Valimisplakatitest loobumine on lollus

Lollimat mõtet ei saa olla, kui loobuda laiaulatuslikust valimiskampaaniast. Kohe selgitan, miks.

Mööda linnatänavaid ringi sõites jääb mulje, et Eestis on vaid kaks erakonda. Või õigemini kaks erakonda, kes tahavad võimule tulla. Sest teised ei paista välja. Lihtsustatult võib seega väita, et Eestis on vaid kaks erakonda, kes tõeliselt oma valijate huvide eest seisavad. Sest valijaid huvitab, või siis peaks huvitama, et valituks saaks partei, kes kõige paremini nende huvide eest seisab, elu vastavalt korraldab.

Valimistulemustes on tavaks süüdistada valijaid. Et nad on rumalad, valivad neid, keda ei tohiks valida ja muud säärast. Tõesti, pealtnäha paistab tõesti nii. Aga asi võib olla ka vastupidine, see, kui palju üks või teine erakond omale valijaid saab, on selle erakonna enda teha. Igaüks on oma saatuse sepp. Eesti seniste valimiste põhjal võib väita, et valitakse valdavalt neid erakondi, kes rohkem välja paistavad. Sest, olgem ausad, valdav enamus inimesi ei ela igapäevaselt kaasa poliitilistele õnnestumistele ja ebaõnnestumistele. Nende, nagu ka tihtipeale poliitikute endi jaoks, muutub poliitika oluliseks vahetult enne valimisi. Ja nii nagu ostetakse poest Colgate hambapastat, Arieli pesupulbrit ja Nike tossusid, nii valitakse ka Keskerakonna poolt, sest et ta paistab kõige rohkem välja.

Tõsi, on olemas teatud hulk inimesi, kes jälgib tähelepanelikult poliitikas toimuvat ja valib vastavalt. Need on lojaalsed valijad, keda on igal suuremal erakonnal, pakun 5%. Need valijad teavad täpselt, miks nad ühe või teise erakonna või poliitiku eest oma hääle annavad. Näiteks on nende sugulane mõne erakonna esinumber. Või siis kahesaja viiekümnes. Või kuskil seal. Ehk siis, kui arvestada, et Eestis on viis suuremat erakonda, siis on lojaalseid ligi 25%. Ja kui erakond kampaaniat ei tee, võib ta arvestada ligi 5% tulemusega, mis tähendab mõnda kohta Riigikogus. Aga ei midagi enamat. Valija jaoks on sellisele erakonnale antud hääled seega sama hea kui olematud. Aga lojaalseid see asjaolu ei huvita, nad annavad oma hääle ka siis, kui erakonnal on vaid 1% toetus.

Nagu näitasid eelmised riigikogu valimised, on ligi 25% neid, kes jonnivad, on oma eluga puntras, üdini kibestunud ja tigedad, ning valivad erakonna, kes tuleb turule millegi reaktsioonilisega, võitleb millegi olemasoleva vastu. Need on valijad, kellele lähevad peale loosungid Uus poliitika ja Murrame läbi, kuigi poliitika on olnud aastatuhandeid räpane ja korrumpeerunud ning Murrame läbi võib tähendada pisargaasirünnakut oma valijate vastu. Kui jonnida ei saa, jätavad protestijad üldse valima minemata. Ja ei saa aru, et nõnda talitades jätavad nad kasutamata nende ainsa võimaluse oma elu kuidagigi paremaks muuta. Aga ehk nad ei tahagi paremini elada, sest siis kaob vajadus olla kibestunud ja jonnida.

Ja siis on 50% valijatest, keda poliitika ei koti. Ja kes käituvad valimiskasti juures nagu poeriiuli ees. Šoppavad, kui nii võib väljenduda. Ja võtavad seda, millest nad on rohkem kuulnud. Mis tundub popp. Mõned ehk uurivad veidi lähemalt tooteid, tõstavad neid korvis ringi, panevad midagi tagasi. Teised viskvad kohe kärusse ja tormavad kassa juurde. Sest, mis seal salata, elutempo on kiire ja üha kiiremaks muutub. Töö, perekond, hobid, sõbrad, armuke, suvekodu. Kõik nõuab aega. Ja miks seda kallist aega kulutada mingi näruse poliitika peale? Sest lihtne loogika ütleb, et kuulda on rohkem neist, kes on edukamad, kes on edukamad seetõttu, et neil on suurem toetus. Mis on turumajandusele väga omane lähenemine. Poest ostetakse ikka seda, mida rohkem reklaamitakse, kuna neil, kes jaksavad end rohkem reklaamida, on enamasti parem toode. See kehtib eriti uute, varem tundmata toodete puhul. Usutakse, et kehva toodet ei hakka keegi kõvasti reklaamima.

Selline lähenemine on iseenesest jabur, sest kõik pesupulbrid ja hambapastad pesevad ühtemoodi. (Ütlen veel ühe saladuse: pesu läheb masinas puhtaks ka ilma pulbrita ja hambad saab puhtaks ka lihtsalt harjaga nühkides). Aga millegipärast ostetakse rohkem neid, mida rohkem reklaamitakse. Nii nagu poliitikas, kõik erakonnad lubavad paremat elu, aga Riigikokku pääsevad ainult mõned. Kusjuures alati tundub, et Riigikokku pääsevad kõige kaabakamad. Nii nagu peale iga ostu tundub, et valitud sai kõige viletsam toode. Mis ei sega samas järgmine kord sama toodet eelistamast. Sest keegi teine tegi ka nii! Eeskuju on nakatav.

Ja need erakonnad, kes väidavad, et nad suurt kampaaniat ei tee, teevadki sellega otsuse, et nad ei soovi eriti üle 5% häältest. Kui tuleb natuke rohkem, on hästi. Aga kui ei, siis ollakse kah rahul. Sest 5-6 kohta parlamendis on ok. Projektijuhid saavad Riigikokku neljaks aastaks mesimagusa elu peale. Ja kui veab, siis ka valitsusse, marionetiks, kes midagi olulist ei otsusta. Näiteks põllumajandusministriks. Kus oma naha päästmiseks tuleb erakonnakaaslase nahk turule tuua. Või keskkonnaministriks. Kes siis ajal, mil teised suuri otsuseid teevad, miljardeid liigutavad, sajamilliseid maksuvõlgu kustutavad, peab näruse maadevahetuse käigus omal paarisajatuhhiste sutsakatega hinge sees hoidma.