Inno ja Irja seitsmes stenboking - tublid ministrid ja arengupeetusega kirjatsurad

 Küll oli täna Tallinnas ilus ilm. Üleüldse oli kõik imeilus. Päike soojendas mõnusasti, heites oma kullaseid kiiri üle unise linna. Lumikellukesed õitsesid, taevas oli sinisinine, linnukesed laulsid. Olime ülevas meeleolus, kui vanale ja väärikale Stenbocki majale liginesime. Majale, mida ma nimetaks Olümpose mäeks, sest selles elutsevad ja tegutsevad inimesed, keda võiks lausa nimetada jumalaiks. Sest nad on niisama targad, head, üllad ja õiglased nagu jumalad. Kui isegi mitte targemad, heamad, üllamad ja õilsamad.

Tulime neile (eemalt, sest jumalaile ei sobi liiga ligidale minna, nii nagu ei sobi ka jumala nime ilmaasjata suu sisse võtta) austust avaldama, aga meie tuju rikkusid arengupeetusega kirjatsurad, kes olid tulnud oma kasumiahnete solgitorude saadikuina lugupeetud ministrihärrasid ja -prouasid häirima. Kui te vaid oleks näinud, millise enesestmõistetavusega need tolkanid-kalkunid, kes end hellitlevalt ajakirjanikeks nimetavad (mitte ajakirjanikud ei ole te, vaid parasiidid!!!) Stenbock'i maja uksest sisse trügisid, rind kummis ees! Seda oli lausa vastik vaadata, suisa jõle. Tahtsime Innoga (r)öökima hakata, kui nägime kuidas solgitorude esindajad, üleolev irve suunurgis, ausate riigiametnike kallist tööaega raiskama tõttasid. Tahtsin nad ropusti läbi sõimata, aga Inno hoidsid mind vägisi tagasi. Tõotasin endale, et ütlen neile, mis neist arvan, kui nad pärast pressikonverentsi Stenbocki maja uksest välja tulevad. Eriti oli mul himu võtta ette närukaelad Kalle Muuli ja Hans H Luik, keda nägin Stenbocki maja uksest sisse hiilimas, kuna nendel on olnud jultumust tülitseda kahe kõige väljapaistvama ministriga Eesti Vabariigi ajaloos - härra Jürgen Ligi ja Rein Langiga.

Asusime ootele, kuid kõigepealt astus Stenbocki majast välja üks töötu härrasmees, kes oli minuga eelmisel nädalal ühendust võtnud ja intervjuud anda soovinud. Ta oli nimelt väga tige ministrihärra Hanno Pevkuri peale, kes ei hoolitsevat piisavalt töötute eest. Mina küll kahtlesin selles, kindlasti rabab ministrihärra Pevkur töötute heaks nii päevad kui ööd, nõnda et tal küüned verel, kuid otsustasin töötu härrasmehe siiski ära kuulata. Ja nüüd ta astuski uljal sammul Stenbocki majast välja. Minust mööda, nagu ei tunnekski. Panin tähele, et tal oli uus triibuline ülikond seljas ning uued viksitud kingad jalas, ning kui tal olid veel möödunud nädalal juuksed sorakil ja sakris ning ta ümber hõljus vänge lebra, siis nüüd oli tal peas ilus siilisoeng ning paistis, et ta on kogunisti duši all käinud.

"Härra Töötu!" hüüdsin talle järele silgates. "Härra Töötu! Öelge palun, kas te tunnete, et härra Hanno Pevkur hoolitseb teie eest piisavalt?"

"Ma ei ole töötu," porises Härra Töötu pead pööramata ning marssis edasi. "Mul ei ole praegu aega rääkida!"

Ahah, mis seals ikka. Selge. Järelikult on tööd saanud, mõtlesin. Ning rõõmustasin - ei ole siin Eesti Vabariigis see tööpuudus nii hull midagi, kui töötud juba ülikondades ringi marsivad ning meeldivalt puhtuse järele lõhnavad. Miks te, arengupeetusega kirjatsurad, valetate eesti rahvale? Küllap on minsitrihärrad seal Stenbocki majas juba tööpuuduse küsimuse ära lahendanud. Näete, Härra Töötu ütles, et pole ta midagi töötu. Tal oli nii palju tööd, et tal polnud isegi aega minuga rääkida!

Nõndaks. Seejärel astus Stenbocki majast välja naeratav härra Johan Bäckman, kes alustas meiega juttu Võrumaa Teatajast. Soovides olla viisakad, jätkasime temaga siiski vestlust soome keeles, mis ju tema emakeel.

Küsisin: "Herra Johan Bäckman, miten te suhtaudutte siihen, että Marko Pomerants laittoi teille maahantulokiellon?"


Seepeale vaatas härra Bäckman mind üpris hämmeldunud näoga. Küllap imestas mu head soome keele oskust. Ning vastas puhtas eesti keeles: "Kuid mina ei ole ju ometigi Johan Bäckman, nagu te isegi väga hästi näete."

See-eelge. Küllap oli härra Bäckmanil mingi salajane käik Stenbocki majja, nii salajane nagu riigisaladus ning sellest ei tohi mitte keegi teada saada. Capiche! Hoiame enda teada. Wink-wink, härra Bäckman!

Pärast härra Bäckmanit astus Stenbocki maja uksest välja härra Hans H Luik, kelle juuksed ei olnud -üllatus! üllatus! - mitte punased, vaid HALLID, ilmselt siis üleöö suurest murest selliseks läinud. Põhjust ju ka - vana sõber Rein Lang nimetab teda avalikul üritusel "mingiks Luigeks".

"Härra Hans H Luik!" hüüdsin. "Miks te ikkagi oma vana sõbra Rein Langiga tülli läksite? Kas raha pärast?"

Hans H Luik, kes oli miskipärast pahur (küllap sai pressikonverentsil mitte just suu peale kukkunud Langilt vahvasti nina peale!) ei vastanud mu küsimuse peale silpigi, ainult pobises midagi pahaselt oma olematusse habemesse ning mühahtas põlglikult. Alles siis, kui ta oli oma uhke limusiini juurde jõudnud, kukkus endine punahabe kätega vehkima ja tänitama: "No näedsa! Selline siis ongi see tase!"

Mees, kellele ta seda ütles, oli minu tähelepanekute järgi Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi. Tema oli seda kuuldes targu vait.

"Te olete arengupeetusega kirjatsura!" hüüdsin ma hallide juustega Hans H Luigele. Solgitoru esindaja ei mõistnud seepeale midagi kosta, kadus vaid oma autosse nagu uss urgu. Paras talle! Mis ta siis on arengupeetusega kirjatsura.

Kohe pärast Luike libises Stenbocki majast välja teine libe kala, Postimehe toimetaja Kalle Muuli, kes laskus alles hiljuti inetusse sõnasõtta lugupeetud ministrihärra Jürgen Ligiga, kes käskis tal end - ja vägagi õigustatult! - põlema panna.

"Härra Kalle Muuli, vabandust - " pöördusin ma tema poole.

"Kus mu auto on?" küsis see ülbe ajakirjanik minult, nagu ma oleks tema autojuht.

Seejärel nägi too arengupeetusega kirjatsura ning solgitoru esindaja oma autot ning hakkas selle poole kõmpsima.

"Härra Kalle Muuli, miks ta ikkagi härra Jürgen Ligiga tüli kisute?" küsisin ma temalt.

"Oot, ma ei saa midagi aru. Mis tüli?" oli Muuli kui kuu pealt kukkunud.

"Ja veel, miks Postimees enam valitsust ei kiida ja selle tobeda vagete lehtede aktsiooniga kaasa läks?" pärisin selt vastikult nälkjalt tema lehe valitsusvaenuliku tegevuse kohta aru.

"Te panete segast," ütles seepeale Muuli ja lõi autoukse kinni.

EI MINGIT HÄBITUNNET, nagu näete. EI MINGIT AUSTUST. Tülitavad ausaid ministreid oma lollide küsimustega ja neil jääb veel õigust ülegi! Ei, härra Langil on õigus - neid arengupeetusega tsurasid tulebki hakata vangi panema ja mida varem, sea parem. Parem oleks, kui kohe!

Lõpetuseks tuli Stenbocki maja uksest välja veel härra Tiit Madisson, kes oli endale prillid saanud.

"Härra Tiit Madisson! Kas te olete juba Juhan Partsiga ära leppinud? Lihula pärast, ma mõtlen?"

"Kuidas see küsimus oli?" küsis härra Madisson.

"Teie, härra Madisson. Kas olete Juhan Partsiga ära leppinud?"

"Mina ei ole kunagi Tiit Madissoniga tülis olnud," ütles härra Madisson seepeale.

Tõepoolest, kes see ikka iseendaga tülitseb. Aga küsimus oli ju Juhan Partsi kohta. Küllap ei tahtnud Madisson, vana kaval rebane, lihtsalt tunnistada, et ikka veel Juhan Partsi peale vimma kannab...

_ _ _

Selline see meie seitsmes stenboking siis oligi. Saime lõpliku kinnituse selle kohta, et ministrid teevad tublit tööd ning ajakirjanikud vaid segavad neid. Inno paneb kohe videod üles. Vaadake, kui ülbed on Hans H Luik ja Kalle Muuli. Ja tulge siis ütlema, et Rein Langil pole õigus.

Oli esimene aprill.