestõusu Idas ja sõdis edukalt kurelaste, sembide (tõenäoliselt eestlaste sõsarhõim praegustel Läti aladel), sangalite ja lõpuks kõikide easterlingidega (tõenäoliselt slaavi või soome-ugri rahvad, selle nime on Tolkien võtnud ka oma Sõrmuste isanda jutukestesse) ja teda saatis kõikjal sõjaline edu. Edasi võitles Starkad ühe Venemaa vägilase Wisiniga ning Bütsantsi vägilase Tannega. Ent Tannest jagu saamata, läks Starkad edasi Poolasse ja võitis kahevõitluses Wascet. Edasi naasis Starkad Taanimaale ja võitles kuninga eest sakside vägilase Hamega. Starkad lõi Hame võitluses maha ja sai korraliku tasu koos paljude maade ja meestega. Saksid maksid pärast seda taanlastele kõva maksu. Ent sakside kuningas Hanef seda ei talunud ja võttis taanlaste vastu ette sõjakäigu, mispeale taanlaste kuningas Frode oma väega Elbe ületas ja Hanefi tappis (Hanefi järgi Hanofra küla ligidal, praegune Hannover).
Edasi ei talunud Starkad Frode järeltulija Ingildi janu luksuse, lõbusöökide, orgiate ja muude selliste naudingute järele, tegutses mõnda aega roostlaste kuninga Halfdani juures, võitles norralastega ja valitses Rootsit koos Halfdani poja Siwardiga. Hiljem vana mehena naasis taas Taanimaale, et seal Ingildile koht kätte näidata. Sest lõbujanu ja naudingud olevat omased saksidele ja teutoonidele, mitte taanlastele.
Aga mis ma ikka pikalt jutustan, lugege ise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar