Ma saan aru, et see oli naljaga öeldud, aga üha enam tundub mulle, et tal on õigus. Tahaksin talle seda öelda, aga ei julge. Kes teab, äkki on temaga suhtlemine ka "Eesti-vastane tegu."
Aga M, sa oled mu sõprade seas, kui sa seda loed, siis tea, et ma noogutan nukra muigega. Kuidas see ometi sedasi läks? Kunagi me istusime koos Tallinnas Puškini kohvikus, me olime noored ja lootusrikkad, kuigi juba siis hakkas kõik kiiva kiskuma, Pronksiöö oli möödas ja sa olid veetnud mitu kuud trellide taga. Aga meis mõlemas oli ikka veel see lootusekübe. Et äkki midagi ikkagi muutub. Me mõlemad üritasime pingutada selle nimel, et muutuks. Sina omas ja mina omas leeris. Mingi hetk tundus, et õnnstub need leerid ka kokku viia, mingi õrnukene sild ehitada meie leeride vahele, aga...
Jahhh, kõik kukkus kokku ja kus me nüüd oleme, ah? Sina Venemaal ja mina Hispaanias. Tekkinud on sellised absurdsed kuriteod nagu "Eesti-vastane suhe" ja Lätis, kas sa kujutad ette, tahetakse üht meest vangi panna sellepärast, et tema jutt tekitab "ühiskondlikke pingeid." Me oleks 2008. aastal Puškini kohvikus istudes selle üle suure häälega naernud. Et pole võimalik! Aga näe, kõik on võimalik. Kuidas see ütlus oligi? Inimene harjub kõigega.
Sinu vanaisa ja minu isa sõdisid eri pooltel, aga meie suutsime istuda ühe laua taga ja lõpuks saime isegi sõpradeks. Aga näe, paljud ei saa. Ei suuda. Miks? Ma olen selle peale palju mõelnud, aga ma ei suuda sellele siiamaani vastust leida. On see kättemaks? Aga kellele? Mille eest? Need, kellele võiks kätte maksta, on ju ammu surnud. Nende järeltulijatele? Aga mida see annab?
Mul tuleb meelde veel üks sinu lause. "Ja Eesti osutus uuesti okupeerituks - Rootsi pankade poolt." Ja nii ta ju on, eestlased orjavad Rootsi panku, aga seda nad okupatsiooniks ei pea. Kus on loogika? Seda ei ole.
Ja nii me istume, mina siin ja sina seal, ning ootame. Igavesti ei saa ju nii jääda, et inimest võib teisega suhtlemise pärast vangi panna. Või tema jutu pärast.
Narr on niimoodi olla, et naabriga ei suhtle. Teine on nii lähedal ja samas nii kaugel.
Leppisime kokku, et kohtume pärast sõda ja tähistame. Aga millal see "pärast sõda" on? Praegu tundub mulle, et kogu aeg läheb üha hullemaks, täpselt nagu kõige hullemal stagnaajal. Tekkinud on uus KGB ja uued meelsusvangid, jälle põgenevad inimesed Baltikumist.
Kuidas me küll selleni jõudsime? Ma tahaks nii väga teada sinu arvamust, aga ma parem ei küsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar