Toomas tühjendas end naise sisse. See tunne oli erakordselt mõnus. Ja seda mõnusam oli, mida harvem ta seda koges. Ta lausa jumaldas seda tunnet. Oleks küüsipidi kasvõi puu otsa roninud.
Evelin heitis külili. Sperma nirises tema tupest vähehaaval rohule. Toomas vaatas seda ja tema hinge täitis seletamatu rahu. Ja ta ei saanud aru, miks oli ta naise peale olnud sedavõrd tige. Ta ei mäletanudki, mille pärast nad üldse tülitsesid. Sedavõrd tühine tundus kõik. Tooma jaoks oli oluline vaid see, et tal on hea. Siin ja praegu. Et ta saab lamada rohus, oma naise kõrval. Kes on ilus nagu madonna. Kelle kehakumerusi ta saab silitada. Kelle rindu suudelda. Keda süleleda.
Toomas ja Evelin lamasid mõnda aega kõrvuti. „Tead,“ katkestas vaikuse Toomas, „ma pole sulle ühte asja rääkinudki.“
„Misasi see võiks küll olla?“ imestas Evelin.
„Ma ei teagi, kust alustada, aga vaata, enne kui ma sinuga kokku sain, enne seda oli mul üks mees.“
„Mis mees?“ Evelin tõusis istukile.
„Tavaline mees. See oli Münchenis. Oli üks Mart.“
„Toomas!“ tegi Evelin manitsevat häält, „mis värk selle mehega siis oli, ta oli sul mingi sõber või?“
„Noh, sõber nüüd või. Ta oli mul ikka rohkem nagu sekspartner.“
Evelin jäi mõneks ajaks vait. Issand, mõtles ta, kellega ta on kokku sattunud. Mingi perverdiga!
„Sa ei ole normaalne!“ tänitas Evelin.
„Ma arvasin, et sa mind hukka mõistad, aga ma tundsin, et pean sulle ära rääkima.“
„Parem oleks, kui sa poleks rääkinud.“
„Aga ma palun, sind, Evelin. Palun, et sa sellest kellelegi ei räägi. Minu lastele ega endisele naisele, mitte kellelegi.“
„Ei räägi, noh, miks ma peaksin rääkima. Mis ma hakkan rääkima, et mul on selline mees, vä? Never!“
„Tore tüdruk.“
Toomas tundis, kuidas tal hakkas kergem. Ta tundis, et ei saa Eveliniga normaalselt seksida, kui pole sellest asjast rääkinud. Ta sai justkui suure asja südamelt ära. Mis oli teda aastaid vaevanud. Teadmine, et tal oli olnud suhe mehega. Mehega, kes teda pettis. Kes teisega käima hakkas, seda Toomase selja taga. See oli valus löök, millest Toomas polnud toibunud. See jättis talle eluks ajaks jälje. Kuidas ta oli teisele oma hinge avanud nagu kaevu ja kuidas teine sinna sülitas. Lärtsaki! See oli valus.
Evelini hakkas aga üha enam huvitama see teise mehe asi. Ta oli algul kergelt šokis ja ei osanud midagi pärida. Aga nüüd, rahunenuna, hakkas vaimusilmas ette kujutama Toomast tolle teise mehega.
„Mis te seksisite ka vä?“ küsis Evelin mõne aja pärast.
„Ikka.“
„Aga kuidas see käis. Et toppisite vastastikku nokut üksteisele sisse vä?“
„Jah.“
Evelin võdistas kergelt õlgu. Ta ei suutnud harjuda mõttega, et see riist, mis äsja tema sees oli teed rajanud, on käinud luusimas kuskil mehe pärakus. Kuskil sita sees.
„Kas sa pärast puhtaks ka pesid oma noku?“ Evelin ei osanud järsku midagi muud küsida.
„Kallis laps, need asjad ei käi nii. Kõik on väga puhas. Ja lõhnastatud. See on kõik väga puhas.“
Toomasele meenub, kuidas ta oli omale korduvalt klistiiri teinud ja soole korralikult puhastanud, enne kui lasi Mardil end tagant võtta. Aga Mardile oli meeldinud suuseks. Mart tahtis suhu võtta. Ja Toomasele meeldis, kui tal suhu võetakse. Tema endine naine ei võtnud kunagi suhu. Ja mine tea, ehk poleks Toomas kunagi Mardiga koos elama hakanud, kui naine oleks vaevunud suhu võtma. Kasvõi korraks.
„Kas sulle suuseks meeldib?“ küsis Toomas.
„Kui sa mulle teed või?“
„Noh, näiteks.“
„Ei, no, miks ei meeldi, meeldib küll.“
„Aga kui ma palun sul endale suuseksi teha?“
„Öäk,“ Evelin tegi pähe hirmsa grimassi, „tõsiselt mõtled, vä?“
„Nojah,“ Toomas naeratas.
„Võeh, see on ju jälk,“ Evelin žestikuleeris kätega, justkui tahaks millestki vabaneda, „see on ropp!“
„Mis seal roppu on?“ küsis Toomas.
„See riist, ma ei taha seda puutuda. Ta on nii kole.“
Toomas jäi mõttesse. Täpselt sama juttu oli rääkinud tema endine naine. Et ropp ja kole. Jah, kõik naised on ühesugused, leidis Toomas. Kõik on ühesugused. Ja talle meenus, kuidas Mart oli tema peenist hellitanud ning seda suus lutsinud. Ja see oli äraütlemata mõnus. Toomas tahtis seda uuesti proovida. Tahtis uuesti seda tunnet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar