Kell on 9 hommikul kohaliku aja järgi. Istun praegu mõnusalt Watergate hotelli 9. korruse numbritoas, väljas ulub metsik tuul, Potomaci jõgi on ööga jääst priiks rabelenud, Irjake magab veel õndsa und ja mina, kes ma magada ei saa, kui väljas juba valge, surfasin veidi internetis. Ja mis siis uudistest selgub: Economist pakub USA presidendiks Al Gore’i, seda kahvatut lammast, kes valimistel isegi George Bushile alla jäi. Tallinna börsil jälle krahh, kuigi majandus kasvab justkui mühinal ja intressid pole hullud. Ja riik peab maksma ühele Tartu autofirmale 20 miljonit krooni mingite autovrakkide hoidmise eest.
Ma tõesti ei saa aru, miks seda Tallinna börsi juba kinni ei panda. Sest Tallinna börs on samuti kasiino, mis üldises kasiinode- ja muude lõbustusasutuste vastases võitluses on millegipärast kahe silma vahele jäänud. Niipalju kui ma olen jälginud Tallinna börsil toimuvat, toimib see täpselt nagu mängupõrgu: tehakse panused, keegi viskab täringut ja siis vaadatakse-oodatakse, kellele kui palju jääb. Toimub nö korrektsioon. Ja mul on tunne, et põhiline raha jääb majale, see on eri liiki nn institutsionaalsed investorid, kes millegipärast alati teavad, millal oma positsioonid likvideerida. Ja kaotajaks jäävad alati koduperenaised. Või mehed.
On ka selge, et kahe-kolme ettevõttega ei saa normaalset börsi üleval hoida. Sellest on aru saanud ka paljud ettevõtjad, kes on oma ettevõtete aktsiad börsilt ära koristanud. Sest mis kasu on ettevõtjal börsist, pikas perspektiivis, kui seal toimub mingi täringuviskamine. Teed hea tulemuse, lased välja uudised, kulutad selleks raha, ja siis selgub, et parasjagu on käes aeg, kus maja kasseerib sisse. Ja kui eile võisid arvestada, et oled rikkaim mees riigis, siis homme oled juba kõige suurem võlglane.
Ja mis kasu on ka investoritel praegusest börsist. Mis laseb Tallinki omanikel investoritele pika kaarega pähe kusta. Ja kus sa ei julge kunagi oma raha turule tuua, sest pea iga päev võib tulla mingi seletamatu krahh, millest on ette teadlikud vaid pankade võtmekliendid. Närvid lihtsalt ei pea vastu sellistel ameerika mägedel päevast päeva sõites.
Kindlasti on olemas parem moodus, kuidas ettevõtjad saaksid raha kaasata ja ettevõtja-hingeta inimesed siis nendele ettevõtjatele oma raha kasutada anda. Praegusel internetiajastul piisaks sellise teenuse loomiseks mõne panga või kaubandusfirma juurde, mis on võitnud inimeste usalduse. Ja pole vaja üleval pidada sellist kallist monstrumit nagu börs, mis sisuliselt kujutabki endast Tallinna kalleimale büroopinnale paigutatud PCd. Mida siis hoolega uurivad kümmekond väga hästi tasustatud ametnikku.
Potomac eile.
Potomac täna.


Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar