Kirjutan vahepeal järjejuttu edasi :) 2012. aastal, mil Juulike sündis, elasime me jätkuvalt Võrus ning töötasime Võrumaa Teatajas. Inno käis vahepeal toimetuses ning mina olin Juuliga kodus ja tegin seal Juuli uneaegadel lugusid. Kui Inno koju tuli ja Juulit valvas, siis sain ka inimesi intrevjueerimas käia, aga mitte pikalt, kõige kauem tund aega, kuna ma hakkasin kohe Juulikese järele igatsema.
Igal vabal hetkel käisime Juulikesega Roosisaarel jalutamas. Seal oli hea ka väikesi peatusi teha, põõsa all maha istuda ning Juulikest tissitada. Kõige rohkem meeldis meile istuda Vagula järve ääres, kuid ka Tamula oli tore koht. Mina olen oma lapsi alati avalikes kohtades imetanud ning pole mitte kunagi kohanud kõõrdpilke. Võib-olla suures linnas on teistmoodi, aga Võrus ei pannud küll keegi pahaks.
Juulikene muudkui arenes. Aga huvitav oli see, et kui lapsed tavaliselt hakkavad roomama ettepoole, siis tema hakkas tahapoole :D Ning üle kõige maailmas meeldis talle olla põrandal kõhuli ning vehkida oma väikeste kätega justkui endale hoogu tehes. Ainult et edasi ei saanud ta kuidagi. Lihtsalt vehkis :D
Istumisega oli ka mure. Patjade najal ta istus, aga vajus seal tihtipeale kössi. Ja käputamine nägi tal välja sedasi, et ta tõusis neljakäpakile, aga edasi ei liikunud.
Pidasime neid siiski tema armsateks omapäradeks. On ju teada, et mõni laps areneb aeglaselt ja mõni kiiremini. Lõpuks õppis Juulike ka ilusti istuma ning talle meeldis üle kõige istuda kapi ees ning tõmmata sahtleid kokku-lahti. Nagu paljudele teistele lastele.
Ka õppis ta nii aastaselt ära põlvedele tõusmise ning enda voodi najale upitamise. Ja lisatoidu söömise. Alul ei õnnestunud see tal kuidagi, aga aastane Juulike sõi oma söögitoolls juba ilusti talle ette pandud toidutükikesi.
Juulikese kuuekuuseks viisime ta tema esimesele välisreisile Soome. Käisime külas sõbral, kes elas Espoos. Oli väga tore reis, Juulikesele väga meeldis laevasõit. Suvel käisime kõikidel Võrumaa laatadel, Juulike käruga kaasas.
Kuna Juulikene eriti palju ei liikunud, rohkem siputas ühe koha peal, siis oli ta muidugimõista hästi ponts. Ja hästi armas. Tädikesed Võru linna peal ütlesid, et pole kunagi näinud nii armsat last kui meie Juulike.
Pikapeale, nii umbes aastaseks saades, õppis Juulike ka korralikult rinda imema. Kui tavaliselt lõpetatakse selles vanuses lapse tissitamine ära, siis mina ei näinud mingit põhjust. Juulike oli terve, rõõmus ja reibas, nii et jätkasime.
Vaikselt sain ka oma romaanikest edasi kirjutada. Kui Juuli magas, siis sain kirjutada lehekülje-kaks. Hakkasin pihta siis, kui teda ootama jäin, 2011. aasta mais, siis kirjutasin paari kuuga valmis terve esimese osa. Pärast Juuli sündi sain kirjutada harvemini ning sisse tulid ka pikemad pausid, kui Juulike oli haige. Aga ei pea ju alati kiirustama. Aega on. Nagu Juulilgi - temal ei ole kunagi kiire. Häid asju võib oodata ka.
Nii mõtlesime ka Juulikese käimise kohta. Et küll ta käima hakkab. Mõnel tuttaval oli laps alles pooleteiseselt käima hakanud. Mina ise hakkasin ka alles pooleteiseselt käima. Käputamine jäi mul üldse vahele. Asi oli selles, et kui ma olin kolmekuune, siis avastas lastearst jahmatusega, et mul on üks jalg teisest viis senti lühem. Mu ema sai sõimata, et kuidas ta ometi sellist asja tähele ei pannud. Aga ega kõiki asju ei panegi tähele. Mul oli sünnitrauma, puusaliigese nihestus, eks see sellest oli. Minu jalga venitati ning jalg pandi kipsi. Seepärast ma ei saanudki käputada. Pidin tükk aega istuma ühe koha peal.
Juulikesega oli teine lugu, aga sellest juba järgmises osas :)
Ülal mina Juulikesega ühel Võrumaa laadal ja veel mõned vahvad Juulid :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar