Kui te arvate, et Eestinen hakkas meile kohe raha sisse tooma, siis eksite. Need olid suure vaesuse aastad. Toidupanga sprottide ning säilivustähtaja ületanud leiva maitselised aastad. Pea aasta otsa tõlkis inno uudiseid oma lõbuks, saamata selle eest pennigi tasu. Olid vaid lastetoetused, aga paljuke neid kahe lapse eest saab, ning Juuli toetused. Õnneks Võru linn andis sügava puudega lapsele 200, see oligi meie põhisissetulek, riigi poolt oli toona vaid 80 eurot. Ja no töötutoetus, mida Innole maksti, oli ka naeruväärne - 118 eurot :D
Inno otsis omale lisatööd. Tõlkis venekeelseid tekste ühele firmale. Ja otsis ööl kui päeval tööd. Saatis igale poole oma CV-sid. Kandideeris autotehasesse, farmi, koristusfirmadesse, telefonimüüjaks, ajakirjandusväljaannetesse, sajasse erinevasse kohta. Küll Eestis, küll Soomes, küll Poolas, küll Portugalis. Ühte Soome farmi teha isegi kutsuti. Asus see vist Kuhmos. Aga kui minema oleks pidanud, läks ilm nii külmaks, et pidasime paremaks mitte minna. Tagantjärele oleme mõelnud, et ilmselt oli see märk. Sest kui me oleks Soome farmis tööle hakanud, poleks Innol eluilmaski olnud aega teha edasi Eestineni. Ning me ei oleks praegu siin.
Pärast seda otsustasime, et olgu kui raske tahes, teeme ikka oma Eestineni edasi ning küll ta ükspäev ka MIDAGI sisse tooma hakkab. Ega meil palju vaja ole. Pidudel me ei käi, alkoholi ei joo, narkot ei pane, nende asjade peale ei lähe üldse. Mulle piisab paarist kleidist ning kahest paarist kingadest. Uutest kollektsioonidest pole ma üldse huvitatud. Kosmeetikat ma ei kasuta. Ainult raamatuid ostan vahel. Ja ajakirju.
Tegime Eestineni ja käisime lastekärudega Toidupangas konservide ja säilivustähtaega ületama hakkavate leibade järel. Vahel anti sealt ka banaani ning lastele komme. Apelsinimahla ikka veel osta ei jaksanud, aga kord tõi Karmen meile kastitäie punasesõstramahla ning sellest jätkus pikemaks. Aimetädi jälle tassis lastele mustikaid ja maasikaid ning enda keedetud maasikamoosi. Ülo pakkus kalu ning enda tehtud kalakonserve. Niimoodi, tänu lahkete Võru inimeste abile, saime hakkama.
Ja siis, ühel hetkel, täiesti ootamatult... hakkas Eestinen ka midagi sisse tooma. Nii palju, et jaksasime endale ise süüa osta. See oli väga hea tunne. Mõne aja pärast isegi apelsinimahla. See oli veel parem tunne. Kui esimest korda lastele Rimist uued riided osta jaksasime, oli juba uhke tunne.
Ehk see elu, mida elame, ei ole tulnud niisama, sülle kukkudes. Kõige nimel on pingutatud ning tehtud tööd.
Jumal tänatud, et me sinna farmi tööle ei läinud, mõtlesime Innoga. Ega sellest midagi välja poleks tulnud niikuinii. Juuli vajab ju 24/7 järelevalvet ning on parem, kui seda koormat saab teisega jagada. Siis ei kustu ära vaimselt ega füüsiliselt. Kui tuleb tralliöö, siis saab kordamööda magada ja nõnda edasi.
2018. aastal me enam teist tööd ei otsinud, Inno loobus ka tõlkimisest, kuna selle eest maksti väga vähe. Keskendusime täiega oma ettevõtmisele ning lastele.
Vaikselt hakkas ka idanema mõte minna tagasi lõunamaale. 2018. aasta kevad pakkus selleks suurepärase võimaluse, aga sellest juba järgmises osas :)
Esimesel pildil Inno lastega Tamula ääres unistamas, Juulike me Võru korteris, mina Roosiga Tamula ääres, Juulike põrandal mängimas ning kaheaastane Roosinups :)
Ülal Inno Juuliga Tamula ääres, siin mina Roosiga ning lapsed:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar