„Jah, kallis,“ ütles Toomas, tõstmata pilku ajakirjast „Foreign Affairs“, kui Evelin kabinetti astus ja tema kõrvale seisma jäi.
„Mul ei ole mitte midagi selga panna, Toomas, me peame käima ära Kristiines,“ ütles Evelin. Ta oli enne seda paar tundi oma garderoobi revideerinud ja eri riideid omale selga sobitanud.
Toomas tõstis ühe silma ajakirjast, teine jälgis telekast edasi CNNi uudisteprogrammi. „Evelin, kallis, sa tead ju väga hästi, et meil ei sobi end sellistes kohtades näidata,“ ütles ta, rõhutades eriti sõnu „meil“ ja „sellistes kohtades“. „Ja sa tead väga hästi, et seal võib olla kohal mõni sõnniku- või sita- või kõntsalehe reporter või fotograaf, kes meid kohe suures plaanis üles võtab ja mingi pasa kokku keerab.“
„Jah, ma tean seda, Toomas.“
„Ja siis sa süüdistad jälle mind, kui sinu kohta on miski sitt sinna lehekülgedele pandud.“
„Ei süüdista.“
„Ah, mis me vaidleme. Me ei lähe sinna ja kõik. Jutul lõpp.“ Toomase teine silm liikus sealt, kus Evelin seisis, tagasi ajakirja. „Ja üldse,“ jätkas ta, „ma loen praegu väga tähtsat artiklit ning sul pole ilus mind häirida. Kui ma Lennarti juures olin, siis Helle tegi kogu aeg kohvi. Kogu aeg, mõistad,“ Toomas ahmis vahepeal õhku, „et Lennart saaks segamatult tööd teha. Ma ei saa lubada, et sa mind segad, kallis.“
Ja Toomas ei saanud lisamata jätta: „Ka mina ei sega sind, kui sa nende jumbudega seal seda rull-uisutamist teed. Ja ma ei küsi, mida sa nendega pärast teed.“
„Aga sulle ju meeldis see!?“ tõstis Evelin äkki häält.
„Mingi piirini jah.“
Evelin jäi vait.
„Me sõidame homme Madridi, kallis laps,“ jätkas Toomas veidi rahulikumal toonil, „seal saad šopata niipalju kui tahad.“
Evelini silmist peegeldus lootusesäde. „Mul oleks vaja mõned kreemid kah juurde osta, neid, mida Katrin soovitas.“
„Olgu.“
„Aga ma ei tea, milliseid osta. Ainult Katrin teab.“
„Aga võta see Katrin siis kaasa, või kes ta sul oli,“ lisas Toomas, pilku ajakirjast tõstmata, „ma räägin oma poistega, et ta lisataks külaliste nimekirja. On sul veel mõni soov.“
„Ei ole.“
Evelin silkas ukse vahelt välja nagu väike tüdrukutirts. Ta oli saanud, mis ta oli tahtnud. Jess, Kati tuleb kaasa. Maru vahva! Nüüd ei pea ta enam üksinda mööda võõraid kohti ringi käima. Ja poes mõistatama, mis sobib ja mis mitte. Ta saab osta, mida tahab. Ta saab lõpuks ometi osta, mida tahab. Sest veel pool aastat tagasi ei läinud talle poes enamik asju selga ja ta pidi mingite mamma-kostüümidega ringi käima. Aga see oli kõik sellepärast, et Toomas tahtis, et ta kodus istuks, last kasvataks ja leiba küpsetaks. Et see olevat vajalik selleks, et rahvale peale minna. Eriti mulkidele, kes olid Toomase suhtes algul väga skeptilised. Aga kui nägid, et naine on kodus tööle pandud, siis läks mulkide nägu naerule. Toomasele hõigati juba kaugelt: „Hei külamees!“ ning uuriti ääri-veeri, kuidas tal see õnnestus. Et naine kodus tööle panna ja leiba küpsetama, kui ise saad mõnusalt ringi tuuritada ja tina panna. Mulgi meestel asjad nii hästi ei olnud. Suure osa meeste palk läks otse panka naise arvele. „Võta pits ja pea aru,“ tavatsesid naised öelda meestele, kes veel mõned aastakümned tagasi olid harjunud end ülepäeviti laua alla jooma.
Sellised olid siis lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar