Irja juba põgusalt kirjutas, aga tahaksin ise ka kirjutada oma seiklustest politseis.
Kõigepealt siis, nagu juba Irja märkis, helistas mulle eile keskpäeval üks politseinik, salastatud numbrilt, ja teatas, et mind oodatakse tunnistajana ütlusi andma. Politseinik end ei tutvustanud, aga ütles, et helistab Põhja prefektuurist ja et ma peaks tulema uurija juurde ühes kriminaalasjas. Küsisin, et mis asjas, ta ei täpsustanud. Lasin kiiresti mõttest läbi kõik asjad ja mulle meenus vahejuhtum kohvik Moskva ees, kus nägime Irjaga pealt üht kaklust, milles osales Kanal 2 ajakirjanik. Küsisin siis, et kas kakluse asjas kohvik Moskva ees. Tema vastas, et jah. Mina ütlesin siis, et olgu. Ma ju tahtsin aidata inimest, kes ajakirjanike käest peksa sai! Ta tahtis kokku leppida aega esmaspäevaks. Mina ütlesin, et kahjuks ei saa, ma sõidan juba laupäeval ära, kuuks ajaks. Tema siis, et millal sõidame. Mina, et laupäeva, so täna hommikul. Tema, et mis kell lennuk väljub. Mina, et kell kümme hommikul, mul on vaja pool üheksa olla lennujaamas. Tema, et hea küll, saame kell 8 kokku, läheb pool tundi, teeme kiiresti, et lennukile hiljaks ei jääks. Mina ütlesin, et ok. Sellega lõppes kõne. Siis helistas mulle uurija Raul Koppelmaa, kes jättis oma mobiiltelefoni numbri. Et ma saaks ette helistada, kui kohal olen.
Irja oli seepeale hästi pahane ja vaatas mind tigeda näoga. Ütles, et miks ma, loll, sedasi kokku leppisin. Et ükski tunnistuse andmine ei kesta pool tundi. Tund läheb vähemalt. Mina vastasin, et ma tahaks ikka aidata seda noormeest, kes Kanal 2 ajakirjanike käest tappa sai. Et kui uurimine on käimas, siis on minu tunnistusest ikka kasu. Et mina tahan teistega käituda nii nagu ma tahan, et minuga käitutaks. Ja ka minul tekkis seepeale karvane tunne, et kurat seda teab, mis seal võib olla. Ja kui läheb kauem, siis võiks kohe kokku saada. Ja helistasin tagasi, Raul Koppelmaale, kes siis ütles, et olgu, kohtume kohe samal päeval kell 16. Sõitsime Irjaga kohale.
Politseimajas, see on siis endises Kalevi kommivabriku majas tuli mulle vastu üks noorem politseinik, kes tutvustas end kui Raul Koppelmaa. Järgnesin talle. Ta ütles, et Irja võib alla ootama jääda, et ei lähe kaua. Siis kappas ta jooksusammul üles kolmandale korrusele ja juhatas mind ühte kabinetti, kus istus juba ees üks noor naisterahvas, kes tutvustas end hiljem kui Evelyn Sepp, tutnud Riigikogu liikme nimekaim. Koppelmaa läks mõneks ajaks kabinetist välja. Sepp siis küsis mu käest, et kas ma tean, mis asjas mind on välja kutsutud. Ma vastasin, et jah, selles kohvik Moskkva ees toimunud intsidendi asjas. Siis ta naeratas ja ütles, et las see kohvik Moskva asi jääb, ja küsis, kas ma tean, kes on Liis. Ma olin seepeale jahmunud. Raisk, mõtlesin ma, on vast tõprad, kuidas nad mind sisse vedasid.
Siis tuli tuppa see Raul, kes siis hakkas mind koos selle Evelyniga üle kuulama, et kust ma Liisi tunnen, mis ajast, mis asjaoludel, millal temaga viimati kohtusin, ja kus, millal olime viimati ühenduses. Mul jooksis juhe täiesti kokku. Ja ma ei mäletanud järsku enam midagi. Ja sain lausa vihaseks. Ent siis läks Raul kabinetist välja (Irjat intervjueerima, nagu hiljem selgus) ja mina jäin koos Evelyniga. Kes siis hakkas koostama tunnistuse aruannet, kus küsis samad küsimused uuesti üle. Et mis asjaoludel, miks ja kuidas ma Liis Haavelit tunnen. Millal temaga esimest korda kohtusin, mitu korda olen temaga kohtunud. Kas Liis on mulle helistanud? Kas ma Liisi numbrit tean? Ja ütles, et ärgu ma valetagu, sest seda on võimalik minu vastu kasutada. Ja vaatas mind sellise pilguga, et ta teab kõik. Kuigi silmapõhjas oli näha selline läige, mis on pokkerimängijatel siis, kui neil pole käes midagi, aga teevad näo, et maja, mastirida või midagi säärast. Ja ma tegin kah pähe pokkerinäo. Mispeale läks Evelyn närvi. Ja mina läksin kah närvi. Sain ühtlasi aru tema jutust, et nad kuulavad ka Irjat üle. Raisk, mõtlesin, kuidas küll mind haledalt sisse tõmmati?! Nii labaselt! Valega! Pettusega! Ütlesin Evelynile, et mis hea pärast peaks mina politseile tõtt rääkima, kui politsei mulle valetab. Evelyn ütles seepeale, et tema pole mulle valetanud. Mina, et vahet pole, minuga suhtles politseiametnik ja selline vale annab näo kogu politseile. Et kui politsei valetab, siis pole ka mul põhjust tõtt rääkida. Ja ma ütlesin, et ma tahan kohtuda Irjaga. Evelyn naeris seepeale ja ütles, et kas tahan infot kooskõlastama hakata? Mina, et Irja on endine prokurör, magistrikraadiga jurist, ta saab mind kaitsta. Tema, et ma Irjaga kohtuda ei saa. Mina, et kuidas? Nõudsin advokaati. Tema, et tunnistajale pole ette nähtud advokaati. Siis viskas ta minu ette Kriminaalmenetluse seadustiku, § 72 koha pealt, kus oli juttu tunnistaja õigustest. Leidsin sealt kohe lõike 2, kus oli öeldud, et tunnistuse andmisest võib keelduda, kui see võib süüstada abikaasat. Lugesin selle Evelynile ette. tema tegi seepeale suured silmad. Et kuidas?! Et mis ma hakkan filosofeerima. Mina, et ma ei filosofeeri, ma loen seadust ja et jah, ma ei anna tunnistust! Et minu tunnistus võib kahjustada Irja huve, võib teda süüstada, kui ma kogemata midagi valesti ütlesn, mida võidakse tema vastu kasutada. Tegin päris kõva häält, nii et kohale tuli juba üks korrapidaja, ning Raul Koppelmaa. Raul rahustas mind maha, öeldes, et ei pea olema väga täpselt, räägin niipalju, kui mul on meeles. Räkisin siis, et ma ei tea ega mäleta suurt midagi, kohtusin Liisiga paar korda, enne seda umbes 3 aasta eest, kui ta pakkus üht lugu Äripäeva (see oli aeg, kui kirjutasin tema onust Vello Kiilist), ja mina soovitasin tal pöörduda SLÕhtulehe poole. Teemaks oli seesama vana jutt, et tema vanemad kiusavad teda taga. Ja siis nüüd helistas Liis taas, ja tahtis tegelikult hoopis Irja käest juriidilist nõu. Ja muud midagi. Ja siis, et kuivõrd ajakirjanduses pole toodud Liisi ütlusi, siis võtsime Liisilt intervjuu ja panime sele üles. Ma olin suht närvis, eelkõige selle pärast, et mind peteti, ja seetõttu oli mälu suht kokku jooksnud. Etteteatamise- ja mõtlemise ajaga oleks ma saanud anda palju täpsema seletuse. Aga paistis, et see uurijaid ei huvitanud, nemad kahtlustasid, et me Irjaga varjame Liisi.
Siis luges Raul Koppelmaa veel minu tunnistuse üle ja küsis, et ka ma olen kohtunud Eeli Kurega, et Irja oli nii öelnud. Mina, et jah, tõesti, oli vist jah ühe kohtumise juures Eeli Kurg. Et kohtusime siis kolm korda. Seepeale tõusis Evelyn Sepp vihaselt püsti ja sisistas läbi hammaste, et, raisk, sa ikka valetasid! Ja lahkus kiiresti toast. Koppelmaa naeratas seepeale, tegi isegi silma, ja ütles, et olgu, ta juhatab mind välja. Ja fuajees ootaski mind juba Irja, kes oli juba hakanud muretsema, et kuidas minul nii kaua läks. Et temal oli väga meeldiv kogemus Rauliga. Kes paistis olevat, tõesti, üks asjalik sell.
Sellised lood siis.
laupäev, 12. aprill 2008
Käisime siis politseis ülekuulamisel
Hästi naljakas päev oli. Sõitsime parajasti Tartust Rakvere poole, kui helises Inno mobiil. Helistati Põhja politseiprefektuurist. Helistaja, mees, end ei tutvustanud, kuid ütles, et Innol tuleb tulla ülekuulamisele. Ühes krimasjas. Inno küsis seepeale, et mis asjas. Mees jäi saladuslikuks, ei öelnud, mis asjas. Inno küsis, et kas Moskva ees toimunud kaklusasjas, mida pealt nägime (kus Kanal 2 Reporter ründas inimest). Mees vastu, et jaa. No hüva, leppisime siis kokku, et tuleme kohe, reede õhtul kell viis, sest täna hommikul läheb meil lennuk. Kuhu, sest kirjutame juba sihtkohas.
Sõitsime Tallinnasse ja helistasin isa sõbrale. Isa sõber ütles, et meie Rakvere maja juures olla hommikul mente luusimas nähtud, erariideis. Töömehed öelnud, kes seal remonti teevad. Kummaline, mõtlesin, mida teevad mendid mu ema maja juures hommikul vara, aga ei jaganud ikka matsu välja.
Saabusime Põhja politseiprefektuuri. Meile tuli vastu viisakas komissar Raul Koppelmaa, nii umbes minuvanune, poisikeseliku oleku ning kelmika naeratusega. Kutsus Inno üles. Mina jäin ootama. Ootasin oma pool tundi, siis tuli Raul Koppelmaa tagasi alla ning kutsus ka mind üles. Noh, oled kah ajakirjanik, küsis ta minult naerulsui. Algasin, et olen ka prokurör olnud, mispeale ta vastas teadva muigega, et jajaa, ma tean küll, kes sa oled. Läksime tema kabinetti ja ta ütles: Liis Haavel. Ahaa, mõtlesin mina ja küsisin, kus on Inno. Innot kuulatakse üle, teatas komissar ja hakkas mind küsitlema. Miks Liisiga suhtlen, millal teda esimest korda nägin, millal viimast korda nägin. Kas tean, kus Liis on. Kas ma tean, et Liis on tagaotsitav. Üle kuulama ta mind ei hakanud, küsitles niisama. Rääkisin siis kõik ilusasti ära, mis tean. Et nägin Liisi esimest korda nii umbes kuu aega tagasi (täpset aega ei mäletanud, sest olin ähmis) ja teist korda siis, kui teda tema kodus Viimsis filmisime. Tegelikult nägime teda muidugi kolm korda, üks kord koos Eeliga ja üks kord ilma, aga ühe korra ma unustasin ära. See tuli mulle alles pärast meelde, mis pidi muidugi väga kahtlane tunduma. Aga kui inimest niimoodi ootamatult rünnatakse, siis on selge, et ta unustab midagi ära. Hea, et ma ei unustanud omaenda nime :).
Hää küll, meie vestlus oli sõbralik ning mul ei ole komissarile midagi ette heita. Üks asi vaid: teinekord ei maksa salata, miks välja kutsutakse. Oleksime tulnud ka siis, kui oleks öeldud, et Liis Haaveli asjus. Midagi ei ole ju varjata. Liis ei varja end me Võru tänava majas ega ka mu ema pool Rakveres. Mul oli tema kaasust kajastades kaks eesmärki: esiteks rääkida ära tema lugu, sest Eesti Ekspress on rääkinud ära tema vanemate loo, mida tema vanemad tahaksid, et eesti rahvas Liisit ja Vellost arvaks. Ja teiseks ma tahtsin Liisile ja Vellole head advokaati leida ja ka seda olen ma nüüdseks suutnud teha. See on tõsi, et me suhtleme Liisiga pea iga päev, kuid vaid meili ja telefoni teel. Ma ei tea, kus ta on, ja ausalt öeldes on mul selle üle südamest hea meel.
Lennuk läheb! Kirjutan pärast edasi!!
... nonii, jätkan. Istun parajasti Helsinki-Vantaa lennujaama bizniz-luuntsis ning joon punast veini. Ees on kauge reis, mis peab praegu veel saladuseks jääma. Kui kohale jõuame, kuulete! Aga jahh, mul on äraütlemata hää meel, et ma ei tea, kus Liis on. Sest mulle ei meeldi kedagi üles anda. Aga see, et ma ei ole nõus kohtunik Liina Pohlaku vahistamisotsusega, ei tähenda, et ma hakkaks tagaotsitavat varjama. Ma löön lärmi ja teen kõike muud, aga ma ei paneks ise toime kuritegu. Küllap komissar Koppelmaa sai sellest aru ka, sest me vestlus kulges sõbralikult ja viisakalt. Ta küsis minult, miks Liis end varjab, kas ta ei saa aru, et see on talle lõppastmes kahjulik. Mina ütlesin, et võib-olla Liis kardab, et ta lahutatakse lapsest, väikesest poisist nimega Oskar, kes vajab väga oma ema. Aga lapse võib ju Liisi vanemate juurde saata, arvas komissar Koppelmaa. Aga Liisi isa on pedofiil, ütlesin mina. Aga kas ta siis enam ahistab? küsis komissar Koppelmaa ja arvas, et lapse võib ju lastekodusse anda. Mis see siis on, istub paar aastat ära ja saab vabaks.
Mnjah, aga praegu ei ole ju veel selge, kas Liis üldse on kurjategija. Toimunud pole ainsatki istungit. On kriminaalasi, mille on kokku pannud uurija Krislin Riisalu, kes on Liisi väitel tema ema sõbranna. Ja notariaalselt tõestatud kinkelepingud. Karjakaupa hulluks tunnistatud vanainimesed. Dr Jekyll Arno Adamsoo. Hulk vastamata küsimusi, kas pole. Mina leian, et Liis väärib õiglast õigusemõistmist. Ja ma leian ka, et ta ei peaks olema vahi all. Ta ei ilmunud istungile, sest oli haige. Kas seepärast peab siis väikese lapse ema vahi alla võtma ja oma lapsest lahutama? Kohtunik Pohlak, julgen teiega mitte nõustuda. Õnneks on olemas ringkonnakohus ja ringkonnakohtu istung nüüd Liisi ootabki. Politseil on aga kange kihu ta enne seda vahi all võtta. Mis on iseenesest arusaadav, sest politsei ei tee seadusi ega otsusta vahistamisi. Komissar Koppelmaa täidab vaid käsku. Ja ses suhtes - respekt.
Kui komissar mind alla saatis, küsis ta, kustkaudu lendame. Helsinki kaudu, vastasin. Oh, sealtkaudu käivad kehvad lennukid, leidis komissar, soovis head reisi ning läinud ta oligi. Innol läks kauem, lausa pool tundi kauem. Arvasin juba, et ta on vahi alla võetud, kuna ta on kange protsessija ning oma õiguste taga nõudja, aga mingi aja pärast saatis me sõbralik komissar ka tema alla. Inno oli härga täis, solvunud, et teda haneks tõmmati, siis kaklusekeissi ettekäändeks tuues kohale kutsuti, ning ütles, et aega oli läinud palju seepärast, et ta oli esmalt politseinikega sõimlema hakanud. Aga eks ta ise kirjutab lähemalt :).
Kui Rakvere poole tagasi sõitsime, arutasime, kas meie telefoni võidakse pealt kuulata. Inno arvas, et politsei on teinud tema telefoni positsioneeringu ning kõnede väljavõtte. Pealt vast ei kuulata, arvas Inno ja vaatas küsivalt minu otsa.
Mul ausalt öeldes suht suva. Varjata meil midagi ei ole, nii et bii mai gest.
Seda ma sellegipoolest ei kahetse, et Liisi kaitseks välja astusin. Kavatsen seda ka edaspidi teha, et te teaks.
Aga nüüd läheb meil uus lennuk! Kirjutan, kui kohale jõuan!
... nonii, jätkan. Istun parajasti Helsinki-Vantaa lennujaama bizniz-luuntsis ning joon punast veini. Ees on kauge reis, mis peab praegu veel saladuseks jääma. Kui kohale jõuame, kuulete! Aga jahh, mul on äraütlemata hää meel, et ma ei tea, kus Liis on. Sest mulle ei meeldi kedagi üles anda. Aga see, et ma ei ole nõus kohtunik Liina Pohlaku vahistamisotsusega, ei tähenda, et ma hakkaks tagaotsitavat varjama. Ma löön lärmi ja teen kõike muud, aga ma ei paneks ise toime kuritegu. Küllap komissar Koppelmaa sai sellest aru ka, sest me vestlus kulges sõbralikult ja viisakalt. Ta küsis minult, miks Liis end varjab, kas ta ei saa aru, et see on talle lõppastmes kahjulik. Mina ütlesin, et võib-olla Liis kardab, et ta lahutatakse lapsest, väikesest poisist nimega Oskar, kes vajab väga oma ema. Aga lapse võib ju Liisi vanemate juurde saata, arvas komissar Koppelmaa. Aga Liisi isa on pedofiil, ütlesin mina. Aga kas ta siis enam ahistab? küsis komissar Koppelmaa ja arvas, et lapse võib ju lastekodusse anda. Mis see siis on, istub paar aastat ära ja saab vabaks.
Mnjah, aga praegu ei ole ju veel selge, kas Liis üldse on kurjategija. Toimunud pole ainsatki istungit. On kriminaalasi, mille on kokku pannud uurija Krislin Riisalu, kes on Liisi väitel tema ema sõbranna. Ja notariaalselt tõestatud kinkelepingud. Karjakaupa hulluks tunnistatud vanainimesed. Dr Jekyll Arno Adamsoo. Hulk vastamata küsimusi, kas pole. Mina leian, et Liis väärib õiglast õigusemõistmist. Ja ma leian ka, et ta ei peaks olema vahi all. Ta ei ilmunud istungile, sest oli haige. Kas seepärast peab siis väikese lapse ema vahi alla võtma ja oma lapsest lahutama? Kohtunik Pohlak, julgen teiega mitte nõustuda. Õnneks on olemas ringkonnakohus ja ringkonnakohtu istung nüüd Liisi ootabki. Politseil on aga kange kihu ta enne seda vahi all võtta. Mis on iseenesest arusaadav, sest politsei ei tee seadusi ega otsusta vahistamisi. Komissar Koppelmaa täidab vaid käsku. Ja ses suhtes - respekt.
Kui komissar mind alla saatis, küsis ta, kustkaudu lendame. Helsinki kaudu, vastasin. Oh, sealtkaudu käivad kehvad lennukid, leidis komissar, soovis head reisi ning läinud ta oligi. Innol läks kauem, lausa pool tundi kauem. Arvasin juba, et ta on vahi alla võetud, kuna ta on kange protsessija ning oma õiguste taga nõudja, aga mingi aja pärast saatis me sõbralik komissar ka tema alla. Inno oli härga täis, solvunud, et teda haneks tõmmati, siis kaklusekeissi ettekäändeks tuues kohale kutsuti, ning ütles, et aega oli läinud palju seepärast, et ta oli esmalt politseinikega sõimlema hakanud. Aga eks ta ise kirjutab lähemalt :).
Kui Rakvere poole tagasi sõitsime, arutasime, kas meie telefoni võidakse pealt kuulata. Inno arvas, et politsei on teinud tema telefoni positsioneeringu ning kõnede väljavõtte. Pealt vast ei kuulata, arvas Inno ja vaatas küsivalt minu otsa.
Mul ausalt öeldes suht suva. Varjata meil midagi ei ole, nii et bii mai gest.
Seda ma sellegipoolest ei kahetse, et Liisi kaitseks välja astusin. Kavatsen seda ka edaspidi teha, et te teaks.
Aga nüüd läheb meil uus lennuk! Kirjutan, kui kohale jõuan!
reede, 11. aprill 2008
Üks põnev lugemine Barack Obama ema kohta
Väljavõte ajakirja Time veebist.
Kust saab hea ülevaate võimaliku järgmise USA presidendi lapsepõlvest, ja sellega tema olemusest.
Üks huvitav point, nii nagu kadunud Lennart Meri, nii oli ka Barack sunnitud juba lapsena palju ringi rändama. Looma pidevalt uusi tutvusi, kohanduma eri oludega eri riikides. Nii et ei vasta päris tõele see jutt vanemate lahutuse puhul, et igal juhul on hea, kui laps jääb endisesse keskkonda, kus on tema vanad sõbrad ja tuttavad. Või mis?! Kas pole mitte nii, et suurt stabiilsust hindavad vanemad ise, mitte lapsed? Ja vanemad arvavad teadvat, mis on lastele hea?! Vähemalt Baracki kujunemises näib mängivat olulist rolli keskkondade vahetumine, mis võimaldas tal juba lapsena kokku puutuda paljude eri inimeste ja kultuuridega. Omandades juba noorelt väga laia silmaringi, mis on teda edasises elus palju aidanud. Ja mis on teinud temast laialt hinnatud inimese.
Ja loomulikult on oluline roll Baracki kujunemisloos tema emal, kes oli hea ja siiras inimene, vähemalt tuleb artiklist välja, et ta ei kottinud oma mehi ega lapsi. Elas ise ja lasi teistel elada. Isegi alimente ei nõudnud oma meestelt, muide! Ja tark! Kahe väikse lapse kõrvalt lõpetas ülikooli, kaitses magistri- ja doktorikraadi! Kuigi, tõsi, teda aitasid laste kasvatamisel tema vanemad.
neljapäev, 10. aprill 2008
Kiil Reformis tagasi?!
Väljavõte Postimehe veebist.
Sahistatakse, et Tallinna sadama juhatuse liige Allan Kiil, kes mõni aeg tagasi Reformierakonnast suure aplombiga välja visati (kuna polnud nõus Reformi sõpsudele kuuluva Paldiski sadama riigile ostmise kavaga), on nüüd rõõmsalt erakonnas tagasi, Viimsi piirkonna liikmena. Räägitakse, et šampusepokaalid olid kõlanud ja Neinar Seli olevat talle õnnegi soovinud. Paistab, et läheb asjaks. Ja tartlased, pange tähele, ärge punnige vastu, sest kui seda sadama miljardidiili ei tule, ei saa teie oodatud ja armastatud Tasku kunagi valmis. Sest Tallinna Sadama nõukogu liige Seli teenib tehingu pealt endale miski 20-30 milli, mille ta paneb otse Taskusse. Ausõna.
Kuuldavasti on nüüd ainult sadama tegevjuht Kaljurand diilile vastu, aga kaua temagi jaksab punnida. Money talks, as always. Oh elu-elukest!
Hmmmm...
Väljavõte tänasest Ekspressist.
Mõni aeg tagasi kirjutas Ekspress sellest, kuidas Eesti Euroopa Liikumisest pani surmkindlalt raha pihta Galojan. Tänane Ekspress räägib juba, et seda tegi keegi tundmatu isik. No kes siis, lugupeetud sõltumatu nädalaleht, uuriva ajakirjanduse tipp?! Ega ometi Ojuland ise?!
Juba ammu kobab Ekspress pimeduses ja keegi ei panekski enam tähele, kui see leht üldse kinni panna. Ajakirjandus või asi.
Reformierakonna tuluaruanne
----- Original Message -----
From: Henri Arras
To: pressiteated
Sent: Thursday, April 10, 2008 4:11 PM
Subject: Reformierakonna 2008. aasta esimese kvartali tuluaruanne
Reformierakonna 2008. aasta esimese kvartali tuluaruanne
Reformierakond kogus 2008. aasta esimeses kvartalis riigieelarvest tulnud toetuse, liikmemaksude ja eraisikute annetustena 7,5 miljonit krooni.
Eraisikute annetustena sai Reformierakond ligi 0,6 miljonit krooni, erakondadele mõeldud toetusena sai Reformierakond igal kuul riigieelarvest 2 298 143 krooni, ning liikmemaksuna koguti 29 836 krooni.
Eraisikutest olid suurimateks annetajateks ettevõtja Andres Koger 200 000 krooniga ja ettevõtja Alver Sagur 100 000 krooniga.
Reformierakonna esimese kvartali tulude aruanne on erakonna kodulehel.
Lisainformatsioon:
Kristen Michal
Reformierakonna peasekretär
Tel: 506 8429
From: Henri Arras
To: pressiteated
Sent: Thursday, April 10, 2008 4:11 PM
Subject: Reformierakonna 2008. aasta esimese kvartali tuluaruanne
Reformierakonna 2008. aasta esimese kvartali tuluaruanne
Reformierakond kogus 2008. aasta esimeses kvartalis riigieelarvest tulnud toetuse, liikmemaksude ja eraisikute annetustena 7,5 miljonit krooni.
Eraisikute annetustena sai Reformierakond ligi 0,6 miljonit krooni, erakondadele mõeldud toetusena sai Reformierakond igal kuul riigieelarvest 2 298 143 krooni, ning liikmemaksuna koguti 29 836 krooni.
Eraisikutest olid suurimateks annetajateks ettevõtja Andres Koger 200 000 krooniga ja ettevõtja Alver Sagur 100 000 krooniga.
Reformierakonna esimese kvartali tulude aruanne on erakonna kodulehel.
Lisainformatsioon:
Kristen Michal
Reformierakonna peasekretär
Tel: 506 8429
Juba linnukesed...
Väljas laulavad! Meie akna taga siin Võru tänaval igatahes sädistavad üksteisevõidu kõiksugu sulelised. Käisime täna Rakveres, mu isamajas, ja seal laulis veel rohkem linnukesi. Eestimaa kevad on ikka nii ilus.
Portugalis ei saanud arugi, kui kevad algas. Ühtäkki oli lihtsalt talumatult palav ning puudel olid roosad õied küljes. Aga ei mingeid erutavaid lõhnu, ei pori ega muru. Otsisin seal ikka päris meeleheitlikult seda "oma kevadet". Käisin metsas jalutamas ja ootasin, et puud kõnetaks mind. Ei kõnetanud. Küllap seepärast, et ma ei mõistnud portugali keelt.
Ei jõua ära oodata, millal saan jälle rahulikult metsa jalutama minna. Me lemmikmets on Rakveres, otse isa maja taga. Vaid paar sammu võtta ning olengi kohal! Varem, kui ma veel seal elasin, siis võtsin ikka ette pikki jalutuskäike metsa alla. Kõndisin seal kaua, vahel koeraga, vahel üksi, ja mul oli iga kord tunne, et kui ma suudan jääda niisama puhtaks nagu see tuul, mis puhus puuokste vahel, siis minuga ei saa midagi halba juhtuda. See tunne on minuga jäänud, olgugi et ma ei ole juba kaks aastat ses metsas jalutanud.
Minu jaoks ei ole raha oluline. Ma olen kasvanud üsna vaeselt, sest mu isa jäi mu 10-aastaseks saades pensionile ja mu ema oli koduperenaine. Saime kuidagi hakkama, päris vaesed ei olnud, aga poes pidime hindu vaatama küll. Nüüd ma enam hindu vaatama ei pea, aga mis on jäänud samaks, on see, et mul on, nagu ka siis, tunne, et kõik, mis on mulle siin elus oluline, on minuga kogu aeg kaasas. Mu isa õde, Ameerika tädi Endla armastas ikka öelda, et haridus on see, mida keegi ei saa sinult kunagi ära võtta, sest seda ei riku rooste ega vii varas. Mina lisaksin tema elutarkusele seda, et ka Armastust ei saa keegi sinult ära võtta.
Loodan varsti jälle oma metsa jõuda. Igatsen ta järele. Seda vandeseltslaslikkust, millega puud mind tervitasid. Jõuan siis sinna mil iganes, ma tean, et ta on olemas ja ootab mind. Ma tean, et mul ei ole häbi tuttavate puude all jalutada, sest ma olen suutnud jääda puhtaks ja ausaks. Iseendaks, kelleks mu isa mind kasvatas. Ja see, uskuge mind, on parim tunne maailmas.
Portugalis ei saanud arugi, kui kevad algas. Ühtäkki oli lihtsalt talumatult palav ning puudel olid roosad õied küljes. Aga ei mingeid erutavaid lõhnu, ei pori ega muru. Otsisin seal ikka päris meeleheitlikult seda "oma kevadet". Käisin metsas jalutamas ja ootasin, et puud kõnetaks mind. Ei kõnetanud. Küllap seepärast, et ma ei mõistnud portugali keelt.
Ei jõua ära oodata, millal saan jälle rahulikult metsa jalutama minna. Me lemmikmets on Rakveres, otse isa maja taga. Vaid paar sammu võtta ning olengi kohal! Varem, kui ma veel seal elasin, siis võtsin ikka ette pikki jalutuskäike metsa alla. Kõndisin seal kaua, vahel koeraga, vahel üksi, ja mul oli iga kord tunne, et kui ma suudan jääda niisama puhtaks nagu see tuul, mis puhus puuokste vahel, siis minuga ei saa midagi halba juhtuda. See tunne on minuga jäänud, olgugi et ma ei ole juba kaks aastat ses metsas jalutanud.
Minu jaoks ei ole raha oluline. Ma olen kasvanud üsna vaeselt, sest mu isa jäi mu 10-aastaseks saades pensionile ja mu ema oli koduperenaine. Saime kuidagi hakkama, päris vaesed ei olnud, aga poes pidime hindu vaatama küll. Nüüd ma enam hindu vaatama ei pea, aga mis on jäänud samaks, on see, et mul on, nagu ka siis, tunne, et kõik, mis on mulle siin elus oluline, on minuga kogu aeg kaasas. Mu isa õde, Ameerika tädi Endla armastas ikka öelda, et haridus on see, mida keegi ei saa sinult kunagi ära võtta, sest seda ei riku rooste ega vii varas. Mina lisaksin tema elutarkusele seda, et ka Armastust ei saa keegi sinult ära võtta.
Loodan varsti jälle oma metsa jõuda. Igatsen ta järele. Seda vandeseltslaslikkust, millega puud mind tervitasid. Jõuan siis sinna mil iganes, ma tean, et ta on olemas ja ootab mind. Ma tean, et mul ei ole häbi tuttavate puude all jalutada, sest ma olen suutnud jääda puhtaks ja ausaks. Iseendaks, kelleks mu isa mind kasvatas. Ja see, uskuge mind, on parim tunne maailmas.
Üks asjalik artikkel
Väljavõte Postimehe veebist.
Lõpuks ometi hakkab ka establishment aru saama sellest, millest me Irjaga oleme mitu aastat trummi löönud.
Uus täht on sündinud...
... kõigi olemasolevate Onlain-veebipidajate rõõmuks, sest eks ole konkurents ainult tervendav nähtus, eksole! Võimis?
Igal juhul lubage esitleda, Trend24.ee:
Igal juhul lubage esitleda, Trend24.ee:
Veidi Reformi tegemistest taustainfot
> ----- Original Message -----
> From: 'Karin Kalda'
> To: 'pressiteated'
> Sent: Wednesday, April 09, 2008 4:43 PM
> Subject: Reformierakonna fraktsioon tahab Riigikogus käsitleda kuut
> riiklikult tähtsat teemat
>
>
> Reformierakonna fraktsioon tahab Riigikogus käsitleda kuut riiklikult
> tähtsat teemat
>
> Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimehe Keit Pentuse sõnul teeb ta
> tänaõhtusel ümarlaual muude ettepanekute kõrval teistele fraktsioonidele
> ettepaneku arutada Riigikogus täiendavalt kuut Eesti riigi jaoks tähtsat
> küsimust. Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku kohaselt võiks Riigikogus
> toimuda riiklikult tähtsate küsimuste arutelud järgmistel teemadel:
>
> 1) Eesti kujundamine ettevõtluskeskuseks
> 2) Eesti võimalustest tuumaenergeetika kasutamisel
> 3) Innovatsioonipoliitikaalane ühisarutelu Soome parlamendiga
> 4) Eesti regionaalhalduse tulevik
> 5) Demograafilised muudatused Eestis järgmise 15 aasta jooksul ja nende
> mõjutamise võimalustest
> 6) Euroopa Liidu rahade kasutamisest Eestis
>
> 'Riigikogul on loodud hulk võimalusi, et siin toimuksid debatid ja arutelud
> riigi jaoks olulistes küsimustes. Paraku pole just kõik senised arutelud
> olnud alati väga elavad ja sisuline panuski 101 parlamendisaadiku poolt on
> olnud kõikuv,' ütles Pentus. 'Riigikogu tuleviku üle arutamise kõrval pakume
> välja kuus teemat, mille üle praguses Riigikogus sisulised arutelud
> korraldada. Nende sisuliste ja tõsiste arutelude pidamiseks pole vaja muuta
> ühtegi seadust. On vaja vaid Riigikogu liikmete tahet nendel teemadel tõsist
> tööd teha.'
>
> Lisainformatsioon: Keit Pentus 504 0884
> Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees
>
> Teate koostas ja edastas: Karin Kalda 525 0065
> Reformierakonna fraktsiooni pressinõunik Riigikogus
>
>
>
> From: 'Karin Kalda'
> To: 'pressiteated'
> Sent: Wednesday, April 09, 2008 4:43 PM
> Subject: Reformierakonna fraktsioon tahab Riigikogus käsitleda kuut
> riiklikult tähtsat teemat
>
>
> Reformierakonna fraktsioon tahab Riigikogus käsitleda kuut riiklikult
> tähtsat teemat
>
> Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimehe Keit Pentuse sõnul teeb ta
> tänaõhtusel ümarlaual muude ettepanekute kõrval teistele fraktsioonidele
> ettepaneku arutada Riigikogus täiendavalt kuut Eesti riigi jaoks tähtsat
> küsimust. Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku kohaselt võiks Riigikogus
> toimuda riiklikult tähtsate küsimuste arutelud järgmistel teemadel:
>
> 1) Eesti kujundamine ettevõtluskeskuseks
> 2) Eesti võimalustest tuumaenergeetika kasutamisel
> 3) Innovatsioonipoliitikaalane ühisarutelu Soome parlamendiga
> 4) Eesti regionaalhalduse tulevik
> 5) Demograafilised muudatused Eestis järgmise 15 aasta jooksul ja nende
> mõjutamise võimalustest
> 6) Euroopa Liidu rahade kasutamisest Eestis
>
> 'Riigikogul on loodud hulk võimalusi, et siin toimuksid debatid ja arutelud
> riigi jaoks olulistes küsimustes. Paraku pole just kõik senised arutelud
> olnud alati väga elavad ja sisuline panuski 101 parlamendisaadiku poolt on
> olnud kõikuv,' ütles Pentus. 'Riigikogu tuleviku üle arutamise kõrval pakume
> välja kuus teemat, mille üle praguses Riigikogus sisulised arutelud
> korraldada. Nende sisuliste ja tõsiste arutelude pidamiseks pole vaja muuta
> ühtegi seadust. On vaja vaid Riigikogu liikmete tahet nendel teemadel tõsist
> tööd teha.'
>
> Lisainformatsioon: Keit Pentus 504 0884
> Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees
>
> Teate koostas ja edastas: Karin Kalda 525 0065
> Reformierakonna fraktsiooni pressinõunik Riigikogus
>
>
>
Liisi asi on tegelikult tsiviilasi
Kriminaalõiguslikult tähendab pettus seda, kui sa lood teisele inimesele oma tegevusega reaalsetest asjaoludest teadvalt vale ettekujutuse, et meelitada teda midagi tegema. Toon näite: mina räägin Hans H Luigele, et mul on müüa mõis. Saaremaal. Ja Hans siis maksab mulle rahad ära, lootuses endale Saaremaal kena mõisakest saada, aga kui ta Saaremaale oma mõisa vaatama läheb, siis talle tuleb paraadtrepil vastu Anu Saagim, kes kergitab kulmu ja küsib: "Midaaa? See mõis pole kunagi müügis olnud! Välja!!" See on pettus.
Kui Liis ja vanainimesed kinnisvaratehingud sõlmisid, olid asjaolud selged ning läbipaistvad. Vanainimene kirjutas varad Liisi nimele ning Liis lubas vanainimese eest hoolitseda ning tal elu lõpuni oma majas elada. Sõlmiti kahepoolne leping, mis kinnitati notari juures. Liis oli nõus, vanainimene oli nõus. Liis asus ka lepingut täitma, asudes vanainimese eest reaalselt hoolitsema (küttepuud, lehetellimus jms). Samuti, kui tegu oli arvutite ja telefonidega, siis ta asus vanainimestele reaalselt rahasid saatma.
PROBLEEM tekkis siis, kui tehingust said teada vanainimeste ahned sugulased. Ainus viis tehingu tühistamiseks oli vanainimesed lolliks teha ehk teovõimetuks tunnistada. Seda oli vaja, sest olukorras, kus vanainimene on teovõimetu, räägivad tema eest sugulased kui eestkostjad. Vanainimene ei saa enam väita, et ta tegi tehingu vabatahtlikult, sest ta on ju teovõimetu, loll, ja lolli vaba tahe ei maksa midagi. Ja sellises olukorras on sugulastel ning nende advokaatidel ülimalt iisi väita, et Liis pettis. Õnneks oli olemas ka Dr Jekyll, Arno Adamsoo, kes KÕIGILE vanainimestele lollipaberid väljastas. Just nende lollipaberite toel saadi püsti ning püsib püsti ka see õnnetu kriminaalasi. Kui teovõimetud vanainimesed ei saa enam enda eest kõnelda, siis nende eest kõnelevad nende ahned sugulased. Nende põhimure oli, kuidas varad tagasi saada. Step one oli Liisi ja vanainimese vahel sõlmit notariaalse tehingu tühistamine vanainimese teovõimetuks tegemise ehk tema tahte murdmise teel ning step two Liisi suhtes kriminaalasja algatamine. Sealjuures mindi isegi nii kaugele, et uurija Krislin Riisalu käis vanainimeste juures neid mõjutamas, et nad enam Liisi saadetud rahakaarte vastu ei võtaks. Selline uurija vääriks ise kriminaalasja. Tõendite kunstlik loomine ei ole naljaasi, proua Riisalu. Samuti lepingu täitmise takistamine. Liis võiks siin isegi uurija Riisalu hagemist kaaluda. Samuti on tal võimalik hageda psühhiaatrit, kui selgub, et too vanainimesed valedel alustel lolliks tunnistas.
Liisi keiss on puhas tsiviilasi. Kui on vanainimesi, kes väidavad, et ta ei tagastanud neile raha õigeaegselt, siis see pole mitte pettus, vaid lepingu tingimuste rikkumine, mille puhul vanainimesel on võimalik nõuda tsiviilkohtu kaudu kahjutasu. Kui ta seda soovib.
Kahju muidugi prokuratuurist ja prokuröridest. Armas Norman ja teised, paistab, et tuleb jälle üks õigeksmõistmine.
Kui Liis ja vanainimesed kinnisvaratehingud sõlmisid, olid asjaolud selged ning läbipaistvad. Vanainimene kirjutas varad Liisi nimele ning Liis lubas vanainimese eest hoolitseda ning tal elu lõpuni oma majas elada. Sõlmiti kahepoolne leping, mis kinnitati notari juures. Liis oli nõus, vanainimene oli nõus. Liis asus ka lepingut täitma, asudes vanainimese eest reaalselt hoolitsema (küttepuud, lehetellimus jms). Samuti, kui tegu oli arvutite ja telefonidega, siis ta asus vanainimestele reaalselt rahasid saatma.
PROBLEEM tekkis siis, kui tehingust said teada vanainimeste ahned sugulased. Ainus viis tehingu tühistamiseks oli vanainimesed lolliks teha ehk teovõimetuks tunnistada. Seda oli vaja, sest olukorras, kus vanainimene on teovõimetu, räägivad tema eest sugulased kui eestkostjad. Vanainimene ei saa enam väita, et ta tegi tehingu vabatahtlikult, sest ta on ju teovõimetu, loll, ja lolli vaba tahe ei maksa midagi. Ja sellises olukorras on sugulastel ning nende advokaatidel ülimalt iisi väita, et Liis pettis. Õnneks oli olemas ka Dr Jekyll, Arno Adamsoo, kes KÕIGILE vanainimestele lollipaberid väljastas. Just nende lollipaberite toel saadi püsti ning püsib püsti ka see õnnetu kriminaalasi. Kui teovõimetud vanainimesed ei saa enam enda eest kõnelda, siis nende eest kõnelevad nende ahned sugulased. Nende põhimure oli, kuidas varad tagasi saada. Step one oli Liisi ja vanainimese vahel sõlmit notariaalse tehingu tühistamine vanainimese teovõimetuks tegemise ehk tema tahte murdmise teel ning step two Liisi suhtes kriminaalasja algatamine. Sealjuures mindi isegi nii kaugele, et uurija Krislin Riisalu käis vanainimeste juures neid mõjutamas, et nad enam Liisi saadetud rahakaarte vastu ei võtaks. Selline uurija vääriks ise kriminaalasja. Tõendite kunstlik loomine ei ole naljaasi, proua Riisalu. Samuti lepingu täitmise takistamine. Liis võiks siin isegi uurija Riisalu hagemist kaaluda. Samuti on tal võimalik hageda psühhiaatrit, kui selgub, et too vanainimesed valedel alustel lolliks tunnistas.
Liisi keiss on puhas tsiviilasi. Kui on vanainimesi, kes väidavad, et ta ei tagastanud neile raha õigeaegselt, siis see pole mitte pettus, vaid lepingu tingimuste rikkumine, mille puhul vanainimesel on võimalik nõuda tsiviilkohtu kaudu kahjutasu. Kui ta seda soovib.
Kahju muidugi prokuratuurist ja prokuröridest. Armas Norman ja teised, paistab, et tuleb jälle üks õigeksmõistmine.
kolmapäev, 9. aprill 2008
Kui oled haige, istu kodus, tramaivõi..
Riigikogu esimees Ene Ergma täna Aktuaalse Kaamera ekraanil.
Vaatasime Irjaga uudiseid ja järsku kargas ekraanile justkui tuppa sittund kass. Lähemal uurimisel selgus, et ei, mitte kass, hoopis Ene Ergma. Kes pobises midagi hädise häälega, sall paksult ümber kaela, juuksel võidunud ja sorakil. Selge, et inimene on haige. Ene, mis eeskuju sa nõnda rahvale annad?! Käid haigena tööl. Nii ei tohi, jummal küll.
Veidi olukorrast Iraagis: USA toodab uusi Osamasid
Välisajakirjanduses (Eestis pole kippu ega kõppu, siin tegeldakse ajuvabast valimissüstseemist tulenevalt kogu aeg koalitsioonide loomise ja lammutamisega) käib juba mõnda aega poleemika selle ümber, kas oli õigustatud 90 000 sunni "Iraagi Poja" värbamine aasta tagasi, mis tõi endaga kaasa hukkunute arvu vähenemise (kuivõrd need sõdalased võitlesid varem jänkide vastu), aga tekitas uue viitsütikuga pommi. Kuna šiia moslemite enamusega Iraagi valitsus ei ole huvitatud nende sunni sõdalaste värbamisest ja USA vägede lahkudes võivad nad pöörata relvad taas Iraagi valitsuse, või ka USA enda vastu. Nagu juhtus USA toetatud Afgaani väesalkadega, mida juhatab Osama bin Laden, kes kunagi oli samamoodi USA palgal, venelaste vastu. Ja sellest tulenevalt peab USA igavesti neid sunni sõdalasi toetama ja oma väed igaks juhuks igavesti Iraaki jätma. Sest on raske arvata, et enam kui 1000 aastat vana šiia-sunni konflikt suudetakse lühikese ajaga lahendada.
Ühesõnaga on USA, ja nendega koos ka Eesti sõdurid ühe paraja supi sees. Kus iga järgev otsus on vigane ja olukord läheb üha rohkem käest ära. Ja on väheusutav, et USA lõpuks kõik iraaklased oma palgale võtab. USA majandusel on juba niigi võhm väljas. Eesti omal ka. Ja kõrged kütusehinnad on põhjustatud paljuski ebakindlast olukorrast Lähis-Idas. See kurnab majandusi üle maailma.
Huvitavat lugemist asja kohta leiab näiteks Matt Shermani artiklist ajalehes International Herald Tribune:
Ühesõnaga on USA, ja nendega koos ka Eesti sõdurid ühe paraja supi sees. Kus iga järgev otsus on vigane ja olukord läheb üha rohkem käest ära. Ja on väheusutav, et USA lõpuks kõik iraaklased oma palgale võtab. USA majandusel on juba niigi võhm väljas. Eesti omal ka. Ja kõrged kütusehinnad on põhjustatud paljuski ebakindlast olukorrast Lähis-Idas. See kurnab majandusi üle maailma.
Huvitavat lugemist asja kohta leiab näiteks Matt Shermani artiklist ajalehes International Herald Tribune:
Olukord Iraagis
Väljavõte nädalavahetuse International Herald Tribune'ist.
Tekst pildil: Olukord on stabiliseerunud.
Ma imetlen Liisi
Liis Haavel.
Liis on kange tüdruk. Vaatamata kõigele, mis ta on pidanud oma noore elu jooksul läbi elama, suudab ta ikka olla sõbralik, armas ja päikseline, naljagi visata. Vaatamata kõigele suudab ta olla hea ema oma väikesele pojale Oskarile ja kasutütrele Marellele, keda ta on kasvatanud sellest ajast peale, kui tüdruk oli päris väike. Liisil on armas pere, sinna kuulub muide ka ilmatu vahva ning mänguhimune must tiibeti mastif Muhamed.
Enne, kui ma Liisiga kohtusin, mõtlesin sageli, et minu elu on olnud raske, kõik see Portugali-värk ja astma, aga nüüd mul on lausa häbi, et ma nii mõtlesin. Mul oli maailma kõige parem isa, kes andis mulle edasi kogu oma elutarkuse ning julgustas mind kõigi mu unistuste juures, ja ema, kes hoolitses mu eest, kui ma olin väike ja raskelt haige, ennastohverdavalt. Ma sain kirjutada luuletusi, õppida ühes ja siis veel teises ülikoolis, reisida kuhu iganes, sest mu vanemad toetasid mind kõiges. Mul on fantastilised sõbrad, nii erinevad kui öö ja päev, aga see ongi huvitav. Armastan neid väga ja olen neile südamest tänulik selle eest, et nende suhtumine minusse ei ole nende raskete aastate jooksul põrmugi muutunud (eriti suur aitäh sulle, E, ja sulle, T). Aga inimesel on ikka kiusatus viriseda, kas pole? Küll on kärss kärnas, küll maa külmand. Ja kõige tagatipuks leidsin endale veel maailma kõige armsama mehe ka, kelle armastus minu vastu on niisama suur kui isa armastus minu vastu. Ma ei oleks kunagi uskunud, et kellegi armastus võib olla nii suur, nii siiras ja nii isetu. Katsun ise samaga vastata.
Liisi elu läks teistmoodi. Ta keeldus elamast oma vanemate diktaadi järgi ning ta vanemad, selle asemel, et sellega leppida, hakkasid talle kätte maksma. Nad ei olnud muidugi päris tavalised vanemad ka, sest tavaliselt vanemad ei ahista oma lapsi. Küll ei meeldinud neile, millega Liis tegeles, küll, kellega käis. Olgu, ütleme selle siis välja: Liisi elukaaslasel Vello Loidil on pätiminevik. Ta on vangis istunud. Aga ka paljud minu tuttavad on. Ma käisin mehega, kes istus samuti poolteist aastat vangis ja kes oli olnud nooruses jõhker väljapressija, lõi ühele mehele isegi naaskliga kätte, aga ta tahtis oma elus uut lehte pöörata. Mina uskusin temasse, aga teised inimesed ei uskunud. Ta ei saanud siin Eestis enam edasi elada ning oli sunnitud emigreeruma. Suudan seepärast ka Vellot mõista. Ta on oma karistuse ära kandnud, sellest järeldused teinud ning tahab nüüd oma eluga edasi minna. See, kui ta omastanud mõned kinnistud kinkega, mille on kinnitanud notar, ei tee temast kindlasti pätti. Kui keegi üldse siin pätt on, siis notar, kes ei teinud kindlaks vanainimese tegelikku tahet.
Mulle on üritatud väita, et Liis on ohver. Ma pole kuulnud midagi lollimat. Kui teda intervjueerisime, siis mu vastas istus noor ilus naine, ema, kelle pilk oli söakas ja kes teadis, mida ta teeb. Liis on tõeline survivor. Juba see, et ta on olemas ja räägib oma lugu, on kangelastegu.
Me ei saa valida oma vanemaid ja oma lapsepõlve, armsad sõbrad, aga me saame valida seda, kuidas me elame edasi. Kas otsustame inimese üle tema kauge mineviku põhjal või vaatame, kes ta on täna, just nüüd ja praegu.
Ma olen sellele ka varem vihjanud, aga Liisi asja kajastamine meedias meenutab mulle väga keskaegseid nõiaprotsesse ning Cotton Mather'i (üks nõiaprotsesside õigustaja Ameerikas) retoorikat. Tahaks siiski uskuda, et enamik inimesi, kes siin me riigis elavad, on terve mõistusega ega usu neile ettemängitud stsenaariume, on nõus kaasa mõtlema ega lepi ebaõiglusega. Kui Jan Hus'i tuleriidal põletati, siis üks memmeke, tahtes jumalale meelepärane olla, olevat tema tuleriidale ka omalt poolt mõne halukese lisanud, ja Hus olevat siis ohanud, et "oh püha lihtsameelsust!"
Ma tahaks loota, et paljudel meie seast on veel nii palju südametarkust ja julgust, et moodsatele tuleriitadele mitte hagu juurde lisada.
Liis Haavel selgitab taustu, X osa
Tuntud perekonnast, aga muidu lihtne naine Liis Haavel räägib edasi oma lugu.
teisipäev, 8. aprill 2008
Ajakirjanikud, marss kohtusse!
Väljavõte ETV24 veebist.
Riigi peaprokuröri jutt jumala õige, ajakirjanikud peaks rohkem kohtus käima. Ja vaatama, mis seal tehakse. Mis toimub. Sest praegu kirjutatakse igasugu paskville, ka kõige soliidsemates väljaannetes seejuures, kokku mingite kuulu- ja turujuttude põhjal. Ja pärast, kui kohtuotsus tuleb, kaob igasugune huvi asja vastu. Pole raske arvata, miks: kohtus selgusid hoopis uued asjaolud, mis sundisid süüdlaseks tembeldatu õigeks mõistma. Ja ajakirjandus endale tuhka pähe raputama, vabandama ei hakka.
Näiteks minu enda puhul kirjutas SLÕhtulehe ajakirjanik Eve Heinla paar aastat tagasi kokku soperdise, ise kohtusaali jõudmata. Seejuures lubas Heinla, et tuleb ise kohale. Ja selliseid juhtumeid olen hiljem tuvastanud ridamisi, kus ajakirjanik mõistab inimese süüdi, ilma omamata mingeid tõendeid ja ilma viitsimata kohtusse minna, kohtuotsuse ootamisest rääkimata. Tuntumad siin Galojani juhtum ja hilisemast ajast Haaveli juhtum.
Kui ajakirjandus tahab olla kohtumõistja, siis uuringu vähemalt info ja taust välja, ning tehku omale asjad selgeks. Muidu sarnaneb ajakirjandus üha enam nõuka-aegse Tšekaa või NKVDga, mis inimesi ilma kohtu otsuseta mahalaskmisele saatis.
Huvitav, kas ALDE teab, et Reform töötab Eestis põhimõtetele risti vastu?!
Üks pressiteade Euroopa liberaalide ühenduselt ALDE, mis räägib vajadusest seista meediapluralismi ja -konkurentsi eest.
Reformierakond, mis kuulub samasse liberaalide ühendusse, ajab Eestis hoopis vastupidist poliitikat, kasutades oma hoobasid, eriti Mart Kadastikku ja Schibstedi gruppi oma maine upitamiseks, harrastades oma erakondlikku üleriigilist meediat ning painutades ülejäänud meediat PR-firmade kaasabil oma kontrolli alla, mis on kokkuvõttes loonud omamoodi meediapopulistliku õhkkonna, mille eest hoiatab Itaalias, aga ka mujal maailmas Umberto Eco.
Reform üritab veel viimases hädas rongile hüpata...
...kui nägi, et IRL ettepanekud rahvale nii hästi peale läksid:
----- Original Message -----
From: Karin Kalda
To: pressiteated@lists.reform.ee
Sent: Tuesday, April 08, 2008 1:21 PM
Subject: Reformierakonna fraktsiooni ettepanek parlamendireformiks
Reformierakonna fraktsiooni ettepanek parlamendireformiks
Reformierakond pakub Riigikogu fraktsioonidele edasiseks aruteluks välja kolmel (omavahel seotud) sambal põhineva parlamendireformi:
1) sarnaste vastutusvaldkondadega Riigikogu alaliste komisjonide liitmine.
Üheks komisjoniks liidetakse:
- riigieelarve kontrolli ja rahanduskomisjon (seni ajutise komisjonina töötanud riigieelarve kontrolli komisjoni liitmisel rahanduskomisjoniga tekib alatine suurema pädevusega komisjon)
- riigikaitse- ja väliskomisjon
- majandus- ja maaelukomisjon
- põhiseadus- ja õiguskomisjon
Ülejäänud komisjonid (traditsiooniliselt ka haridusvaldkonda kattev kultuurikomisjon, keskkonnakomisjon, sotsiaalkomisjon jätkavad praegustel alustel)
2) pöördumine lähinaabrite (Soome) eeskujul mudeli juurde, et valitsuse liikmed on samaaegselt parlamendi liikmed ning kuuluvad sarnaselt ülejäänud parlamendi liikmetele fraktsioonidesse. Ehk teisisõnu - ministriks saab ainult rahva mandaadiga parlamenti valitu;
Kaks esimest sammu loovad eelduse kolmandaks:
3) parlamendiliikmete arvu vähendamine 81 saadikuni;
Sealjuures üksnes Riigikogu liikmeid jääb 69, neile lisandub 12 ministrit (portfellita ministrid eelduslikult edaspidi kaovad).
Parlamendiliikmete arvu vähendamise esmaseks eelduseks on esimeses punktis toodud alaliste komisjonide liitmine, funktsioonide ümbervaatamine ning nende arvu vähenemine, sest komisjoni töö- ja kriitikavõimelisuse tagamiseks on tarvilik teatud minimaalne saadikute arv.
Reformi tulemusel on Riigikogu struktuur järgmine:
- igasse Riigikogu alalisse komisjoni kuulub 9 või 10 liiget
- igasse komisjoni lisandub reeglina 2 ministrit. 11-12 liikmeline komisjon on piisav komisjoni töövõime tagamiseks;
- lisandub 3-liikmeline Riigikogu juhatus, kes alalistesse komisjonidesse ei kuulu (3).
(kokku 66 + 3 +12 = 81)
Reformi läbiviimine eeldab põhiseaduse muutmist. Uue korra kohaselt valitaks esimene Riigikogu aastal 2011.
Lisainformatsioon: Keit Pentus 504 0884
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees
Teate edastas: Karin Kalda 525 0065
Reformierakonna fraktsiooni pressinõunik Riigikogus
----- Original Message -----
From: Karin Kalda
To: pressiteated@lists.reform.ee
Sent: Tuesday, April 08, 2008 1:21 PM
Subject: Reformierakonna fraktsiooni ettepanek parlamendireformiks
Reformierakonna fraktsiooni ettepanek parlamendireformiks
Reformierakond pakub Riigikogu fraktsioonidele edasiseks aruteluks välja kolmel (omavahel seotud) sambal põhineva parlamendireformi:
1) sarnaste vastutusvaldkondadega Riigikogu alaliste komisjonide liitmine.
Üheks komisjoniks liidetakse:
- riigieelarve kontrolli ja rahanduskomisjon (seni ajutise komisjonina töötanud riigieelarve kontrolli komisjoni liitmisel rahanduskomisjoniga tekib alatine suurema pädevusega komisjon)
- riigikaitse- ja väliskomisjon
- majandus- ja maaelukomisjon
- põhiseadus- ja õiguskomisjon
Ülejäänud komisjonid (traditsiooniliselt ka haridusvaldkonda kattev kultuurikomisjon, keskkonnakomisjon, sotsiaalkomisjon jätkavad praegustel alustel)
2) pöördumine lähinaabrite (Soome) eeskujul mudeli juurde, et valitsuse liikmed on samaaegselt parlamendi liikmed ning kuuluvad sarnaselt ülejäänud parlamendi liikmetele fraktsioonidesse. Ehk teisisõnu - ministriks saab ainult rahva mandaadiga parlamenti valitu;
Kaks esimest sammu loovad eelduse kolmandaks:
3) parlamendiliikmete arvu vähendamine 81 saadikuni;
Sealjuures üksnes Riigikogu liikmeid jääb 69, neile lisandub 12 ministrit (portfellita ministrid eelduslikult edaspidi kaovad).
Parlamendiliikmete arvu vähendamise esmaseks eelduseks on esimeses punktis toodud alaliste komisjonide liitmine, funktsioonide ümbervaatamine ning nende arvu vähenemine, sest komisjoni töö- ja kriitikavõimelisuse tagamiseks on tarvilik teatud minimaalne saadikute arv.
Reformi tulemusel on Riigikogu struktuur järgmine:
- igasse Riigikogu alalisse komisjoni kuulub 9 või 10 liiget
- igasse komisjoni lisandub reeglina 2 ministrit. 11-12 liikmeline komisjon on piisav komisjoni töövõime tagamiseks;
- lisandub 3-liikmeline Riigikogu juhatus, kes alalistesse komisjonidesse ei kuulu (3).
(kokku 66 + 3 +12 = 81)
Reformi läbiviimine eeldab põhiseaduse muutmist. Uue korra kohaselt valitaks esimene Riigikogu aastal 2011.
Lisainformatsioon: Keit Pentus 504 0884
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees
Teate edastas: Karin Kalda 525 0065
Reformierakonna fraktsiooni pressinõunik Riigikogus
Meie seksikad blogikangelased
Armsad sõbrad, küllap olete tähele pannud, et meie blogist on läbi käinud hulk koloriitseid kujusid, kellega meil on tulnud eri aegadel rinda pista. Küll tarmukaid poliitikuid (peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Rein Lang, kaitseminister Jürgen Ligi, Tartu meer Urmas Kruuse, kultuuriminister Laine Jänes, rahvastikuminister Urve Palo) ja nende kojadaame (Rein Langi armuke Kairi Õun ja Jürgen Ligi armuke Jekaterina Ljubobratets), samuti väsimatuid kultuuriinimesi (Aapo Ilves, Kristin Krull, Lemmi Kann), seltskonnadaame (Anu Saagim), söakaid juriste (Üllar Talviste, Mare Lust, Sirle Karu) ning kloune (Peep Vain).
Kõik eelnimetatud inimesed on seksikad ning mulle turgatas pähe, et me pole teinud veel küsitlust, kes on meie blogikangelastest seksikaim. Otsustage teie ja sellest inimesel, kes teie poolehoiu pälvib, katsume edaspidi eriti teravalt silma peal hoida. Ja muidugi võite kirjutada, kellest kõige rohkem lugeda soovite.
Kõik eelnimetatud inimesed on seksikad ning mulle turgatas pähe, et me pole teinud veel küsitlust, kes on meie blogikangelastest seksikaim. Otsustage teie ja sellest inimesel, kes teie poolehoiu pälvib, katsume edaspidi eriti teravalt silma peal hoida. Ja muidugi võite kirjutada, kellest kõige rohkem lugeda soovite.
Kumb on Laine Jänese armukestest seksikam?
Kumb on neist Laine Jänese viimase aja armukestest seksikam, kas Kristjan Karis (vasakul) või Andrus Ansip. Panin üles vastava küsitluse.
Üks küsimus seoses Eesti passidega ja minu vastus
Saabus selline küsimus:
küsimus Innole ja Irjale, kas teil ei ole viimasel ajal reisides Eesti passiga probleeme olnud? Olen viimastel kuudel palju reisinud Euroopas ja koguaeg piiri peal võetakse pass ära ja viiakse taharuumi või siis uuritakse luubiga. Inglismaal seisin elukaaslasega piiril pea pool tundi, kuni pass tagasi toodi ja öeldi, et viimasel ajal on leitud palju võltsitud eesti passe, seepärast hoiti meid kinni. Minu arvates on see ebaaus, et meiega nii käitutakse, nagu me me oleks mingid kurjategijad. Ometi oleme EU liikmed. Poola piiril ametnik uuris minu passi lausa mitme luubiga, ja siis küsis, kas mul muud dokumenti pildiga on. Õnneks on mul ID kaart ja peale selle näitamist, saime edasi minna. Nüüd kasutangi ainult ID kaarti, sest Eesti passiga reisida ei saa. Lihtsalt tahaksin teada, kas teil ei ole Eesti passiga reisides probleeme olnud?
Minu vastus:
Minul oli Eesti passiga pidevalt probleeme, eriti selle vanema mudeliga. Küll kangutati seda siit ja sealt, püüti kilet lahti rebida, uuriti ja puuriti. Nüüd olen kasutanud ainult ID-kaarti, vähemalt Euroopas, ja mingeid jamasid pole olnud. Kõik on läinud ludinal. Ma ei saa aru, miks on üldse vaja Euroopa Liidus, meie uuel suurel kodumaal, passi kaasa vedada. Mingist vanast nõuka-aegsest harjumusest? Kus pass pidi kogu aeg kaasas olema, ka kodumaal reisides. Ja iga kodanik pidi olema valmis seda militsionäärile esitama. Nüüd on vist teised ajad, või ei?
küsimus Innole ja Irjale, kas teil ei ole viimasel ajal reisides Eesti passiga probleeme olnud? Olen viimastel kuudel palju reisinud Euroopas ja koguaeg piiri peal võetakse pass ära ja viiakse taharuumi või siis uuritakse luubiga. Inglismaal seisin elukaaslasega piiril pea pool tundi, kuni pass tagasi toodi ja öeldi, et viimasel ajal on leitud palju võltsitud eesti passe, seepärast hoiti meid kinni. Minu arvates on see ebaaus, et meiega nii käitutakse, nagu me me oleks mingid kurjategijad. Ometi oleme EU liikmed. Poola piiril ametnik uuris minu passi lausa mitme luubiga, ja siis küsis, kas mul muud dokumenti pildiga on. Õnneks on mul ID kaart ja peale selle näitamist, saime edasi minna. Nüüd kasutangi ainult ID kaarti, sest Eesti passiga reisida ei saa. Lihtsalt tahaksin teada, kas teil ei ole Eesti passiga reisides probleeme olnud?
Minu vastus:
Minul oli Eesti passiga pidevalt probleeme, eriti selle vanema mudeliga. Küll kangutati seda siit ja sealt, püüti kilet lahti rebida, uuriti ja puuriti. Nüüd olen kasutanud ainult ID-kaarti, vähemalt Euroopas, ja mingeid jamasid pole olnud. Kõik on läinud ludinal. Ma ei saa aru, miks on üldse vaja Euroopa Liidus, meie uuel suurel kodumaal, passi kaasa vedada. Mingist vanast nõuka-aegsest harjumusest? Kus pass pidi kogu aeg kaasas olema, ka kodumaal reisides. Ja iga kodanik pidi olema valmis seda militsionäärile esitama. Nüüd on vist teised ajad, või ei?
Eestlased ei oska juhtida
Üks pressiteade EASi uuringu kohta.
Niisiis, ainult 15% Eesti elanikkonnast usub, et juhid on ausad ja eetilised.
Sellest ma olen ka varem kirjutanud, endisest orjast ei saa mingit heategijat, ta hakkab ise kurjaks orjapidajaks. Sestap oleks mõistlik Eestisse kutsuda juhid välismaalt, nii nagu kunagi kutsusid venelased oma riiki juhtima välismaalased, võimalik et isegi eestlased. Aga see oli enne eestlaste pikka orjapõlve. Nüüd ma ei soovitaks ühtegi eestlast kellelegi valitsejaks. Endine ori on paraku rikutud, ta on nö halb inimene. Ja mis kõige halvem, ta kasutab teiste headust kurjasti ära. Keerab lõpuks kõik vussi.
Liis Haavel selgitab taustu, VIII osa
Liis Haavel räägib edasi oma lugu. Millise põrgu on vanemad talle korraldanud. Õhh, ma ei sooviks vaenlaselegi selliseid vanemaid!
Liis Haavel selgitab taustu, VII osa
Liis Haavel räägib edasi oma lugu. Juttu tuleb kinnisvaratehingutest.
Aktsiad juba enam-vähem normaalsetel tasemetel
Ekspressi aktsia juba pea 50, lähenemas jõudsalt minu hinnasihile, mis on 30. Kujutis Äripäeva veebist.
Kindlasti rõõmustab juba kaval Hans "ostke aktsiat minu boksist" Luik, kes saab nüüd lollidele eestlastele-vanapaganatele ja Ekspressi tellijatele maha parseldatud 90-kroonised aktsiad poole odavamalt tagasi osta.
Petetud inimesed võiksid oma raha tagasi küsida.
Hea saade
Tahaks soovitada Tuuli Roosma saadet Kanal 2s - Saladused. Tuuli on nii hea saatejuht, võiks rohkem saateid teha. Täna näiteks räägiti homodest, kuidas ühe paariga oli nii, et mees leidis endale mehe ja naine naise. Äkki tulevikus ongi nii. Et mehed elavad meestega ja naised naistega, heteropaare polegi. Ja need homod saavad siis omavahel lapsi.
Praegu on homodel raske. Neil ei lubata isegi abielluda ja lapsendamistele on hulk vastuseisjaid. Üks Inboil lubas isegi protestiks heteroparaadi korraldada. Ja ma mäletan, et enne eelmist homoparaadi soovitas Veiko Märka poolt "kultuurivaenulikuks teoks" tituleeritud Pullerits homodel mõni vaikne järveke otsida ja seal oma asju ajada. Peaasi, et silma alt ära. Enamik inimesi näib nii arvavat. Küsisime siin blogis, et kas homod tuleks vangi panna, ja kuskil 80 inimest leidis, et jahh.
Aga kas pole siiski nii, et mehed mõistavad mehi ning naised naisi? Ses suhtes on ju igati loogiline, et mees elab koos mehe ja naine naisega. Mees teab, mis erutab meest, ja naine teab, mis erutab naist. Lihtne. Ja kui leiutatakse veel viis, kuidas homod omavahel lapsi saaks, siis ei oleks enam sugupoolte sõdu. Naised ja mehed võiks kogunisti maakera pooleks jagada: ühel poolel elaks mehed ja teisel poolel naised. Kumbki sugupool võiks teise sugupoole poolel külas või reisimas käia, aga põhimõte oleks ikkagi see, et elatakse eraldi. Mõelge, kui lahe oleks, kui naised saaks kehtestada omad seadused, valida oma parlamendi, anda välja oma nobelid. Naiste poolel oleks siis kõik nobeli-laureaadid naised! Ja kui kõik parlamendiliikmed oleks naised, siis poleks vaja ka mingeid sookvoote. Ja tööandjatel poleks põhjust inimesi soo põhjal diskrimineerida, sest kõik töötajad oleks naised.
Ka lahutused oleks kergemad, sest kui naised lahutavad, siis kohtunikul, kes on ka naine, poleks põhjust eelistada kumbagi naist. Võidutseks õiglus. Meestelgi oleks võimalik laps pärast lahutust endale saada, kui nad lahutavad mehest, sest meeskohtunik määraks lapse ühele mehele ja ma kujutan ette, et teine mees ei hakkaks lapse ja tema teise isa kokkusaamisi takistama. Poleks vaja luua ühendusi isade eest. Ka naised ei keeraks üksteisele, sest teine naine näeks salasepitsused kohe läbi ning vastaks samaga. Maakeral valitseksid rahu ning üksmeel.
Olen üsna kindel, et kõik maailma konfliktid, nii mikro- kui makrotasandil tulevad sellest, et mehed ja naised ei saa omavahel läbi. Õigemini, need mehed ja naised, kes elavad koos, ei saa omavahel läbi. Ja oma pinget on ju vaja kuskil maandada. Osad, aremad elavad neid välja oma laste peal, teised, julgemad, näitavad rusikat naabrile või maailmale.
Mina ei arva, et homod tuleks vangi panna. Ja ma ei arva ka, et nad peaks olema vaikse järve ääres, silma alt ära. Ma arvan, et nad võiks julgelt välja tulla ning enda elust avameelselt kõnelda. Kui nad end peidavad, siis nad annavad ülejäänud ühiskonnale sellise koodi, et see, mis nad teevad, on rõve ja paha. Samuti oleks huvitav teada, miks homodele meeldib kõvasti pidu panna, end hirmsal kombel ehtida, piinliku hoolega karvu ajada, sagedasti partnereid vahetada jne. Homode kohta on palju müüte, mis vajaksid hädasti kummutamist.
Kui homod tahavad, et neid mõistetaks, siis nad peavad mõistma heterote soovi neid mõista ehk teada, kes nad sellised on. Homovaen tuleb teadmatusest.
Praegu on homodel raske. Neil ei lubata isegi abielluda ja lapsendamistele on hulk vastuseisjaid. Üks Inboil lubas isegi protestiks heteroparaadi korraldada. Ja ma mäletan, et enne eelmist homoparaadi soovitas Veiko Märka poolt "kultuurivaenulikuks teoks" tituleeritud Pullerits homodel mõni vaikne järveke otsida ja seal oma asju ajada. Peaasi, et silma alt ära. Enamik inimesi näib nii arvavat. Küsisime siin blogis, et kas homod tuleks vangi panna, ja kuskil 80 inimest leidis, et jahh.
Aga kas pole siiski nii, et mehed mõistavad mehi ning naised naisi? Ses suhtes on ju igati loogiline, et mees elab koos mehe ja naine naisega. Mees teab, mis erutab meest, ja naine teab, mis erutab naist. Lihtne. Ja kui leiutatakse veel viis, kuidas homod omavahel lapsi saaks, siis ei oleks enam sugupoolte sõdu. Naised ja mehed võiks kogunisti maakera pooleks jagada: ühel poolel elaks mehed ja teisel poolel naised. Kumbki sugupool võiks teise sugupoole poolel külas või reisimas käia, aga põhimõte oleks ikkagi see, et elatakse eraldi. Mõelge, kui lahe oleks, kui naised saaks kehtestada omad seadused, valida oma parlamendi, anda välja oma nobelid. Naiste poolel oleks siis kõik nobeli-laureaadid naised! Ja kui kõik parlamendiliikmed oleks naised, siis poleks vaja ka mingeid sookvoote. Ja tööandjatel poleks põhjust inimesi soo põhjal diskrimineerida, sest kõik töötajad oleks naised.
Ka lahutused oleks kergemad, sest kui naised lahutavad, siis kohtunikul, kes on ka naine, poleks põhjust eelistada kumbagi naist. Võidutseks õiglus. Meestelgi oleks võimalik laps pärast lahutust endale saada, kui nad lahutavad mehest, sest meeskohtunik määraks lapse ühele mehele ja ma kujutan ette, et teine mees ei hakkaks lapse ja tema teise isa kokkusaamisi takistama. Poleks vaja luua ühendusi isade eest. Ka naised ei keeraks üksteisele, sest teine naine näeks salasepitsused kohe läbi ning vastaks samaga. Maakeral valitseksid rahu ning üksmeel.
Olen üsna kindel, et kõik maailma konfliktid, nii mikro- kui makrotasandil tulevad sellest, et mehed ja naised ei saa omavahel läbi. Õigemini, need mehed ja naised, kes elavad koos, ei saa omavahel läbi. Ja oma pinget on ju vaja kuskil maandada. Osad, aremad elavad neid välja oma laste peal, teised, julgemad, näitavad rusikat naabrile või maailmale.
Mina ei arva, et homod tuleks vangi panna. Ja ma ei arva ka, et nad peaks olema vaikse järve ääres, silma alt ära. Ma arvan, et nad võiks julgelt välja tulla ning enda elust avameelselt kõnelda. Kui nad end peidavad, siis nad annavad ülejäänud ühiskonnale sellise koodi, et see, mis nad teevad, on rõve ja paha. Samuti oleks huvitav teada, miks homodele meeldib kõvasti pidu panna, end hirmsal kombel ehtida, piinliku hoolega karvu ajada, sagedasti partnereid vahetada jne. Homode kohta on palju müüte, mis vajaksid hädasti kummutamist.
Kui homod tahavad, et neid mõistetaks, siis nad peavad mõistma heterote soovi neid mõista ehk teada, kes nad sellised on. Homovaen tuleb teadmatusest.
esmaspäev, 7. aprill 2008
Ei mingit tudish-piipi!
Väljavõte Päevalehe veebist.
Kuigi Rimi väidab, et tudish-piip tuleneb kassalindi juures olevatest häältest, ei kuulnud me täna Irjaga Rimis käies mingit tudish-piipi. Nii et tegemist on täitsa eksitava reklaamiga.
Tudish-piip ehk kostab siis, kui paned kasti õlut kassalindile, ja lased sel kukkuda kassalindile mõnekümne sentimeetri kõrguselt. Aga ma usun, et siis ei järge sellele mitte "piip", vaid "mis te noormees ka endast mõtlete?!". Siis käik politseisse ja lõpuks nõue kassalindi väljamaksmiseks.
From Brussels with Love
Rõõm, rõõm, rõõm on teada, et Brüsselis on kõik hästi ning seal tehakse Eesti jaoks vaid kasulikke otsuseid. Ning neid edastab meile sealt kaunis Katrin Vaga, maineka suhtekorraldaja Meelis Kubitsa elukaaslane.
Aga vahukooreimmitsi all käärib pisuke skandaal. Nimelt on Euroopa Komisjoni esindaja Eestis Toivo Klaar ning tolle Toivo Klaari PR-mees on seesama Meelis Kubits. Ja mis imekspandav, Toivo sai Meelise kliendiks pärast seda, kui Katrin Vaga määrati Brüsseli Eesti korrespondendiks.
Ehk siis, correct me if I'm wrong: esmalt Meelis nõustab Toivot, et kus ja mis, ning pärast Meelise naine Katrin raporteerib, et kõik on hästi ja kogu aeg läheb paremaks. Ehk, parafraseerides tuntud nõukaloosungit: "Aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab viisnurk kollane otse meie aknasse!" Kujutan ette, kuis Meelis ja Katrin arutavad teki all, mis uudiseid peaks eesti rahvale Brüsseli-elu kohta edastama ning mis on Toitsi mainele kõige kasulikum. Kaks pead on ikka kaks pead.
Nõukaajal unistati kommunismi jõudmisest, mis aga kunagi pärale ei jõudnud. Perekond Kubits teeb igaljuhul jätkuvalt kõik, et me usuks, et varsti tuleb valge laev ja viib meid Euroopa Liidu karja- ja marjamaadele.
Mina haistan siis igatahes korruptsiooni. Euroopa Liidu valvekoeral Katrin Vagal on suukorv peas, sest tema mees Meelis Kubits nõustab Euroopa Komisjoni esindajat Eestis. Ikka ju tahaks, et mehe kliendil läheks hästi, sest siis toob mees rohkem raha koju. Ikka ju tahaks miskit uuemat osta, et Brüsseli-prouadest maha ei jääks. Nii et seni, kuni Katrin Brüsselis korrespondeerib, saame sealt vaid õrnu õhusuudluseid ja helli armastussõnu.
Siin selle loo kangelased:
Katrin Vaga, väljavõte Naistelehe veebist.
Toivo Klaar, väljavõte SLÕhtulehe veebist.
Meelis Kubits, väljavõte Ekspressi veebist.
Aga vahukooreimmitsi all käärib pisuke skandaal. Nimelt on Euroopa Komisjoni esindaja Eestis Toivo Klaar ning tolle Toivo Klaari PR-mees on seesama Meelis Kubits. Ja mis imekspandav, Toivo sai Meelise kliendiks pärast seda, kui Katrin Vaga määrati Brüsseli Eesti korrespondendiks.
Ehk siis, correct me if I'm wrong: esmalt Meelis nõustab Toivot, et kus ja mis, ning pärast Meelise naine Katrin raporteerib, et kõik on hästi ja kogu aeg läheb paremaks. Ehk, parafraseerides tuntud nõukaloosungit: "Aga meie maal on hea, muret tundma sa ei pea, särab viisnurk kollane otse meie aknasse!" Kujutan ette, kuis Meelis ja Katrin arutavad teki all, mis uudiseid peaks eesti rahvale Brüsseli-elu kohta edastama ning mis on Toitsi mainele kõige kasulikum. Kaks pead on ikka kaks pead.
Nõukaajal unistati kommunismi jõudmisest, mis aga kunagi pärale ei jõudnud. Perekond Kubits teeb igaljuhul jätkuvalt kõik, et me usuks, et varsti tuleb valge laev ja viib meid Euroopa Liidu karja- ja marjamaadele.
Mina haistan siis igatahes korruptsiooni. Euroopa Liidu valvekoeral Katrin Vagal on suukorv peas, sest tema mees Meelis Kubits nõustab Euroopa Komisjoni esindajat Eestis. Ikka ju tahaks, et mehe kliendil läheks hästi, sest siis toob mees rohkem raha koju. Ikka ju tahaks miskit uuemat osta, et Brüsseli-prouadest maha ei jääks. Nii et seni, kuni Katrin Brüsselis korrespondeerib, saame sealt vaid õrnu õhusuudluseid ja helli armastussõnu.
Siin selle loo kangelased:
Katrin Vaga, väljavõte Naistelehe veebist.
Toivo Klaar, väljavõte SLÕhtulehe veebist.
Meelis Kubits, väljavõte Ekspressi veebist.
Ülo Veldre artikli jätkuks
Väljavõte Postimehe veebist.
Tahaks lisada niiplaju, et neljarealine tee ON euronorm. Kui Euroopas ringi sõita, siis põhimaanteed on kõik neljarealised. Ja enamik teedest asfalteeritud.
Ja kui vaadata, millise usinusega nõustusid Eesti tipp-poliitikud enne ELiga ühinemist rahvast puudutavate nn euronormidega (igasse maapoodi veega vets, igasse kohvikusse roostevaba kraanikauss, igale talunikule veepuhastusseade, mees ei tohi endale enam ise maja ehitada, koolid ei tohi enam ise talveks moosi valmistada, vaid peavad ostma poest säilitusaintest kubisevat kaupa jne; erandeid kaubeldi kuradima vähe) ja millise usinusega pandi ametnikud nende normide täitmist kontrollima, tundub pehmelt öeldes kummaline, et üleriiklike asjade, nagu maanteede viimine euro-konditsiooni pole justkui üldse oluline. Et siis rahvas pingutagu püksirihma, et oma isiklik elu euro-tasemele viia, aga vastutasuks pakutakse endiselt nõuka-aegset õudusunenägu maanteedel. See on umbes sama olukord, kus riik sunnib kõiki ostma viimase peal autod, selleks raha kulutama, aga bensiini sinna juurde ei paku. Mingi küllalt perversne olukord.
Loomulikult, Eesti poliitikud täidavad ülima usinusega välismaa tähtsatelt onudelt saabunud käsku, sest veepuhastusseadmed, kraanikausid ja muu nõuetega kaasnenud träna veeti kohale välismaalt. Ja välismaa onud said rikkaks (lollidele eestlastele jäid laenud). Aga maanteid ei saa importida, maanteed välismaa onusid rikkaks ei tee, ses osas välismaalt käsku ei tule. Ja Eesti poliitikud ennast niisama heast peast ei liiguta ka.
Tegelt, nüüd on piirid avatud, ja paljudel ka keeled suus, müüge oma vara Eestis maha ja ostke omale mõnus kohake kuhugi Euroopasse, kus teed head, ilm soojem ja igati turvaline elada (NB! Lisaks maanteedel toimuvatele mõrvadele, Euroopa Liidu riikide hulgas on Eesti tahtlike tapmiste hulgas esimene!!!). Sest kes teab, millal Eestis asjad korda saavad. Kui üldse. Milleks siin Eestis viriseda aukude, kehvade teede ja muu säärase üle, nagu propageerib seda Reformierakond, kui saab kerge vaevaga asuda elama kuhugi mujale?! Ja tublid inimesed on alati hakkama saanud, vaadake kasvõi pärast sõda välismaale pagenud eestlaste käekäiku, kõik suutsid end üles töötada, hakkasid ise ettevõtjateks.
Ja mis mõtet on teha Eestisse lapsi, kui turvatunne puudub, kui need lapsed tapetakse tänaval või surevad maanteedel toimunud õnnetustes? Eriti küüniline on Reformierakonna poolt sundida naisi sünnitama, kui neile pole pakkuda lasteaiakohti, turvalist keskkonda, lapse kasvatamiseks vajaminevast toetusest rääkimata. Toimub mingi segane värk, kus naisi aetakse karjakaupa lapsi tegema, naised siis läbi pettuse (sest muidu poleks mehed nõus) meestele lapsed taha teevad, ja Reformierakond aitab neil naistel siis mehi kottida.
Tegelt ma soovitan eesti meestele, võtke ka naine Euroopast omale. Eesti naine on rikutud, toredaid naisi on väga vähe. Hea naise leidmine on nagu loteriivõit. Ja välismaalt ei pea võtma välismaa naist, sealt võib saada ka eesti naise. Ma pean siin silmas nii välismaal sündinud eesti soost naisi kui Eestist välismaale läinud naisi, nagu Irja. Eestist eesti naise võtmine on nagu püksi pissimine, algul tundub hea soe, aga pärast on väga sitt tunne. Euroopas sündinud ja elanud naised on küll pirtsakad, aga nad vähemalt ei teeskle, on sellised nagu on. Ei ole mõtet Eestis toota Reformierakonnale uusi orje, kelleks paljud lapsed kahjuks sünnivad. Ok, Eestis on ehk majandusvabadust rohkem kui Euroopas (aga sedagi vaid siis, kui oled Reformi poolel), aga muid vabadusi otsi tikutulega taga. Ja on iseküsimus, mis on neist vabadustest kasu, kui pole elementaarset turvatunnet?! Kui riik kuseb rahvale otse näkku! Seda oli eriti hästi tunda esialgu seoses töölepingu seadusega, ja siis parlamendi palku puudutavas debatis, kus parlamentäärid sajatasid: Mis te, raisad, vingute, olge vait, ja tehke oma tööd! Meie siin üleval Toompeal teame, mis on teile hea ja vajalik, kaabakad!
Ja mis imelik, enne valimisi olid kõik need tegelased veel täiesti toredad inimesed. Aga kui said omale privileegid, siis arvavad, et võivad teha, mis tahavad. Kuidas seda kutsutakse, orjamentaliteediks vist? Et kui ori saab pukki, siis ei hakka ta mitte teisi orje päästma, vaid ise kõige kurjemaks orjapidajaks. Kurat, vanduma võtab, esindajad või asjad, nõuka aeg rikkus inimese ikka väga ära, sellised oleks paras punti siduda ja mõnesse abivajavasse riiki kinkida, odavaks tööjõuks, siis näevad, mis on elu.
Ja kokkuvõttes seondub selle viimase mõttega ka maanteede värk: otsustajal, kel on oma autojuht ja kelle jaoks politsei teed lahti "lükkab", pole vaja mingeid neljarealisi asju. Tal pole üldse teid vaja, tegelikult. Kui tal on üks suur Hummeri džiip, näiteks. Nii perversne kui see ka pole.
pühapäev, 6. aprill 2008
Liis Haavel selgitab taustu, VI osa
Liis Haavel seletab lahti, mis värk nende majade, arvutite ja telefonidega oli, mille ära nihverdamises teda süüdistatakse. Muuhulgas selgub, kuidas Liisi ema, reformierakondlasest Kuressaare günekoloog Varje Haavel, ähvardas Liisi endise siseministri Kalle Laanetiga.
Liis Haavel selgitab taustu, V osa
Liis Haavel seletab lahti, mis värk nende majade, arvutite ja telefonidega oli, mille ära nihverdamises teda süüdistatakse.
Eesti on kurjade tädide maa
Väljavõte Delfist.
Tabavalt on olustiku kokku võtnud Belgiast taas Eestisse naasnud Andres Putting, kes kirjeldab tigedaid mutikesi. Ja jumala tõsi, kui oled pikemat aega Eestis ära olnud, ja tagasi tuled, siis torkavad silma just tigedad tädid. Ja mitte just niivõrd pealinnas, vaid väiksemates linnades ja maakohtades. Kus siis mehed panevad suurema osa ajast tina ja naised käivad tigedate nägudega ringi.
Sellist tigedust kui Eestis kohtab päris palju ka Venemaal, eriti Moskva linnas, mida venelased kutsuvad suureks külaks. Ja mujal nagu ei teagi, paljudes kohtades, eriti Euroopas on inimesed lihtsalt tõsised. Või kurvad, melanhoolsed. Aga mitte tigedad. Ja neid kohti, kus inimesed naeratavad, siiralt ja südamest, on tõesti väga vähe. Aga Eestis ei tohi naeratada, või Moskvas, siis võid peksa saada, kuna inimesed arvavad, et sa naerad nende üle.
Ja ma arvan ka, et see sina-poliitika, mille pakkus välja Valdo Randpere, Eestis ei tööta. Sest siin on inimene inimesele veel eriti suur hunt, kui vaadata kasvõi kommentaariume. Tolerantsi pole ollagi. Hea kui üks inimene veel teisele "teie" ütleb, läbi hammaste pressides, mõne sõimusõna asemel.
Tellimine:
Postitused (Atom)