Tallinn pole enam endine

Käisin täna Irjaga üle kuu aja taas Tallinnas ning kohe esimene emotsioon oli selline, et see linn pole enam endine.

Viisime oma Kia kõigepealt Ülemiste keskusse 15 000 kilomeetri teenindusse ning kuivõrd meil paluti umbes 3 tundi oodata, võtsime takso kesklinna. Üllatas juba see, et Kiisu takso venelasest taksojuht mängitas kõvasti üht vene raadiojaama. Sõitsime Viru tänava algusse, taksomeeter näitas 80 krooni. Andsin 100 ja ütlesin, et tagasi pole vaja.

Siis jalutasime mööda Viru tänavat Raekoja platsi poole. Tänavatel oli harras vaikus. Vaateaknad vineeriga üle löödud. Peale joonistatud sildid: „Avatud.“ Astusime sisse Apollo raamatupoodi. Seal üleval asub meie lemmikkohvik Kehrwieder. Ka seal oli vaikne. Inimesed vaatasid vaikselt raamatuid ja olid sellised, no ütleme rohkem omaette. Võtsime 70 krooni eest kaks cappuccinot. Ja tekkis kiusatus linna peale edasi vaadata.

Ja ega seal midagi ilusat ei olnud. Viinapoel olid vineerid ees. McDonaldsil oli üks klaas sees. Siis de la Gardie keskusel samuti vaateaken, kus olid olnud kallid kaelakeed. Siis kasiino oli Vallikraavi tänaval täiesti terve. Ja Laste Maailm ka. Ent siis tuli vineeriga üle löödud akendega apteek. Ning siis prillipood, millel samuti vineerid ees. Hugo Bossi pood oli saanud uued klaasid ette. Aga raamatupoel Rahva Raamat olid mõned klaasid veel vineerides.

Siis Karja tänaval oli vene kullapood Russkije Samotsvetõ täiesti terve. Aga Kullassepa tänava kullapoel klaasid sees. Siis olid klaasid sees ka Harju tänaval Apananski majal, kus asus all varem kosmeetikapood, mida pidas Apananski eksnaine. Muidu oli Harju tänav korras.

Ja mis huvitav, kesklinna pool, Kaarli puiesteel oli juba palju politseinikke patrullimas. Ning tänav kohati taraga piiratud. Umbes nagu Washingtonis tähtsate majade ümber. Politseinikke oli üldse linnas igal pool palju. Kuuldavasti olevat kõik väiksemad linnad nagu Võru politseinikest täitsa tühjad. Kõik on Tallinna koondatud. Rahutuste ootuses, sest kuuldavasti planeerivad venkud homseks suuremat sorti mäsu.

Aga muidu oli rahulik. Kaarli puiesteel tuli vastu Jaak Urmet alias Wimberg, kel oli kiire, nagu tallinlastel tavaliselt. Siis endise pronkssõduri kohal oli suur lillemeri. Ja tara ümber. Ning sellel silt, et käivad haljastustööd. Või umbes nii. Jalutasime Irjaga raamatukogu eest läbi ja mööda Endla tänavat alla. Seal olid Datelil ikka veel aknad sees. Helistasin Raul Kalevile, kel on kontor kohe raamatukogu taga ja kes kirjutas Postimehes, et sai politsei käest peksa. Kalev oligi kohal ning kutsus meid Irjaga sisse. Ta oli väga ärritunud ning rääkis pikalt ja laialt, kuidas ta oli läinud 26. aprillil välja, et maja pättide eest kaitsta. Ja veendunud, et pätte enam pole, tahtis tuppa tagasi minna, aga enne nabisid märulipolitseinikud ta kinni, väänasid käed selja taha ja sidusid jämeda traadiga kinni. Kodumaja uks jäigi temast lahti. Siis talutati ta Tõnismäele kapo maja juurde, kus ta ninuli muru peale suruti, nii et nägu oli mullane. Seal siis oli ta nõnda selili umbes tunni. Ja edasi viis tema teekond kohtumaja keldrisse, mingisse üksikkongi, kuhu tol ööl aeti kinni püütuid kuuekesi. Ja nii nad siis olid 4 ruutmeetrises konkus kuuekesi koos, nii et kolm istus pingikesel, üks tukkus kägaras põrandal ja üks seisis püsti. Ja nõnda vahetati pidevalt kohti. Vetsu ei lubatud minna. Helistada ei lubatud. Kisa peale pandi mingi vene muusika kõvasti mängima. Peale Kalevi olid kongis samasugused eestlased nagu tema, kes olid siis linnas kinni püütud. Kui pätid olid kõik põgenema pääsenud ja neid oli hiljem raske tabada. Hiljem tuligi välja, et esimesel ööl ligi 300st kinninabitust oli enam kui kolmandik süütud eestlased. Ja ülejäänud samuti enamuses süütud pealtvaatajad. Samas kui röövimist olid politseinikud lihtsalt pealt vaadanud. Seisid rivis ja midagi ei teinud, nagu Kalev seletas. Talle tegi see tuska ja ta oli vist ka politseile midagi öelnud, kui nägi, kuidas Dateli poodi politseinike silme all arvutitest tühjaks tassitakse. Ja hiljem oli seda märkust Kalevile kongiautos meelde tuletatud. Teda kumminuiaga pekstud, talle jalaga selga äsatud, tal prillid ja mobiiltelefon lõhutud. Samas oli politseinik teda igati mõnitanud ja sõimanud, mis Kalevi sõnul oli veel eriti valus. Ja pärast oli ta saanud veel sõimata politsei esindaja käest, et julges Postimehele oma kinninabimisest kirjutada ja rääkida. Naine ja lapsed olid Kalevil õnneks maakodus Jõelähtmel.

Jah, ka Raul Kalev polnud enam endine. Oli tunda, kuidas ta politseid kardab, ehmatab iga valjema klõbina peale. Et äkki tuleb keegi kumminuiaga peksma. Samuti ütles Kalev, et tal on raske kaebust kirjutada, kuna keegi ennast ei tutvustanud, talle mingit kaitset ei võimaldatud. Rinnasilti ta ei näinudki. Ja kui hiljem küsiti, et kes oli see politseinik, kes teda julmalt kohtles, siis ei osanud Raul Kalev midagi kosta. Ta ütles, et uurijad, kes hommikul ülekuulamist teostasid, olid normaalsed ja arusaajad. Ning kui saadi teada, et ta oli kodumaja eest kinni nabitud, lasti ta kohe lahti. Ja öeldi midagi sarnast, et jah juhtus igasugu apsakaid. Kalev oli ise öösel samuti kuulnud politsei raadiosaatjast sõnumit, et poisid, aitab, on juba küllalt kinni nabitud. Tegelik põhjus operatsiooni peatamiseks oli asjaolu, et kinnipeetuid polnud enam kuhugi panna. Ilmselt saadi aru ka seda, et tegelikud pätid pääsesid põgenema. Sest miks hiljem hakati neid piltide järgi taga otsima.

Raul Kalevi ja tema naisega käisime Kalevi lemmikkohvikus Mademoiselle (hotell Tallinna all) kooki söömas (me võtsime Irjaga kartulisalatid, kuna me kooki süüa ei saa). Ja siis jalutasime üle Harjumäe tagasi Vabaduse platsile. Raul Kalev näitas, kus ta oli järgmisel päeval Harjumäel sündmusi jälginud ja kus politsei oli teda taas taga ajanud. Aga seekord pääses ta õigel ajal põgenema. Temaga oli kaasas veel Ekspressi toimetaja Sulev Vedler, kes samuti jooksu pani ja oli Kalevile pärast uhkustanud, et tegi oma elu kiireima sprindi.

Käisime koos ka Tatari tänava alguses, kus Hansapangal olid klaasid sees. Astusime sisse lokaali Woodstock, kus oli rahvast omajagu ja justkui valmis uuteks katsumusteks. Aknad olid vineeritatud ja all keldris istus klaasistunud pilgul Kojamees, ning luges laptop arvutist Delfi uudiseid.

Jätsime Vabaduse platsil Kalevitega nägemiseni, võtsime Irjaga hotell Palace eest takso ning sõitsime tagasi Peterburi tee algusesse. Oli eesti taksojuht, läks 70 krooni. Andsin taas sajalise ja küsisin 10 krooni tagasi.

Kuidagi meenutas Tallinna elu-olu sõjaaegset olustikku. Mida ma olen vaid filmidest näinud, aga mida võin ette kujutada. Midagi taolist, nagu oli filmis Nimed marmortahvlil. Inimestel oli silmis mingi eriline läige.

Tallinn pole enam endine.