Riik ja naised mehe seljas

Ühes asjas on riik ja naised mehel seljas – see on laste asi.

Või kuidas muidu kirjeldada olukorda, kus mehel puudub ühelt poolt võimalus kontrollida lapse sündi, teisalt nõutakse mehelt sündivate laste ülalpidamist. Ehk siis naisel on võimalik mehele nö laps teha ilma meest teavitamata, vaatamata mehe vastuseisule. Ja siis, kui laps käes, mehele riigi abil alimendid kraesse susata. Ja mehel pole mingit õigust maksmisest keelduda. Vastupidi, uus seadus võimaldab naisel otse riigi käest toetust saada, misjärel nõuab riik raha välja mehelt. Mis tähendab, et isegi siis, kui naisel poleks justkui mingit õigust toetust pärida, näiteks on naine teinud lapse mehe teadmata ja seetõttu oleks naisel endal piinlik elatusraha taotleda, paneb riik mehele rangid selga.

Ükskikindiviidi tasemel poleks keegi nõus sellega, et tema teadmata talle laps tehakse ja siis lapse toetuseks elatis välja mõistetakse. See oleks ahistamine. Väljapressimine. Riik peaks siin kodanikku kaitsma. Ent ilma sellise väljapressimise võimaluseta ei sünniks lapsi. Ja riigi jaoks on lapsed nagu nektar, millest ta toitub. Riik on huvitatud järelkasvust, massilisest järelkasvust. Riik on huvitatud uute töörügajate ja kaaskannatajate sündimisest. Kuna vastasel korral kukub riik kokku. Sellises huvide konflikti olukorras on riik valinud poole, teinud naistega diili ja jätnud mehed kaitseta. Naine annab riigile kasutada oma üsa ja vastutasuks lubab riik naisele raha, kas siis mehelt või muul viisil. Ja tunnustust ka, kui naine on sünnitanud näiteks 20 last. Aga lubadusi riik enamasti ei täida, ja nii on ilm täis naisi, kes kurdavad, et ei jaksa lastekarjaga toime tulla. Ja selles olukorras näitavad kõik näpuga mehe peale.

Ma ise olen üks selline mees. Ja praegu eriti täbaras seisus. Naine teeskles malbekest ja pani kavalusega mind uskuma, et on hea naine ja lastele hea ema. Jäin teda uskuma, seksisin ilma kondoomita. Saime lapse. Panin kõik oma säästud kodu rajamisse. Aitasin naist beebiga toime tulla. Naine nõustus ise maksma pangalaenu. Ent kui laps sai vanemaks, asi muutus. Leebest naisest sai tõsine fuuria, kes kasutas füüsilist vägivalda nii mehe kui laste peal. Unustas kõik kokkulepped, nõudis minult lisaks pangalaenu tasumist, kuigi ma olin renoveerimisse panustanud ja panustasin kordades rohkem raha. Keppis ajusid sõna otseses mõttes. Kui siis kodust jalga lasin, põrgust põgenesin, jäin süüdi loomulikult mina. Esiteks sellepärast, et julgesin naise maha jätta. Teiseks seepärast, et lapsed maha jätsin. Kui siis palusin lapsi endale, teatas naine, et mitte mingil juhul. Riik, see on siis kohtusüsteem ja sotsiaalhoolekanne on naise poolt. Samuti avalik arvamus. Enamasti seetõttu, et kohtunik ja hoolekandjad on naised. Mehele sõnaõigust ei anta. Mis näitab, et tegelikult laste olukord riiki ei koti. Lapsi on vaja selleks, et nad kiirelt üles kasvaks, jälle sugu teeks ja oleks, keda kottida. Mehi on vaja selleks, et neilt raha välja pressida. Kordades rohkem, kui oleks suutnud panustada, nii enne kui pärast lahkuminekut. See on siis 6000 krooni lapse pealt kuus, kokku kahe lapse pealt 12 000 krooni. Ma ei saa aru, kas naine toidab neid kuldmunadega? Ja kui ma siis tegin ettepaneku, et võtan lapsed enda juurde ja küsin ise naiselt vaid 2500 krooni lapse pealt kuus, kokku 5000 krooni, siis saadeti mind pikalt. Kohtunik isegi ei menetlenud minu vastuhagi. Ilma mingi põhjenduseta. Selle asemel helistas kohtunik ja keelitas, et ma oma hagi tagasi võtaksin. Ja kui kohtuniku taandamist nõudsin, kohtuniku sellise käitumise peale kaebasin, anti mõista, et olgu ma parem vait.

Ma tunnen omal nahal, kuidas riik mind ahistab. Pressib raha välja. Ja ma olen täiesti kaitsetu. Seadus kaitseb naist ja last, mind mitte. Sellises olukorras ei jää mehel muud üle kui kuhugi põgeneda. Ja enam mitte kunagi lapsetegemise peale mõelda.

Tegelikult ahistab riik oma lapsetegemisega ka naisi. Mis nähtub sellest, et järjest suureneb nende naiste armee, kes on üksikud, ja ei saa laste kasvatamiseks mingit toetust. Või saavad, ütleme, mingi pisku. Laps tissi või käe otsas, ei jaksa naine tööd teha ja raha teenida. Mistõttu on naiste sissetulek meeste omast väiksem. Ja see jääbki nii, niikaua kui naine on lapsetegemise masin.

Kui riik ja ideoloogiad naise vabaks lasevad, siis naine enam huupi lapsi ei tulistaks. Aga kas naine siis üldse enam sünnitaks? Ilmselt mitte. Ja see oleks õudne! Riik kukuks siis ju kokku! Riik, kelle tööriist on ideoloogia, käsib lasta edasi vanas vaimus, seda grupiviisilist sadomaso-üritust. Mille nimi on elu.