Nokia allakäik- kas kogu Euroopa koondportree?

Väljavõte FT.com veebist.

FT kirjutab, viitele Google'i juhtkonna liikmele Vic Gundotra'le, et kahest kalkunist ei saa kotkast. Silmas on peetud kahe tehnoloogiamaailma tegija, Nokia ja Microsofti koostööd nutitelefonide vallas, et pakkuda konkurentsi kiiresti turgu võitvatele Apple'ile ja Google'ile.

Kohvik kirjutas juba aastaid tagasi, vahetult pärast Apple'i iPhone'i turuletulekut, et see tähistab Nokia ajastu lõppu. Nii on see ka läinud: Nokia aktsia on kaotanud lõviosa oma väärtusest ning firma tulevik on suure küsimärgi all. Nimelt moodustavad nutitelefonid kaasajal suurema osa firmade sissetulekust, samas kui odavaid mobiiliaparaate, milles Nokia on olnud seni tugev, oskavad juba teha hiinlased.

Ent kui vaadata laiemalt, kas pole Nokia allakäigu puhul tegemist kogu Euroopa koondportreega. Ok, Saksa autod on ilmselt maailma parimad, aga Soomes või mujal Euroopas toodetud mobiiltelefonid enam mitte. Innovatsioon ja tootearendus tuleb Ameerikast. Euroopa areng on jäämas üha rohkem kängu: kümmekond aastat tagasi vastu võetud Lissaboni agendast, mis pidi muutma Euroopa Liidu 10 aastaga maailma kõige kiiremini arenevaks ja konkurentsivõimelisemaks majanduseks, enam ei räägita. Õigupoolest ei räägita ELi tasemel enam üldse arengust ja innovatsioonist. Selle asemel on põhitähelepanu raskustesse sattunud riikide päästmisel. Mis kulgeb üha vaevalisemalt olukorras, kus kõigil on raske. Lisaks räägitakse Euroopas üha enam vohavast bürokraatiast, mis on üle kogu maailma kuulus, ja muide, Nokiale omast rasket bürokraatia-aparaati peetakse just selle firma allakäigu põhjuseks. Bürokraatia-aparaat loodi omakorda siis, kui kõik oli hästi, nüüd on sellest väga raske vabaneda. Bürokraatia on nagu kivi eurooplastel kaelas, piltlikult öeldes, mis arengu põhja viib.

Nüüd on küsimus, mis saab sel juhul Euroopast edasi? Kas maailma ühest eesrindlikumast majandusest saab teiste sabas sörkija? Kus kõik uuendused tulevad mujalt. Aga siis tekib taas küsimus, miks peaks Eesti ajud jääma Euroopasse, kui areng Ameerikas on palju kiirem ning võimalused paremad? Isegi Euroopa ettevõtete juhid tulevad juba USAst. Näiteks Soome lipulaevas Nokias pole juhtohjad enam soomlaste käes: ettevõtet juhib endine USA Microsofti äriüksuse juht Stephen Elop, kes on Kanada kodanik. Väikse Eesti jaoks, kes võib küll olla väga innovaatiline, võib saada saatuslikuks kuulumine Euroopa Liitu, nii paradoksaalne kui see ka pole. Eesti liitumist ELiga põhjendati omakorda Eesti positsiooniga Venemaa külje all, stiilis, et kui Eesti ei astu ELi, siis tiritakse ta SRÜsse. Umbes nii, et Eesti asendiga riigil pole võimalik püsida ilma liitu astumata. Mis omakorda tähendab, et Eesti saatus ja areng ripub jätkuvalt eelkõige tema geograafilisest asendist. 70 aastat tagasi kaotas Eesti riik oma asendi tõttu oma territooriumi, nüüd kaotatakse arengupotentsiaal, mis kokkuvõttes tähendab ühte ja sedasama: et inimeste elujärg kannatab. Kui EL surub kõigile peale ühtlase maksusüsteemi, nagu tahavad Saksa- ja Prantsusmaa, siis kaotab Eesti ka oma eelise ettevõtete reinvesteeritud tulumaksu 0-määra osas. Tekib küsimus, mis mõtet on sellisel juhul üldse Eestisse investeerida. Kui aga pole investeeringuid, siis pole ka arendustegevust ega innovatsiooni. Viimase puudumisel pole Eestis ka inimestel arenguvõimalusi.