Seksikas naine on see, kes seksib

Väljavõte ajakirjast The New Yorker.

Ameerikas ilmus hiljuti raamat Helen Gurley Brownist, Cosmopolitani asutajast, kes sai omal ajal kuulsaks teosega "Sex and the Single Girl", kus ta kuulutas igasuguse häbita kogu maailmale, et "korralikud tüdrukud" mitte ainult ei seksi enne abielu ja selle ajal, vaid ka naudivad seda ning neil on täpselt samasugune õigus nagu meestel oma vallutustest rääkida ning partnereid vahetada, soovitavalt etema vastu.

Legendaarne Helen on praegusel hetkel 87-aastane ning pole ka nüüd seksist loobunud. Tema abikaasa David Brown, keda Helen nimetab "maailma kõige paremaks abikaasaks", on 92-aastane ning Helen ja David tähistavad sel aastal oma kuldpulmi. Seksikas naine on Brown'i arusaamist mööda selline, kes naudib seksi meestega - igas vanuses ja igas olukorras (tal ei olnud midagi ka geide ja lesbide vastu, kuna ka nemad naudivad seksi, aga ta lihtsalt ei suutnud samastuda). Oma viimases teoses nimega "Late Show" soovitab Helen oma eakaaslastel lastelaste ülikoolihariduse kinniplekkimise asemel "tervitada peenist". Ta on öelnud, et "meeste seltskonna nautimine on... tegelikult kõige seksikam asi, mida üks naine võib teha. Ja ma mõtlen tõeliselt nautimine, mitte ainult teesklemine. Ja nautimine tähendab hulga enam kui lihtsalt meestele saba liputamine. Isegi tema collie oskab seda...".

Lapsi Helenil ei ole ja ta ei kahetse mittepaljunemist põrmugi. Ta ütleb, et tema beebid on ta raamatud ja muidugi Cosmo, mille pikaajaline peatoimetaja ta oli. Muide, ka Dan lõi Cosmo toimetamisel kaasa, mõeldes välja esikaane pealkirjad.

Miks Helen ja Dan siis lapsi ei saanud? Aga seepärast, et neil oli lihtsalt nii fun koos olla, et polnud vaja kedagi kolmandat. "We're just too selfishly well-mated", põhjendas Helen oma lastetust, ehk: me lihtsalt sobime nii isekalt hästi.

Kõlab üleüldse lastetegemispropaganda kõrval (a la iga naine tahab last; naine on alles siis naine, kui saab lapse; saa juba ükskord laps bla-bla-bla) äärmiselt värskendavalt, kas pole?

Pean tunnistama, et ka mina unistan pigem sellest, et oleksin veel 87-aastasenagi kraps seksima, kui lapsest. Arvan naine Helengi, et tõeline naine ei ole mitte ema, vaid naine, kes naudib seksi mehega (või naisega, who cares - peaasi, et naudib!). Mis ei tähenda, et ma oleksin otsustanud, et last ei saa. Võib-olla saan, võib-olla ei saa, saab näha. Igal juhul saluteerin naisi, kes on valinud Heleni tee. Teis on tõelist girl powwwerit!

P.S. Muide, mu Ameerika täditütar Ene ei tahtnud ka lapsi. Ta oli põhimõtteliselt laste saamise vastu ja kui ma talt 17-aastase tüdrukuna naiivselt küsisin, et miks ometi, lapsed on ju nii armsad, kergitas Ene põlglikult kulme ning vaatas m i n d seesuguse pilguga, nagu ma oleks põrunud. "Kas sa arvad, et mu elus on midagi puudu?" küsis ta. Piiksatasin, et vist pole. Ene noogutas veendunult ja ütles, et tal poleks laste jaoks lihtsalt aega, tal on muudki teha ja palju tähtsamat. Näiteks ajakirju lugeda, neile kaastöid saata, poliitilistel koosolekutel ja meeleavaldustel käia. Tema elust ei puudunud ka seks: tal olid kuumad romaanid igast rahvusest meestega, kuid erilisteks lemmikuteks olid kuumad afgaani ja pakistani mehed, mitmed temast kümneid aastaid nooremad.

Ja tõepoolest. Miks end mitmeks aastaks lapsega invaliidistada, kui sul on võimalik lugeda raamatuid ja ajakirju, kirjutada ise ja osaleda poliitilises elus? Ainult ajudeta naine valiks intellektuaalsete vestluste ja kuuma seksi asemel titekisa ja -lapid. Karm tõde, aga nii see on.

Eesti valmistub uueks diktatuuriks

Väljavõte Ekspressi veebist.

Nüüd, kui totalitarismi soodustav ning sõna- ja arvamuste avaldamise õigust piirav seaduseelnõu on Riigikogus vastu võetud, on üks osa ühiskonnast justkui ärganud. A kus te varem olite, kullakesed, võiks selle peale küsida. Ega see seadus ju taevast alla sadanud, oli ikka pikalt arutusel ja vaagimisel. Sellega tegelesid lihast ja luust inimesed, või siis sellised, kes inimest meenutavad, vähemalt väliselt (seesmiselt inimene ei suudaks sellist seadust luua). Ja ainult Irja võttis sel teemal sõna, nagu ta mulle äsja meelde tuletas. Ehk oli mõni julge veel, eriti nagu ei pand tähele. Sest kõik, kes midagi veidi teisiti julgevad mõelda, öelda, või otsustada, need on juba hulluks tembeldatud, või siis väevõimuga hullarisse pandud. Või siis vaikima sunnitud. Nii nagu heal nõuka ajal, või siis ... õndsal ja paljukiidetud Pätsu ajal. Kus siis Päts lasi kõik oma poliitilised vastased, keda hiljem põlastavalt vapsideks kutsuti, maha tappa või vangi panna. Kuni kõik mõtlesid, ütlesid ja tegutsesid ühte moodi "õieti". Meenutan, et ajalehes tohtis valitsuse kohta edastada ainult häid sõnumeid. Sellise mõtteviisi pooldajaid leidub ka tänases Eestis, üks neist on näiteks sellesama Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi, KGB ohvitseri poeg. Kes siis on kiidulaulu laulnud kõigile juhtidele, nii et keel suurest perselakkumisest sitane, ning siis nautinud ka vilju, käinud presidendi-härrade vastuvõtul ehk nn pingviinide paraadil.

Teine samasugune mees on Postimehe juht Mart Kadastik, peaminister Ansipi isiklik sõber, ja siis pole ime, et muu hulgas ajakirjanduse tiibu kärpiv seadus parlamendis vastu võeti. Mis edasi?! No egas muud, kui nüüd on võimalik kõik teisiti mõtlevad venelased vangi panna, nii nagu kunagi vapsid. Ning kõik need, kes venelastele kaasa tunnevad, ütleme siis, et laias laastus võimuloleva klanni poliitilised vastased. Või siis need, kes pole nõus selle klanniga koostööd tegema. Ja siis saab kuulutada need venelased kõige kurja juureks, nii nagu seda olid vapsid Pätsu ajal või juudid 1930ndate-aja Saksamaal. Sest põhjuse, nagu öeldakse, leiab alati. Siis saab neid venelasi ja nende toetajaid mõnuga rappida, rahval lõbu ja tegevust kui palju, ja ega muud ju vaja polegi kui leiba ja tsirkust. Tsirkus on siis tänapäevases mõistes televisioon. Millest Eestis on suur tükk juba nimetatud Kadastiku kontrolli all, ja teine, riigitelevisioon valitsuse kontrolli all. Ühe pundi käes, niiütleda.

Eesti häda näib olevat see, et kohalik diktaator on jätkuvalt sangari seisuses. Mis on kummaline. Kui näiteks Iraagis, ja seda tänasel päeval, poodi mees üles, siis Eestis püstitatakse samasugusele mehele ja tema jüngritele ausambaid. Mis on, eriti Euroopa kontekstis, ütleks, tsibake kummaline. Euroopa diktaatorid, mis eelmise suurema majanduskriisi ajal esile kerkisid, see on siis Hitler, Mussolini, Franco, Stalin, Salazar on kõik hukka mõistetud. Aga Eesti diktaator, Päts troonib siiamaani kui õige mees kunagi. Kuigi ta igast sitta keeras kogu rahvale, et oma kallist võimust kinni hoida, lasi inimesi hukata, kiusas taga oma poliitilisi vastaseid, lõpuks baaside lepinguga keeras sitta soomlastele ja lätlastele, kes olid eestlastega sõjaliselt seotud. Eesti lennuväljadelt käisid Vene pommitajad 1939. aastal Soomet pommitamas. Ja lõpuks polnud ime, et 1940. aastal võim Eestis üle võeti, üks diktatuur asendus teisega, vastupanu ei olnud, kuna see oli olnud juba aastaid lämmatatud. Eestis polnud sisulist opositsiooni, vabariiki selle sõna otseses tähenduses ei eksisteerinud juba alates 1934. aastast, kui Päts oma diktatuurirežiimi kehtestas ning parlamendi (rahva võimu esindaja) laiali saatis. Ajakirjandus oli tasalülitatud, rahval polnud õrna aimugi, mis toimub. Kõik olid ära hirmutatud juba enne saatuslikku 1940. ja 1941. aastat. Ja kui mingi Riigikogu-nimeline moodustis ka 1938. aastal Pätsu kindlal juhtimisel kokku tuli, siis oli see samasugune karikatuur nagu ülemnõukogu nõuka ajal.

Nüüd, tagantjärele imestavad paljud, et kuidas selline asi sai sündida, esiteks diktatuuri kehtestamine, teiseks see, et Eesti raskelt kätte võidetud vabadus niisama lihtsalt käest ära anti. Aga sellised asja sünnivadki märkamatult, vaikselt. Nii nagu nüüd, kus vaikselt võeti vastu seadus, mis võimaldab teisitimõtlejaid taga kiusata. Mille taga on võimulolijate soov jääda võimule igaveseks ajaks igavesti. See on kummaline, aga nii see on. Ja olnud ajaloos ilmselt tuhandeid kordi. Öeldakse, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt. Ok, öeldakse, ka Eestis tegeletakse korruptsiooniga. Aga otse loomulikult on kõige suuremad korruptandid ... opositsiooni esindajad. Otse loomulikult. Neid aetakse taga. Aga valitseva klanni korruptandid ... no need pole mingid õiged korruptandid, eksole. Nii nagu Päts polnud mingi diktaator.

Pigem sai miljoneid ikka Äripäeva juht

Väljavõte Delfi veebist.

Delfi kirjutab, et kaks Äripäeva juhti said kahepeale 4 miljonit krooni preemiat eelmise aasta eest, mis oli Äripäevale üle aastate kõige kehvem.

Ma pakun, et selle nutsu võttis välja üks mees, nimesid nimetamata, teine sai sõbraliku patsutuse õlale ja tunnustava sõna: "Tubli!" Nii see käib. Enamikus ettevõtetes, mitte ainult Äripäevas. Eks Kadastik teenib ka aastas mitu miljonit. Ja see Luige firma boss, kes ta seal oligi, noorem Leito. Siis tuleb tükk tühja maad, ja siis rahvatantsu ansamblid, kui tsiteerida Olari Taali.

No milleks oli vaja tsirkust korraldada?!

Väljavõte Äripäeva veebist.

Paistab, et maadevahetuse sangaril Heiki Kranichil on nuts otsa saanud, et tuli ta taas haljale oksale upitada, ja seda enne Reformi lõplikku kadumist ajaloo annaalidest. Ainuke küsimus on, miks selleks, Kranichile koha tekitamiseks, tuli selline tsirkus korraldada, maksta Fontesele mitu miljonit konkursi korraldamise eest, küsitleda ja vintsutada sadu inimesi. Et siis lõpuks ikka see ainus ja õige kandidaat paika panna. Mhh?

Hakkame koguma infot roheliste mehikeste kohta

Hakkame koguma infot nende roheliste mehikeste kohta, kes läksid Näksipile ja Neikule appi, et läbi suruda totalitaarset politseiriiki kehtestavad seadusemuudatused ning uus töölepingu seadus, mis võtab igasuguse kaitse töövõtjalt. Rohelised mehikesed käituvad sarnaselt hävituspataljonlastega 1940. aastal. Kes olid samuti eestlased, ent läksid rahva vastu, pannes toime eriti jõhkraid tegusid. Täiesti süüdimatu bande. Niimoodi käituval inimesel peab ikka väga tõsine viga küljes olema.

Hakkame infot koguma nende roheliste mehikeste kohta, keda juhib Marek Strandberg. Kes on juba iseenesest koloriitne kuju. Eesti rahva rublade müügi pealt teenis korraliku vaheltkasu, millega ostis omale suure džiibi ning ajalehe Rahva Hääl, ja mingi osaluse Weroli rapsiõpitehases, mitmed miljonid kroonid, ent mis on kõik vett vedama läinud. Varasemast ajast on teada, et ajalehes Eesti Ekspress, kus ta tegeles üksvahe reklaamiga, pani omanike tagant veel rohkem raha kõrvale kui Hans Hadniel Luik. Mistõttu omanikud talle kinga andsid ja Luige tagasi võtsid. Pärast mida asutas Strandberg ajalehe Eesti Aeg, mis läks samuti kaduva teed.

Ühesõnaga, näib et tegemist on ühe suurema susserdisega, kes annab silmad ette isegi Anders Tsahkerdajale, ja kellele pole ilmselt probleem ka eesti rahvas kogu täiega maha müüa, kui vaid selle eest keegi maksaks.

Nii et, kel miskit infot, andke julgesti teada, klikates näiteks siia meili peale, või siis selle loo juurde kommentaaridesse.

Hellõu? Mida tegi Vabadussamba avamisel Väldo?

Tänases Reporteris oli saatelõik, kus üks Helir-Valdor Seeder küsis, miks Edgarit ei olnud Vabadussamba avamisel. Seejärel ilmus kaadrisse Väldo Kelam, kes samuti imestas, et kus see Edgar küll olla võib.

Millest minul tekkis omakorda küsimus: et mida imet tegi vabadusvõitlejatele pühendatud samba avamisel Väldo? Väldo, kes reetis vabadusvõitleja Tiit Madissoni ja kelle kohta Madisson kirjutab oma raamatus "Riigipööraja märkmik", et niipea, kui Väldo naine Mariann oli talle Tiidu kirjatükki näidanud, jooksis Väldo, keel vestil Jüri Pihli juurde kituma. Kuidas sellisel reeturil ja valevabadusvõitlejal ei olnud häbi olla Vabadussamba avamisel, küsin ma.

Tunne-Väldo kohta on teada, sest kirjutab ka Madisson oma raamatus, et ta oli nõukaajal truu nomenklatuuritegelane, kes üritas mitu korda tulutult kommunistlikusse parteisse astuda, ja kui teda sinna vastu ei võetud, siis hakkas peaaegu et nutma ja kirjutas mitu südantlõhestavat kirja, et ikka parteilaseks saada.

Häbi peaks olema, ma ütlen. Tõelistele vabadusvõitlejatele Tiit Madissonile ja Vello Väärtnõule kutset ei saadetud, aga reetur ja võimu tallalakkuja istus esireas nagu õige mees kunagi. Häh.

Oli ilus jaan

Eile oli niisama ilus ilm kui sel aastal, kui me Innoga kohtusime. See on siis 2005ndal. Käisime hommikul jalutamas. Tegime pika ringi läbi Tammiku, Vallimäe ja Teatripargi. Nägime hästi palju pardipesakondi. Rakvere on selline lahe partide linn. Pea igas tiigis - ja neid on Rakveres palju - sulistab mõni emapart koos oma väikeste pojakestega. Näiteks meie maja taga ojas oli ükspäev üks pardike koos kahe pojakesega, kellest üks hoidis hästi oma ema ligi ja teine ujus natuke eemal, aga kui nägi, et hakkab maha jääma, siis vudis kiiresti emale ja vennale järele. Ja ühe jalutuskäigu ajal nägime ühe linna tiigikese ääres, kuidas üle tee läks emapart ja tema järel kümme väikest karvakera. Hanereas! Käime nüüd iga päev jalutamas, kõmpsime maha oma kümme kilti, kui mitte rohkem, ja iga kord üritame ka pardikesi vaatamas käia.

Aga hüva, jaaniõhtu. Meie jaan kulges sedapuhku Lahemaal, imearmsas Hundisilma talus, kus sai paljude inimestega juttu puhutud, hästi söödud-joodud ning kiigelgi kiigutud. Inno viskas veel kohale jõudes nalja, et näe, kuhu elu on viinud. Kunagi, kui ta veel Äripäeva ajakirjanik oli, poleks ta eluilmaski ette kujutanud, et läheb ükspäev Edgarile Hundisilmale külla. Nagu ta ühes oma varasemas kirjatükis ütles - kui keegi oleks talle siis öelnud, et ta annab oma hääle Savisaarele, oleks ta sellele inimesele kallale läinud. Hundisilmal oli ta iseenesest varemgi käinud, või õigemini Hundisilma talu värava taga, ajakirjanikuna intervjuud nillimas, aga mitte keegi ei tulnud siis välja, ei olnud võib-olla koduski.

Ja nüüd oli siis elu teinud sellise kannapöörde, et Inno Tähismaa, endine Äripäeva ajakirjanik, kes oli Savisaare ja Keskerakonna peale nii kuri kui üldse olla sai, sõitis jaaniõhtul rõõmsa meelega Hundisilma talu poole.

Aga eks elus tulegi muutusi teha, kui südames on tunne, et midagi on viltu ja kõik ei ole nii, kuis peab. Nagu siis, kui me Innoga kohtusime. Tegime mõlemad oma elus täieliku kannapöörde ja pole seda kordagi kahetsenud.

Pidu oli vägev, saime palju uusi tuttavaid. Inimestel oli hea tuju ning igav ei hakanud kordagi. Üks ilusamaid jaaniõhtuid, mida mäletan. Ahjaa, Edgari aias oli hästi palju sõnajalgu :).

Maailma ilusamaid jaanipühi teile kõigile, armsad lugejad!

Nonii, nüüd ametlik kinnitus, et eurot ei tule niipea

Väljavõte Delfi veebist.

Nüüd ka siis ametlik kinnitus (usaldusväärse allika, OECD raport), et eurot ei tule niipea Eestisse. Ning sellest tuututavad poliitikud võiks oma udu-euro-jutud nüüd lõpetada ja keskenduda olulisele, riigi juhtimisele. Sest, olgem ausad, Eesti riiki pole juhitud viimased aasta otsa, kui mitte kauem. Asjad on kulgenud isevoolu teed. Millest on paganama kahju.

Ansip, Lang ja Aaviksoo kriminaalvastutusele?

Inimene harjub kõigega ja pole asja, mida rahvahulgad poleks nõus pidama normaalseks, kui riigi esimesed mehed ja naised ütlevad, et see asi on juriidiliselt korrektne ja normaalne. Ameeriklased pidasid näiteks veel mõned head aastad tagasi, kui riigi esimesel troonil istus hull mees George W, juriidiliselt korrektseks ja normaalseks iraaklastest sõjavangide piinamist, mida toimetasid Ameerika valitsuse ja CIA juhtimisel Abu Ghraibi vangivalvurid. Üks õnnetuke tõmmati selle eest liistule ka, nimelt kapral Charles A. Graner, Jr, kel oli kombeks iraaklastel natist haarata ja neid peaga vastu seina peksta. Bushi administratsiooni advokaadid nimetasid seda praktikat uhkelt "walling'uks" (vabas tõlkes "seinamiseks").

Nüüd, kus riigi esimene mees on Obama, kes on Bushi kabineti poolt heaks kiidetud jõhkraid piinamismeetodeid teravalt kritiseerinud, on aga Ameerika rahvas ringi mõelnud ning New Yorkeri teatel ei välistata enam, et Bush, tema kabinetiliikmed ja isegi kabineti advokaadid võetakse nende "kriminaalse poliitika" pärast vastutusele. Muide, endine asepresident Dick Cheney olevat õigustanud Abu Ghraibi vangide piinamist väitega, et "me peame piinama, sest see on efektiivne".

Kas ei ole tuttav ette? Kujutan ette, et just selliselt põhjendasid ka meie värske Korrakaitseseaduse eelnõu autorid erakorralise seisukorra, tsensuuri, komandanditunni jms seadustamise vajadust. Kuna see on ju ometigi efektiivne. Vaatame, kes veel lõugu lõksutab, kui pea kohal ripub oht kohtuta 15ks päevaks plate peale istuma minna, eks ole!

Kolumni autor Philip Gourevitch ütleb, et Cheney argument on vale argument: kuritegu ei saa õigustada pelgalt sellega, et see on efektiivne. Lõppude lõpuks võib ka terrorism olla väga efektiivne. Kas sellisel juhul on ka terrorism õigustet?

Ei tea, millele mõtles prokurör Endla Ülviste, kui lõpetas Dmitri Ganini peksjate kriminaalmenetluse "oportuniteedi kaalultlusel", või kas ta üldse millelegi mõtles. Inimene peksti reaalselt surnuks, aga süüdlastel tuli vaid pisut taskuid luhvtitada. Millise sõnumi saadab see ühiskonnale? Et nagu Ameerikas oli veel mõni aeg tagasi iraaklaste peade vastu seina peksmine igati ok ja armastusväärne, on meil hetkel venelaste surnukspeksmine, kuna kriminaalmenetlus lõpetati, siis - vähetähtis väärtegu?

Samas ei ole siiani jõudnud kohtu ette mitte ühtegi Pronksiööl aset leidnud politseivägivalla asja, kuigi on teada, et selliseid juhtumeid, kus politseinikud peksid täiesti süütuid inimesi kas vigaseks või poolsurnuks, on hulgimast. Kõige õõvastavam, millest mina olen kuulnud, on 67-aastase südamehaige saksa vanamehe Klaus Dornemanni siniseks peksmine Tallinna sadama D-terminaalis. Vanamees ei ole siiani õigust saanud. Ta kirjutas president Toomas-Hendrik Ilvesele, kes ütles talle, et inimõigused ei ole Eestis presidendi asi, ja õiguskantslerile, kes ütles, et kõik, mis tehti, oli õiguspärane. Ka siia võiks ilmselt kõikide kõva käe pooldajate rõkkavate rõõmuhõisete saatel juurde kirjutada, et politseivägivald oli õigustatud, kuna ta oli efektiivne. Jah, just! Mida nad siis ronisid sinna, kuhu neil asja ei olnud!

Tegelikult peitub, nagu George W Ameerika ja Abu Ghraibi puhul, põhjus ses, et kuna see vägivald oli riiklikult sanktsioneeritud, siis seda ei mõisteta hukka enne, kui VÕIM VAHETUB ja uus võim vaatab ancien regime'i kuritegudele uue pilguga, nagu Obama vaatab nüüd Bushi kuritegudele. Ehk siis: selleks, et Eesti läheneks Pronksiööl aset leidnud politseivägivallale pilguga, mis on kohane õigusriigile, ega käsitaks enam teisest rahvusest inimese surnukspeksmist kui kahetsusväärsest, ent siiski vähetähtsat vahejuhtumit, peab lõppema nende meeste ja naiste võim, kes andsid käske ja korraldusi Pronksiööl ehk siis Andrus Ansipi, Rein Langi ja Jaak Aaviksoo ja kõigi teiste kabinetiliikmete valitsusaeg.

Siis võiksime ehk ka meie arutleda elavalt selle üle, kas neid mehi ei peaks mitte nende kriminaalse poliitika pärast vastutusele võtma.

Tõeline monument vabadusele...

Vabaduse monument Lihulas, juuni 2009.

... asub Lihulas. Ta on küll väike, aga see-eest võimas. Ja mis ei tähista mitte mingit tilu-liluga looritatud abstraktset vabadust, vaid tegelikku vabadust, mille vastu on relvad pööranud ka see Eesti Vabariik, kus me praegu elame. See on rahva vabadus, mida on korduvalt "kostitatud" kumminuiade ja pipragaasiga, nii aastakümneid tagasi kui ka nüüd.

See rahva vabadus on põhiseadusega kaitstud sõnavabadus, arvamuste ja veendumuste vabadus, usu- ja mõttevabadus, koosolekute pidamise vabadus, eneseteostuse vabadus.

Praeguses Eesti Vabariigis on need vabadused aheldatud nagu Prometheus kalju külge. Ja see sammas, mis Tallinna kesklinna rahva raha eest rahva tahte vastaselt püsti pandi on justkui karikatuur, selle silmakirjalikkuse karikatuur, mille juurde vabadusvõitlejatel, leegionäridel ei lubatud tulla isegi oma lipuga tulla.

Siin veel mõned pildid tõelisest vabaduse sambast:

Järjejutt Andrus ja Neinar, II osa

Must Mercedes toob Andruse lennujaama VIP-sissepääsu juurde. Neinar ootab teda juba ees. Mehed tervitavad.
Andrus: No tšau!
Neinar: Tšau-tšau!
A: (kohendab mantli hõlmasid) Kurat, kiireks läks.
N: Sa oled päris higine.
A: Ähh, see kuradi riigitöö. Saaks juba rutem tulema.
N: Kuule, ära aa lolli juttu. Sa pead ikka vastu pidama. Mäletad, mis meie kokkulepe oli.
A: (vaatab kõrvele) Ähh, mäletan-mäletan. Aga võtab läbi. Tõega. Kaua võib.
N: Pole hullu, Andrus-poiss, lähme tuulutame veidi. Kosume pisut.
A: (rähmab käega) Sul hea öelda. Aga ole ise sellise koha peal. Kurat, hing süüakse seest. Alles klattisin üht jama, nüüd teine otsa.
N: (lükkab käe ette) Vaata, siht peab olema silme ees. Siht. Ja siis ajad mööda seda sihti. (sihib silmaga oma ette lükatud näpuotsa)
A: Ah, jälle sa oma selle sihi jutuga.
N: Aga see on oluline, Andrus-poiss.
A: Kuule, räägi parem, kus need sinu kamraadid on, see politseinik. Miks teda veel siin pole, lennuk läheb kohe välja.
N: (pilgutab kavalalt silma) Mul poisid jäävad vähe hiljaks. Ma palusid neil üks asi korda ajada. (vaatab kella) Aga nad peaks olema kohe siin.
A: Kurat, me ei saa ju hiljaks jääda.
N: Rahu, vanapoiss, kohe tulevad. Ega see lennuk ilma meieta ikka ära ei sõida.
A: Tont seda teab, viimasel ajal nad enam ei oota. Räägivad, et rahvas tõstab lärmi.
N: Tead, see rahvas, küll nad ootavad. Küll ootavad, kui vaja.
A: Ära sa ütle! Korra nõudsid juba raha selle eest, kui lennuk pool tundi hilines. Üks mingi kuradi välismaine säga oli peal. Pärast tuli välja, et mingi kuramuse direktor. Palkas mingi kuradi välismaise advokaadi.
N: Kurat jah, hakand pead tõstma. Sellised tuleks maha tõsta. Ja suu kinni teipida. Närud.
A: Samas need närud toovad meile raha sisse.
N: Üks tolvan ees või taga. Võtku mehu!
A: Olgu-olgu (vaatab kella), kurat, nüüd juba pool tundi üle läind.
N: Kurat, jah, ma helistan, oota. (võtab taskust oma tutika Vertu ja valib numbri) Aiku, halloo, sina vä, kus te kurat olete, lennuk juba pool tundi ootab teie järel.--- Mida? Mis? Kus? Raisk?--- Ahsoo. Jätke ta sinnapaika!---Mida? Ei liiguta? Kurat, helista kiirabisse. Las viivad minema. (lõpetab kõne)
A: (uudishimulikult) Mis oli?
N: (vaatab kõrvale) Ähh, üks vend oli otsad andnud. Läksid jälle liiale.
A: Mis vend oli?
N: Ähh, oli üks. Ma pärast räägin.

Jätkub...

(Järgmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad Brüsselisse)

Üks hea asi ka...

... valitsuse üldise otsustamatuse taustal. On see, et Tallinn-Tartu maantee ehitatakse lõpuks ometi neljarealiseks. Või vähemalt lõppeb see teosammul ehitus ning Tallinnast Mäoni on võimalik normaalselt liigelda. Ja loodetavasti peagi sealt edasi Tartusse.

Sest, ausalt, see, mis Tallinn-Tartu teel praegu toimub, kahe Eesti tähtsaima linna vahel, on pehmelt öeldes inimõiguste rikkumine. Ja oleks see vahemaa siis tuhandeid kilomeetreid pikk, et seda mitte kuidagi korda tehtud ei saa. Kõigest paarsada kilomeetrit.

Mis Eestit ees ootab, Läti näite varal

Et valitsuse ja roheliste mehikeste edasised sammud ei tuleks laiema avalikkuse jaoks enam üllatusena, nagu see käibemaksu tõstmine, siis heitkem pilk ajamasinasse ehk veidi sellest, mis meid lähema poole aasta jooksul veel ees ootab, seda Läti näite varal, sest elu on näidanud, et sammud, mis seal (IMFi ja ELi "soovitusel") tehtud, tehakse umbes poole aastase viivitusega ka Eestis:

Rahapuuduses Läti valitsus otsustas teisipäeval keerata kummuli senise maksukontseptsiooni, mida jagasid laias laastus kõik kolm Balti riiki. Kõige tähtsama otsusena lepiti kokku astmelise tulumaksu kehtestamine aastast 2010, tulekul on teisedki maksutõusud.

IMF nõuab Lätilt uue 10%se maksu kehtestamist, mida kohaldataks füüsiliste isikute kapitalituludele. IMFi nõuet toetavad ka Euroopa Komisjon ja Rootsi rahandusministeerium. Uus maks plaanitakse kehtestada tuleval aastal, seega hakkaks raha riigieelarvesse laekuma 2011. aastal. Uus seadus tuleb IMFiga kooskõlastada, protsessi lülitatakse ka Rootsi esindajad, kes oma ettepanekud esitavad. Uue maksuga lähevad maksustamisele dividendid, renditulu, kinnisvaratehingud, kasum aktsiate müügilt ja ka hoiuseintressid. Maksustatavate tulude nimekirja võidakse täiendada.

Läti eelarvekärped ähvardavad kaasa tuua koolide ja haiglate sulgemise ning politseinike vallandamise. Hariduses, tervishoius ja sisejulgeolekus on löögi all ligi 10 000 töökohta. Läti valitsusametnikud räägivad viimasel ajal sellest, et haiglate ülalpidamise asemel tuleb hakata arendama haigete kodus põetamise süsteemi.

Läti tervishoiuministeeriumis ette valmistatud muudatuse kohaselt tohib kolmandatest riikidest oma tarbeks üle piiri tuua senise ploki asemel vaid kaks pakki sigarette. Salasigaretid on tänavu Lätis võtnud umbes 14% legaalsete sigarettide turust, mistõttu on aktsiisilaekumine järsult vähenenud. Kes salasigarettidega korduvalt vahele jääb, saab Lätis kriminaalkorras karistada.

Eelnõu järgi kärbitakse pensione 10%, töötavate pensionäride pensione 70% ning töötavate lapsevanemate toetusi 50%. Kärped jäävad eelnõu järgi jõusse 3,5 aastaks – selle aasta 1. juulist 2012. aasta 31. detsembrini.

Läti parlamendis heaks kiidetud eelarvekärped näevad ette pensionide vähendamise keskmiselt 10% ning riigiteenistujate palkade vähendamise keskmiselt 20% võrra. Samuti on plaan osad riigiametid sulgeda ning lõpetada riigile kuuluvate firmade nõukogude tegevus.

Kui Läti vanglate ameti eelarvet kärbitakse plaanide kohaselt 40%, siis on võimalik, et osadele vangidele tuleb riigis välja kuulutada amnestia. Ministeeriumi ettepanekute kohaselt suletaks Lätis eelarvevahendite kärpe tõttu neli vanglat. Mõned vangid viiakse üle teistesse vanglatesse. Kuid kõigile kohti ei jätkuks ning ei sellega seoses tuleks vastu võtta seadus amnestiast.

Maikuus oli Lätis tööta 11,3% tööealisest elanikkonnast, mis on kõrgeim näit alates Läti taasiseseisvumisest 1991. aastal, teatas Läti tööturuamet. Lätis oli maikuus tööta kokku 126 595 inimest.

Valitsus kukkus rapsima

Valitsuse otsus tõsta üleöö käibemaksu, mis Riigikogus kah roheliste mehikeste toel ludinal läbi läks, näitab selget rapsimist ja seda, et rahahäda on ikka väga suur. Mis omakorda näitab suurt asjatundmatust ja möödapanekut prognooside tegemisel. Ja ka seda, et tegelikult ei taheta valitsuskulusid kärpida, stiilis, et oma nahk on kõige lähem. Ja siis polegi muud teha, kui laenu võtta, mida on juba ka tehtud, ning makse tõsta. Ja nüüd, pangem tähele, võeti sealt, kust võtta andis. Ehk tõsteti käibemaksu. Sest käive ei kao päriselt kuhugi, inimene süüa tahab ikka osta. Ning tarbib vett, elektrit ja gaasi. Niikaua kuni ta veel elus püsib. Tulumaksu, kas siis ettevõtte või eraisiku oma pole mõtet tõsta olukorras, kus kõik tulud, seda just erasektoris kivina kukuvad. Pole mõtet maksustada seda, mida pole. Aga Eesti "majandusimet" on vaja püsti hoida, ülal pidada kalleid valitsusasutusi ja uhket autoparki, viimase peal sisustust, ohtraid lennureise sinna ja tänna.

Pikas perspektiivis tähendab "võtmine sealt, kust võtta annab" muidugi ränka hoopi Eesti majandusele ja ettevõtlusele tervikuna. Maksuamet on juba niigi kõvasti ettevõtjaid pitsitanud, kõik mahlad välja imenud, ja ainult suured ja kõige rikkamad, näiteks see Sylvesteri punt jaksavad võidelda. Aga asi seegi. Nüüd on võimalik ka väiksematel kohtu otsusele tuginedes oma õigusi nõuda. Sest milline väike ettevõtja riskiks niisama ehku peale maksuametiga kohtusse minna?!

Valitsejad tõesti vassivad

Väljavõte Äripäeva veebist.

Äripäev on teinud tänuväärset tööd ja pannud kokku terve komplekti väiteid, kus praeguse valitsusliidu juhid on rääkinud sellest, et maksutõusu nad ei poolda. Ja kui hästi tähele panite, siis, vähemalt jutu järgi, visati ka sotsid võimuliidust välja selle eest, et nood nõudsid maksutõusu. Nüüd aga tehakse maksutõus ometi ära.

Mis omakorda näitab, et sotside väljaviskamine ei puudutanud üldse poliitikat, või vähemalt mitte poliitika seda osa, millest räägiti. Vaid küsimus oli selles, et Pihl hakkas liigselt varba peale astuma nn Tartu maffiale ja seda tuli hakata ohjeldama. Ehk otsesõnu: sotside väljaviskamine valitsusest oli kättemaks Otsalti asja eest. Otsalt on Reformi juhtfiguuride lähedane sõber ja arvatavalt teinud Reformile mitmeid tellimustöid, olnud väga vajalik mees. Otsalti kangutamisega aga sillutab sotside juht Jüri Pihl omakorda teed võimu juurde kohalikel valimistel.

Kohvik esitleb: uus suvine järjejutt "Andrus ja Neinar"

Tänane suve alguse päev ja 1940. aasta riigipöörde aastapäev on igati tore ja sobiv uue suvise järjejutu avapauguks, ja just sellise järjeujutu alustuseks, mille nimi on "Andrus ja Neinar".

Andrus ja Neinar on mõlemad 50ndates aastates meheraasud, kes on pärit ühe Ida-Euroopa riigi väikelinnast, teinud karjääri kommunistlikes totalitaarsetes süsteemides, aga rajanud osavalt omale tee riigitüüri juurde ka demokraatlikus keskkonnas. Üks on siis parasjagu peaminister, valitsuse juht ja teine mõjukas ärimees. Üks selline kiitsakas ja pikem, teine lühem ja turjakas. Nagu must ja valge koer. Lisaks neile on peaosaline Aivar, tähtis politseijuht. Ning Mart, riigi suurima ajakirjandusgrupi juht.

On neljapäeva õhtupoolik, Andrus ja Neinar istuvad ühe pealinna väikse hotelli privaatses baaris ning teevad plaane nädalavahetuseks.

Neinar: (viskiklaasi lauale pannes) Mis teed homme, lähed koju ka vä?
Andrus: (rähmab käega) Ähh, ei tea. Mis sinna ikka minna. Alles eelmine nädal käisin. Ei jaksa seda viginat ära kuulata. Muudkui tee seda ja tee teist.
N: (kratsib kukalt) Ähh, ma ka siis ei lähe. Mis seal ikka. Jääme linna. Ega seal maal midagi teha ka pole. Kukud igavusest kokku.
A: Kuule, aga välismaale võiks kuhugi minna, mis arvad?
N: Mmk-mm, ma ei saa, pean esmaspa tagasi olema. Nii lühikeseks ajaks pole mõtet minna.
A: A kui lennukiga minna, Toomas teeks meile väikse vastuvõtu, viinad ja naised ja... nagu eelmine kord, mäletad.
N: (ajab end ettepoole) Tõsiselt mõtled vä?
A: Loomulikult!
N: (sügab kukalt) Kurat, ei tea. Eelmine kord oli pärast pea nii haige. Pealegi võib sealt mõne haiguse saada. Mul üks sõber sai, pärast käis mitu kuud arstide vahet.
A: Kummiga ei saa mingit haigust.
N: Oled kindel.
A: Absoluutselt!
N: Mis kell see lennuk läheb?
A: Homme õhtul.
N: Aga tagasi?
A: Esmaspa hommikul.
N: Kurat, siis peab ju vara ärkama.
A: No ja mis siis. Tellime äratuse.
N: Kurat, ma ei tea.
A: Ah, ära nüüd jama, võtame poisid ka kaasa.
N: Aivari vä?
A: Jah.
N: Ja siis linna peale.
A: Nojah.
N: (vaatab kella) Kuule, kell on juba seitse, ma pean minema hakkama. Pean veel Märdiga kokku saama, temalt rahad võtma ja...
A: Palju sa temalt saad?
N: No kuus peaks ära saama. Teist samapalju veel.
A: (keerutab pead) Kuradi vähe.
N: Kehvad ajad, kriis.
A: Ah, sina ka oma kriisijutuga. Pole meil mingit kriisi.
N: (liigutab end ettepoole) Kuule, tead, mul käib poes kolm inimest päevas. Mis see pole kriis vä?
A: Äh, see sinu pood, ma ütlesin kohe, et seda pole mõtet teha!
N: A kust sa siis pappi võtad?
A: Siit! (näitab taskut)
N: A kust see sinna saab?
A: Sealt (näitab laual lebava Neinari rahakoti peale).
N: Kui nii edasi läheb, pole seal enam tuhkagi. See on tühi!
A: Kuule, ma olen sulle vähe asju ette andnud vä?
N: Näed ise, mis praegu toimub!
A: A kes käskis neid poode sinna teha?
N: (erutunult) Sa vastu ka polnd!
A: Olin küll!
N: Millal?!
A: (rehmab käega) Ahh, mis me vaidleme, nagunii on kõik perses praegu. Kohtume siis homme lennujaamas.
N: Olgu, siis räägime.
A: Kutsu siis poisid ka. Ma tellin hommikul piletid ära. Või Arto tellib. Anna talle teada, palju neid tuleb.
N: (maksab arve ja tõuseb püsti) Olgu, ma pean nüüd lendama.
A: Homme näeme.

Neinar lahkub, istub oma uhkesse Porsche jeepi ja sõidab kummide vilinal minema. Andrus tühjendab kohvitassi ning astub uksest välja, musta Mercedesesse, mis viib ta tagasi töökohta.

Jätkub...

(järgmises osas: Andrus ja Neinar jõuavad Brüsselisse)

Eriti tähtsad teadmised

Vbolla on juba kuskil üleval olnud, aga olgu nad siin siis kah, väljavõtted õpilastöödest:

Lõigud eesti kooliõpilaste töödest:

# Igal riigikogu liikmel on saadikupuutumatus. See tähendab, et teda
ei tohi puutuda. Kui riigikogu liige teeb midagi halba või vale
otsuse, ei tohi talle tänaval ega kusagil mujal peksa anda, vaid teda
karistatakse Riigikogu poolt.
# EV kuulutati välja esmakordselt 1218, teist ja ühtlasi viimast korda
kehtestati EV 24.02.1916
# Inimrassid on koobas, onn, tuulevari, hütt ja hurtsik
# Inimtüübid on arenemise järjekorras ahvinimene, mokolitne,
sirgeinimene ja töökas inimene
# Läänemere kalad on lesk ja turts.
# Muinasjutu liigid on kaval muinasjutt ja hea muinasjutt.
# Kui termomeeter näitab alla nulli, siis vesi kivistub
# Kloostris oli munkade ja nunnade koorid. Munkade koori juht oli abt,
nunnade koori juht abtiss
# Esimene tuntud lind elab Aafrikas. See on Pingviin
# Hüdra seedib sea selle seedetoru abil ära
# Willjam tungis londoni ja lasi end troonida
# Tänapäeva inimene tekkis siis kui sündis Kristus
# Flöödi õhu panevad võnkuma lestad
# Metsasarve kõlalahtrisse pannakse vahel sardiin
# Kui on võimalusi, astuksin ülikooli, aga kuidas on siis võimalused
ja kas on üldse võimalik
# Mis on saani ja ree vahe? Saani ette rakendatakse hobune, aga rege
peab ise vedama.
# Vaese talu hobune on kole, harimatu, mite ülbe, pesemata, lahke
# Metskitse isa on metskitseoinas
# Võrtsjärv on pehme seal ujuvad haug ja lesk
# Maal kulub 24t täistegemiseks
# Siis pandi puusärk selga ja olid matused
# Selgroog on pikk painduv luu, mille ülaotsas on pea ja küljes nina
# Eesti keeles on kasutusel araabia tähestik. Vanim Eestis pidevalt
tegutsev raamatukogu on Roomas

Mis värk Seli, Ansipi ja Otsaltiga tegelikult oli, rekonstruktsioon

Tavaliselt teeb Kanal 2 huvitavamate juhtumite puhul sündmuste nö rekonstruktsiooni, kus siis vaatajale mängitakse piltlikult ette, mis juhtus, või võis juhtuda, ja kuidas juhtus. Nüüd, mõni päev tagasi mängis saatus ise kõigile telekanalitele ette sellise võimaluse, kus siis Tartu nn ristiisa Aivar Otsalti ja tema "kaptenite" ning Tartu kunni Neinar Seli juhtumid toodi üksteise järel avalikkuse ette. Aga Kanal 2 ei teinud seekord ühtki lavastust. Ilmselt olid persoonid sedavõrd mõjukad ja Kanal 2 ikka sedavõrd Reformi võimu all, et sel lihtsalt ei lastud juhtuda. Suur võit on juba seegi, et selline juhtum üldse avalikkuse ette jõudis. Tavaliselt mätsitakse sellised asjad juba eos kinni. Sest põhimõte, väiksed sulid võllas, suured tõllas kehtib seniajani. Ja mis veel huvitav, selle seigaga seoses ei lekkinud ajakirjandusse mitte ühtegi linti, erinevalt näiteks Villu Reiljani juhtumist, kus kõik "olulisemad" seigad on kõigi huvilisteni jõudnud.

Aga kohvik tahaks selle vea parandada. Võtame ette kõigepealt selle Otsalti 45. sünnipäeva tähistamise Selile kuuluvas vastavatud Dorpati keskuses (mille juurde kuuluvad konverentsikeskus, hotell, restoran ja spa) tänavu 11. aprillil. Kus siis viibis kohal Tartu eliit, eesotsas linnapea Urmas Kruuse, peaminister Andrus Ansipi ning Tartu kroonimata kuninga Neinar Seliga. Seli ja Ansip olid ka Otsalti klubikaaslased Tartu Rotary klubist, mis on saanud nn Tartu maffia katusorganisatsiooniks. Mille ainus eesmärk on VÕIM. Absoluutne võim Eestis kõige üle, nii poliitikas, halduses kui äris. Otsalt mängis olulist rolli selle võimu kindlustamises, sest politseil on võimalik protsesse omalt poolt "mõjutada", kasutades politsei käsutuses olevaid vahendeid ja informatsiooni. Eestis on maffiastruktuurid nii võimsad ja arenenud nii kaugele, et maffia heaks teevad tööd politseinikud, maksumaksja raha eest. See on tase, ja annab ilmselt silmad ette isegi tuntud Sitsiilia maffiale.

Selle maffia ristiisaks on peetud Otsaltit, ent tegelikkuses oli Otsalt vaid selle maffia käepikendus politseis. Tegelik juht on Neinar Seli, kes ise oma käsi määrima ei hakka, või teeb seda üksnes erandjuhtudel, nagu ühele õigele maffiabossile kohane. Otsalt oli musta töö mees ja musta töö mehed peavad riskima ka vahele jäämise ning kinniminekuga. Mida praegusel juhul ei juhtunud, aga oleks võinud juhtuda.

Ja otse loomulikult ei hakanud Otsalt oma peo eest ise maksma. Seda tegid tema "sõbrad", või õigemini tema "ristiisa" Neinar Seli. Kes siis maksis kogu peo kinni, võib arvata, et kogusummas mitusada tuhat krooni. Ent kõike ei tahtnud ka tema omast taskust maksta. Seli, või õigemini tema naine Kersti Seli vormistas OÜ Dorpat nimelt fiktiivse arve summas 10 000 krooni, mille maksis kinni Ida Politseiprefektuur, mida juhtis Otsalt ise. Ja Otsalt lasi selle summa siis kinni maksta, mingite väljamõeldud ukrainlaste majutamise eest. Tegelikkuses ööbisid sünnipäevaööl Selile kuuluvas Dorpati hotellis Otsalti külalised. Maffiapere liikmed.