Eesti stagnatsiooni üks põhjuseid: inimesed on oma ametisse liiga kauaks jäänud

Nõukogude ühiskond on olnud hea eeskuju, millest võtta õppust ja mille vigu mitte korrata. Sellele vaatamata on Eesti areng hakanud meenutama sellist "head" Brežnevi aega, kus sm. Brežnevist, kes oli ametis surmani, kujunes üks stagnatsiooni ja ühiskonna allakäigu sümboleid.

Eesti areng kulges 1990ndate alguse vabanemise ajal muu hulgas kiiresti just seetõttu, et enamikus valdkondades nagu äri ja poliitika vabaneti kiiresti brežnevlikust taagast: vahetusid juhid, ametisse tulid hakkamist täis uued ja noored inimesed, kes suutsid ühiskonnas muutusi ellu viia. Eesti edestas ses osas isegi Lätit ja Leedut, teistest endistest NLiidu riikidest rääkimata. Paljud protsessid, mis Eestis said toona jooksusammul läbitud, on praegu alles käimas nii Venemaal kui Kesk-Aasia riikides. Ainus ühiskondlikult oluline valdkond, kus Eestis muutusi ei toimunud, oli kirjandus, kus vanad olijad lihtsalt päevapealt värvi vahetasid, teenelistest nõukogude kirjanikest said teenelised vaba eesti kirjanikud, kes lasid samas vaimus edasi. Vanadelt kirjanduspeerudelt on eeskuju võtnud noored ja nii on välja kujunenud olukord, et kui enamikus riikides on kirjandusinimesed võimuga opositsioonis, siis Eestis laulavad nad jätkuvalt võimuga täpselt sama laulu ja ootavad selle eest armuande.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on Eesti areng silmnähtavalt kängunud. Välised tunnused on reformide pidurdumine ja nende seiskumine. Seda põhjendatakse ühelt poolt poliitikute teatud valikutega, ent laiem taust on see, et protsesse juhivad needsamad inimesed, kes 20 aastat tagasi. Kui inimesed on niikaua võimul olnud, siis tekib neil paratamatult kiusatus oma kohast kramplikult kinni hoida, nii nagu see oli Brežnevi ajal. Nagu öeldakse, et kala hakkab mädanema peast, siis ka ühiskonnas võetakse eeskuju nö juhtoinast. Kuigi Brežnevi üle armastatakse irvitada, on ka Eestis tekkinud juhtide põlvkond, kes on nii asendamatud, et peavad olema ametis kuni surmani, või kuni mõni raskem haigus nad juhtumisi ametist kõrvaldab. Muide, ka Brežnevi ajal nimetati sellist taandarengut "stabiilsuseks", kokkuvõttes tähendas aga selline stabiilsus arengu seiskumist.

Kogu maailmas toimuvad praegu protsessid arengu kiirendamiseks, mistõttu on näiteks Põhja-Aafrika riikides võetud maha sealsed pikaajalised juhid. Need, kes ise lahkuda ei soovinud, on ametist lausa maha tiritud. Selline areng meenutab olukorda endistes sotsmaades paarkümmend aastat tagasi, ent on näiteks aktuaalseks muutunud tänases Eestis. Juhid ei tegele enam ühiskonna arendamise, vaid oma kohast kinnihoidmisega. Inimesed isegi tunnistavad, et on väsinud, aga oma kohast ei loobu. Selline brežnevism on levinud nii poliitikas kui äris. Kui ühiskonnas pole verevahetumise mehhanisme, reforme, siis ühiskond paratamatult stagneerub. Ühiskonna stagneerumise üks tagajärgi on see, et inimesed otsivad üha enam väljakutseid väljaspool ja lahkujateks pole ainult ehitajad ja koristajad, vaid kõigi elualade esindajad, nii nagu soovisid paljud lahkuda kasvõi elu hinnaga Brežnevi ajal.

Ühiskonna arengu puhul on iseloomulik, et kui ühiskond suudab ise stagnatsiooni vältida läbi reformide, siis juba stagneerununa sealt välja tulla ei suudeta. Nagu praegune Eesti arengki näitab, tambitakse kõik uued ideed juba eos maha ning vähegi raamidest väljas mõtlevaid inimesi hakkavad kimbutama "organid", nagu see oli nõuka ajal. Reformid on maetud sügava kultuurikihi alla. Stagnatsiooni peatab revolutsioon, nii on see olnud juba aastatuhandeid ja nii on see toimumas praegu mitmetes riikides üle kogu maailma.