Laulupeo teine pool

Siin mõned väljavõtted tänasest Õhtulehest.





Viimasel ajal on hakatud õnneks rääkima ka nende va laulupidude sellest teisest, tumedamast poolest. Näiteks sellest, mida kõike peavad lauluväljakul taluma pealtvaatajad, janu ja pikki vetsusabasid, ehk siis kuse- ja sitahäda.

Ja rääkimata neist, keda siis sinna laulukaare alla kamandatakse. Kus ma ise oleks noorpõlves korra äärepealt ära minestanud, sest seal on karjas koos tuhanded inimesed, peab pidevalt püsti seisma, ja tõesti pole õhuraasugi, sest laulukaare sein on mere poole, kust õhu juurdevool on pärsitud, ning teisel pool on Lasnamäe nõlv, ehk tegemist on loodusliku katlaga, kus siis kuuma ja tuulevaikse ilma korral inimesed küpsevad sõna otseses mõttes kui kartulid pannil.

Ja niimoodi piinatakse siis end. Ja oleks veel mille nimel?! Et siis koos ulguda, nagu Irja armastab öelda. Nagu loomad, sest ka koerad hakkavad ulguma, kui neid veidi juhendada. Laulu- ja tantsuväljakul siis joostakse karjas sinna ja karjas tänna ja ulutakse käsu peale. Tundub, et eestlane on koerast arenenud. Või ta ongi üks koer.

Või nagu mulle tundub, hakkas see karjatamine peale pärast seda, kui eesti mehed põhjamaiste ristisõdade käigus maha tapeti ning ristirüütlite poolt läbi trukitud naisi siis karjatati koos lastega, ja need naised õppisid koos ulguma. Ja seda kõike võib siis viimistletud kujul näha laulupeol. Või on kellelgi muid teooriaid ühisulgumise tekke kohta?