Soome ja Rootsi heaoluühiskond põhineb Balti riikide odaval tööjõul

Eestis on moodne tuua eeskujuks Põhjala heaoluriike, näiteks Rootsit, ja siis ka Soomet, mis omakorda jäljendab Rootsit. Räägitakse sellest, et ka Eesti kuulub Põhjala riikide hulka ning on vaid aja küsimus, mil Eestis valitseb samasugune heaolu kui Soomes või Rootsis. Seda näib uskuvat isegi vabariigi president.

Ent kas asi on ikka nii lihtne? Reaalsus on see, et sissetulekud on Eestis ja teistes Balti riikides kordades väiksemad kui Põhjala riikides. Sotsiaalsed garantiid on Balti riikides praktiliselt olematud võrreldes Põhjala riikidega, sellega Baltikumis isegi uhkustatakse: tööjõud on väga paindlik. Mis sisuliselt tähendab, et tööandja võib sind sms-iga päevapealt lahti lasta. Ja nüüd jõuame olulise juurde: see tööandja on suure tõenäosusega mõni Põhjala ettevõtja. Kes kasutab ära Baltikumi odavat tööjõudu (ja ei pea paljuks levitada usku, et kui baltlane oma pisikese palga eest piisavalt palju rügab, siis saab sama rikkaks kui mõni Põhjala riik), viib kasumi endale ning aitab sellega toita oma kodumaa heaolusüsteemi. Pole ilmselt liialdus, kui väita, et Soome ja Rootsi praegune heaoluühiskond põhinebki Balti riikide odaval tööjõul (kes soovib, võib vastu vaielda!!!).


Võtame kasvõi Ericssoni, suure Rootsi ettevõtte. Mis on saanud Eestis tunnustust kui suurim eksportija ja mille eestlasest kohalik juht kutsuti koguni presidendi vastuvõtule. Ent mis on Ericssoni äri sisu Eestis: kasutada siinset odavat tööjõudu ning toota väheste kuludega tehnilisi vidinaid, mida kogu maailmas suure vaheltkasuga edasi müüakse. Kasum aga ei jookse mitte Eestisse, vaid Rootsi. Sama lugu on teiste suurte Põhjala ettevõtetega, näiteks pankadega, mis tõmbavad halastamatult välja kasumit, saadavad selle oma emamaale ning toidavad jällegi sedasama heaoluriiki. Või võtame Soome ja Norra ettevõtjad, kes on monopoliseerinud Eesti kaubanduse, mistõttu on kaubad Eestis kallimad kui Skandinaavias. Miks? Sest ega heaoluriigid pole odavad ülal pidada ja keegi peab selle luksuse kinni maksma. Ja nendeks „maksjateks" on eestlased.

Nüüd on ilmselt viktoriiniküsimus, kuidas eestlased jõuavad selle heaoluühiskonnani, kuhu Eestit juba paigutavad mitmed Eesti poliitikud? On selge, et praeguses olukorras on Eestist kui heaoluühiskonnast rääkida narrus. Heal juhul on Eesti mõne heaoluühiskonna toitja, ise sellest osa saamata. Või kui, siis teatud mööndustega võib märkida, et tänu Soome ja Rootsi tööandjatele saavad eestlased Eestis tööd. Aga see on ka kõik. Heaoluühiskonna ülalpidamiseks vajalik kasumiosa liigub Eestist välja. Kuidas siis Eesti ise selle heaoluühiskonna saavutab, kui selleks vajalik raha välja voolab? Lihtne vastus on: ei saavutagi. Eesti jääb veel aastakümneteks Põhjala allhankemaaks, mille kuulekaks käsutäitjaks koolitatud elanikel on õnn teha tööd oma hästi kindlustatud põhjapoolsete naabrite heaks. Eesti saab oma heaoluühiskonna siis, kui leiab mõned odavad „neegrid” kusagilt mujalt, kes on nõus tema majanduse heaks poolmuidu tööd rabama. Aga tänases maailmas, kas on see võimalik? Raske öelda. Kui Venega piir lahti läheb, ehk on võimalik rakendada venelasi, kelle sissetulekud on veel veidi väiksemad. Või siis lätlasi. Aga sellist pidu nagu on Põhjala ettevõtetel praegu Baltimaades, on Eesti jaoks ilmselt võimatu oodata.

Muide, ka vanas Kreekas põhines paljukiidetud demokraatia ikkagi orjandusel, see on siis tasuta või väga odaval tööjõul. Tänapäeval pole palju muutunud: raha puu otsas ei kasva ja keegi peab sinu hea elu kinni maksma. Oled õnnega koos, kui sul on keegi selline, nagu näiteks tubli ja töökas eestlane.

Mida on sellest õppida Eesti poliitikutel? Esiteks seda, et kuni Eesti on Põhjala allhankemaa ja eestlased sisuliselt Põhjala orjad, ei saa Eestist mingit heaoluühiskonda. Mõningast heaolu naudivad ehk vaid Riigikogu ja valitsuse liikmed ning suurte Skandinaavia ettevõtete kohapealsed juhid, kaasaegsed kiltrid, kupjad ja aidamehed, ülejäänute jaoks on elu üks igikestev raske töö, mille eest makstakse kesist tasu. Allhankemaaks aga jääb Eesti niikaua, kuni Eestis valitseb Põhjala kapital ning eestlased töötavad välismaiste tööandjate heaks. Muutus saab tulla vaid siis, kui eestlased ise omandavad märkimisväärselt kapitali, et ise palgata omale töötajaid ja nende pealt teenida. Paradoksaalsel kombel ei saa selline kapitali akumuleerimine toimuda Eestis, vaid välismaal, kus sissetulekud on kordades suuremad. Ehk siis tee õnne juurde kulgeb ikkagi läbi välismaa, nii nagu ka tsaariajal, kus eestlased kogusid kapitali Venemaa avarustel, näiteks mõisavalitsejatena ja siis pöördusid Eestisse tagasi ning asutasid ettevõtteid ja ehitasid maju. Õigus on majandusminister Juhan Partsil, kui ta soovitab eestlastel väljamaale tööle minna. See on ainus võimalus end orjusest vabaks osta.