Järjejutt Toomas ja Evelin: viies peatükk

Üle väljaku joostes märkas Evelin äkki, et väikesed poisid lõkerdavad naerda ja näitavad näpuga tema poole. Mis mul viga on, huvitav, mõtles Evelin. „Kuule, kas mul on midagi viga või? Näe, need poisid seal naeravad,“ küsis ta Katrini käest ja jäi keset väljakut seisma.
„Ah, pole sul viga midagi. Lähme edasi.“
„Oota, las ma vaatan.“ Evelin võttis käekotist peegli ja heitis sinna pilgu. Ta nägu läks hetkega tulipunaseks.
„Issand!“ karjatas ta üle väljaku, „vaata, milline ma välja näen!“
„Mis sa karjud,“ pahandas Katrin, „meik on lihtsalt natuke laiali läinud.“
„Natuke,“ karjus Evelin edasi, „sa vaata, kõik on laiali. Kõik!“ Evelini näos oli näha mööda põski alla jooksnud ripsmetuši jälgi ning huulepulga jutt oli ühelt poolt millegipärast veinud kõrvuni.
„Las ma siis kohendan,“ ütles Katrin ja tõstis abivalmilt oma käe Evelini näo kohale.
„Kao minema siit!“ karjus Evelin, „ma teen ise ennast korda.“ Rõhutades sõna „ise“.
„Kuidas soovid,“ vastas Katrin mornilt.

Evelin võttis käekotist, sellest, mille Toomas oli talle kalli raha eest Prahast toonud, oma huulepulga, ripsmetuši ja jumestuskreemi ning asus korrastama seda, mille kuumus ja higi olid jõudnud ära rikkuda. Ja ta lubas, et ilma peeglisse vaatamata ei astu ta enam kunagi nõnda poest välja. Mitte kunagi! Mõne aja pärast oli ta oma tööga valmis. „Noh, kuidas on?“ küsis ta oma kaaslaselt.
„Pole viga, täitsa korralik.“
„Pole viga,“ kordas Evelin irooniliselt, „pole viga. Nüüd on mul vähemalt korralik nägu peas!“

Evelin ja Katrin jõudsid hotelli ajaks, mil suurem osa kohvreid oli juba alla toodud ja delegatsioon ootas veel vaid proua saabumist. Nad astusid otse bussi ja teekond läks edasi lennujaama. Siis käepigistused ja etiketijärgsed krokodillipisarad, ruttu lennukisse ning koju. Evelin oli hästi elevil. Ta tahtis oma uut pluusi ja pükse juba tuttavatele näidata. Toomas neist nagunii suuremat lugu ei pea.

Aga kõik ei läinud nii nagu Evelin oli plaaninud. Toomas tahtis temaga koos Ärmale tulla. „Ma tulen, sest seal on minu kodu, kurat võtaks!“ ütles viimane, kui Evelin oli küsinud, mis ta täna teeb. Tavaliselt oli Toomas pärast reisi Tallinna jäänud. Ja Evelin oli saanud rahus minema sõita.
„Sa ei saa ju sinna tulla, seal on kunded sees.“
„Mind ei huvita need sinu kunded,“ ütles Toomas, „ma viskan nad sealt välja.“
Evelin ei julgenud enam sõnakestki iitsatada. Eks me vaata, mõtles ta.

Kui nad Ärmale jõudsid, oli selge, et maja on täis. Ja et Toomas ei tohtinud end külalistele näidata, tal oli selline naljakas kokkulepe, siis hiilisid nad mööda nurgataguseid kuuri juurde. „Ma magan täna öösel siin!“ ütles Toomas viimaks.
„Kus siin?“ imestas Evelin.
„Siin kuuris.“
Evelin puhkes kohtlaselt naerma. „Siin pole ju vooditki!“
„Ma magan siin põrandal. Too mulle mõned tekid. Praegu on ööd õnneks soojad.“

Kuradi kurat, mõtles Toomas valjult, kui Evelin oli talle kuuri all aseme valmis seadnud. Ta heitis selili, sülitas nätsu kaarega suust välja ja läitis mõnuga sigareti. Mina ei või oma kodus magada? Mina ei või oma kodus suitsu teha? Kurat! Ma kusen sellise jutu peale!