Ja seetõttu on mul vahel väga raske. Mind ahistavad metsikud süümepiinad, kui, ütleme, pean midagi ostma. Ma kohe ei saa midagi osta omale, kuigi vahel üht-teist vajan, ilma et ma seda endale põhjendan. Et ma pean olema justkui ära teeninud selle asja, mida ma tahan. Ja kui pole ära teeninud, siis ei saa. Sest kõike ei pea inimene oma elus saama, eks ju!
Ma pole varem selle asja üle niimoodi mõelnud. Nüüd aga vaatan, et osa inimesi on täpselt minu vastandid. Nad ei põhjenda endale midagi, või ei pea põhjendama. Ilmselt on nad harjunud kogu aeg saama midagi niisama, ja nii nad muudkui nõuavad niisama ja kui ei saa, siis on nõus kohtuga ähvardama. Näiteks oma isa. Kui too midagi äkitselt enam niisama ei anna.
Mina samas pole oma vanematelt midagi niisama saanud. Ma mõtlen raha. Või asju. Ja ma ausalt öeldes ei tahagi.
Aga nüüd olen suure jama sees, sest seoses Irjaga kooseluga on läinud nii, et üksteise järel pean asju aktsepteerima niisama. Ja mul on paganama kahju, et ma ei oska lihtsalt niisama saadud asju vastu võtta. Näiteks raamatupoes, kus Irja laob südamerahuga korvi pilgeni täis, hakkab minus miski punnitama. Nii et ma ei võta ühtki raamatut, kuigi tahaks. Sest ma pole justkui ära teeninud. Ma hakkan mõtlema, et ah, pole mul vaja midagi. Et käin parem raamatukogus. Kuigi tean, et ma ei viitsi raamatukogus lugeda, sest seal on lugemine tehtud nii paganama vaevaliseks, et mul on raske mõista inimesi, kes seal lugemas käivad. Ja ma hakkan ka Irjale ette heitma, et kas on ikka vaja niipalju osta. Ja siis Irja vaatab mulle imestunud näoga otsa, et miks mitte. Ja siis ma arutan endamisi ja saan aru, et tõesti, miks mitte. Vabandan end sellega, et raamat pole asi. Need on ikkagi teadmised.
Sama lugu on lennukisõiduga. Kui tuli jutuks USAsse tulemine, siis olin kohe kindel, et ostame kõige odavama võimaliku pileti, sest kallist pole ma ära teeninud. Ma ei tea ise ka miks, aga mul oli selline tunne, et ma pole kallist ära teeninud. Ja kui Irja hakkas ääri-veeri rääkima, et võiks mugavat reisida, siis meenus mullegi see piinarikas seitsmetunnine reis kitsaste reavahedega salongis, mis meenutas täistuubitud rongivagunit nõukogude ajal. Kus minu lemmiktegevus oli mõistatada, kellel on jalas aasta aega pesemata sokid, kes võtab mingeid kangeid arstirohtusid ja kes lasi puuksu.
Ma olen saanud sellise nö kasvatuse. Mis ei luba mul midagi vastu võtta, kui ma pole seda ära teeninud. Ja see kasvatus istub mul tugevalt veres. Või kuskil sees. Ja ausalt öeldes pole ma ka harjunud midagi niisama saama. Sest olen või olin enne Irjaga kohtumist kõik ise teeninud, mis mul oli. Ma polnud kelleltki midagi niisama saanud. Ma ei teadnudki tegelikult, et on üldse võimalik midagi niisama saada. Olin pigem selline inimene, kes tahtis teistele anda. Niisama. Tahtsin olla hea. Minu nägemuse järgi tähendas andmine headust.
Ja nüüd siis olen juba mõnda aega saaja rollis. Ja pean harjuma mõttega, et ka saamine võib olla headus. Et ma võin teha head, kui antu vastu võtan. Ma tahaksin ise olla andja, aga ma ei suuda saamisele vastu seista. Iga päev toob lihtsalt niipalju seda saamist, et sellele pole võimalik enam vastu seista. Seda tuleb uksest ja aknast. Ja kui järele mõelda, siis vahel ei usugi, et see tegelikkuses nii on. Et oleks nagu unenägu. Sest ma poleks eales uskunud, et inimene võib oma elus nii palju saada. Eriti mina, keda ma olin juba ise hakanud pidama suureks luuseriks. Sest ei jaksanud piisavalt anda. Mulle heideti ette, et ma ei suuda piisavalt anda. Olin end hakanud pidama selliseks saamatuks tegelaseks, kes polegi midagi ära teeninud. Ja sellepärast midagi ei saa ka.
Ja nüüd siis selline asi, et pean olema saaja. Mis ausalt öeldes on hakanud mulle juba meeldima. Veidikene. Järsku ma sobingi rohkem saajaks? (Praegu sosistab mulle keegi kõrva: Inno, pill tuleb pika ilu peale. Hea elu ei kesta kunagi kaua.)
Inno: vait! Kust tuleb selline arusaam, et pill tuleb pika ilu peale?
Keegi (kes sosistab): see on rahvatarkus.
Inno: millise rahva, sa vana eesel?!
Keegi: eesti rahva.
Inno: mis rahvas see selline on, kelle suurim tarkus on teadmine, et ilus elu ei kesta kaua.
Keegi: see on see rahvas, mille hulgas sa olen sündinud ja kasvanud, mille keelt sa räägid. Ja see on see teadmine, mida sa pead austama, mille järgi elama.
Inno: aga kas selline rahvas saab üldse olla õnnelik?
Keegi: õnn tuleb teises ilmas, Innoke.
Inno: nii et siis selles ilmas on elu üks kannatus?
Keegi: jah, Innoke.
Inno: ja see õigustab siis vägivalda ja sõdasid selles ilmas, sest see elu siin on üks kannatus?
Keegi: jah, Innoke.
Inno: nii et ma võin võtta kirve ja selle esimesele ettejuhtuvale inimesele pähe valada?
Keegi: ei, Innoke, ligimest pead sa armastama.
Inno: aga kui ma ikka seda teen?
Keegi: siis lähed sa põrgusse.
Inno: aga kui ma juba niikuinii sinna lähen, siis pole vahet, kas tapan ühe või miljon inimest.
Keegi: põrgusse lähed sa ikka, sa saamatu konn.
Sellise tegelasega, kes kuskil mu sees istub ja õpetab, pean päris tihti vaidlema. Nõnda endamisi. Mis muudab mind tihti ebakindlaks, otsustusvõimetuks. Seepärast meeldivad mulle kiiret otsustamist nõudvad olukorrad. Kriisiolukorrad. Kus eesmärk pühendab abinõu. Siis töötab mu pea nagu arvuti. Analüüsib kiiresti olukorda ja teeb vajalikud otsused. Täpsed, ja, nagu hiljem on selgunud, õiged otsused. Ma mõtlen, et minust oleks võinud saada hea väejuht. Sõjas saab kiiresti otsustada ja aru tuleb alles pärast anda. Kui sedagi. Väejuhid annavad ainult siis aru ja lähevad vangi, kui lahingus kaotajaks jäävad. Sõda on mõnus lihtne, lihtsalt notid kuni pole enam kedagi, kes vastu notiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar