Tappis armastusest?!

Kõik lehed on täis lugusid sellest, kuidas Janek Lauri tappis oma naise ja lapsed armastusest.

No tohhoo tillaja! Mis armastus see selline on, mis tapma sunnib. Mina vähemalt sellist armastust ei tunne. Ja minu arust ei tea need, kes nii väidavad, armastusest mitte tuhkagi.

Jah, tõsi, räägitakse igasuguseid lugusid sellest, kuidas armastus tapab. Kuidas üks tappis teise, kuna armastas. Kuidas naine armastas meest niivõrd, et tappis mehe, kui mees leidis teise naise. Aga ma küsin, kas see on armastus. Ja ma vastan: sittagi! See on kõige labasem viha. Ja vihkamine. Mida millegipärast aetakse armastusega segi. Ilmselt seetõttu, et tegemist on tugeva emotsiooniga, mis koos hirmuga on inimest aastatuhandete jooksul käigus hoidnud.

Ka anonüümne tegelane, kes väidab end olevat Janek Lauri sõber, ei tea armastusest midagi. Ta kirjutab, et Lauri oli kasiinosõltlane. Aga ta ei küsi, miks. Leppides tõsiasjaga, et lihtsalt oli. Ja samas armastas Janek sõbra väitel oma lähedasi. Ja suurest armastusest veetis siis suurema osa oma vabast ajast kasiinodes. Ja suurest armastusest tahtis kogu aeg kodust ära, missioonidele.

Sõber küll väidab, et Janek oli tore mees, aga tema jutust jääb mulje, et Janek oli ikka päris loll. Kes muudkui käis kasiinodes (sest lihtsalt oli vaja käia, sõltuvus, mis muu) ja siis muudkui tahtis end tappa, ja kui see ei õnnestunud, tahtis uuesti missioonidele, ja kui naine ei lubanud (sest tahtis kangesti oma mehega koos olla), siis tappis mees nii oma naise kui oma lapsed.

Ja lõpuks soovitab Janeki sõber kõigile: jätke lähedased ellu. Nii nagu on juba aastatuhandeid inimesi manitsetud, et sa ei pea mitte tapma. Aga ikka tapetakse. Ja sellel ei näi lõppu tulevat. Ärge käige kasiinodes, ärge tapke, ärge suitsetage, ärge jooge, ärge tarvitage narkootikume, ärge valetage, ärge varastage, ärge tehke seda ja ärge tehke teist. Ja ikka tehakse. Tundub, et üha rohkem. Miks, sellele küsimusele Janeki sõber vastust ei anna. Aga miks? Mida üritatakse varjata?

Aga mis siis, kui Janek ei armastanudki oma lähedasi. Mis siis, kui teda kotiti, kui teda kottisid nii naine, vend, vanemad, naise vanemad. Ja Janek oli sauna-Jussi kombel täiesti nurka aetud. Kuni endale lõpuks otsa peale tegi. Ja suures vihas ka oma perekonnale.

Mis siis, kui missioonidele minek ja kasiinodes käimine oli põgenemine, põgenemine selle reaalsuse eest, mille nimi on õnnelik pere-elu, mis aga paljudel juhtudel tõeliseks põrguks muutub. Ja seda põrgut armastatakse millegipärast kiivalt varjata. Seda põrgut varjab ühiskond seaduste kaudu, mis on kuulutanud pere-elu salajaseks, millesse nina toppida ei tohi. Ja saab võimalikuks olukord, et kui võõrale tänaval peksa annad, või võõrast solvad, võid minna vangi, aga kui oma pere liikmed läbi peksad, neid solvad, siis ei juhtu midagi. Sest perevägivalda nimetatakse kasvatuseks. Ja läbi selle kasvatuse treenib ühiskond uusi kuulekaid jüngreid, orje tehastesse ja vabrikutesse, kes kuulekalt käsku täidavad. Isegi vanapaarid, kelle elu peamine sisu ja mõte on üksteise hinge närimine, kes unistavad teineteise kägistamisest, ütlevad reporteri küsimustele vastates, et pikaealise kooselu saladus on teineteisest lugupidamine. No mida silmakirjalikkust?!