Sünnitamisest - paatoseta

Arusaadav, miks naised sünnitamist niimoodi rinnaga kaitsevad. Sest eks ole ju nii, et naine, kes teatavaks vanuseks (näiteks 28) mitte millegi erilisega hakkama ei ole saanud, hakkab mõtlema, et tahaks ka olla sangar. Ning rasedus ja sünnitamine pakuvad võimalusi sangarluseks ohtralt. Piisab vaid, kui sattuda sünnituse "läbi elanud" naiste seltskonda. Saab kuulda nii varajase raseduse õudsatest piinadest nagu näiteks igapäevane "WC-poti kallistamine", paha tuju ning kõiksugu hullud isud, suure kõhuga kaasas käivatest ebamugavustest (ei ulata endal kingapaela kinni siduma, seksida ei taha kas ise või ei taha mees) ning samuti suure S-i ehk siis sünnitamise põrgupiinadest. Jääb mulje, nagu naine poleks mitte teinud üht kõige loomulikumat asja maailmas, vaid käinud sõjas. Võidelnud seal ennastunustavalt, oma elu ohtu seades, ning nüüd tuleb talle selle eest medal rinda pista.

Meestel on sangarluseks teisigi mooduseid. Näiteks võtavad jalgrattad ja kimavad nendega surma trotsides läbi sõjakeerises Afganistani ning Pakistani. Või lähevad ohtlikule missioonile. Ja pärast kõik patsutavad õlale ja ütlevad, et vaat kui tubli, meie kangelane. Naised on alalhoidlikumad, nemad päris eluga riskida ei söanda, aga väikesi vaevusi on sangarluse nimel nõus taluma küll. Ses suhtes on rasedus ja sünnitamine tänuväärsed nähtused. Üksteist mahitades ning üles küttes on naised teinud maailma kõige loomulikumast asjast üleelusuuruse kangelasteo. Aga huvitav, miks. Kas seepärast, et sünnitamine on valus? Kui nii, siis näiteks menstruatsioon võib ka väga valus olla; mul endal kadus veel hiljuti menstruatsiooni ajal suurest valust pilt ära, ja kusjuures, täpselt nagu on räägitud sünnituse kohta, käis valu samuti nö lainetena. Mäletan, et pidin neil päevil suisa koolist puuduma, kuna järjest suurenevad krambid sundisid voodisse, otsa ette tekkis külm higi ning ma sain olla ainult kägaras. Mu emal olid samuti väga valulikud menstruatsioonid ning tema tädi, vanaema õde Lilja olevat koguni end neil päevil edasi-tagasi mööda põrandat veeretanud ja karjunud, kuna nii valus oli. Samas igakuise menstruatsiooni üleelamist miskipärast sanglarluseks ei peeta. Nojah, selle tulemuseks pole ju laps. Aga mis siis? Ma arvan, et tean valust kõike, mida sest iganes võimalik teada on. Tean, mida tähendab minestada valust. Teadvus kaob, kuna valu ulatus ning haare on lihtsalt nii suur, et hämarolekus on seda ilmselt lihtsam taluda. Tegin valudega lõpparve nii umbes kaheksa aastat tagasi, kui hakkasin võtma rasedusvastaseid tablette. Ja need tõepoolest aitasid, kuigi mingi, eelmist vaid ähmaselt meenutav valu on siiski jäänud. Aitas mul sest kangelase mängimisest, jahh.

Iga sünnitus ei ole valus, aga kuidas sa ütled naistele, et sul polnudki valus. Oled nii justkui vähem kangelane. Ning sangarluse, püha emaduse idee reetja. Sa ei saa öelda tulevikus oma lastele, kui nad on sul munni minna käskinud, et ema pidi teie pärast nii palju kannatama. Aga kuidas muidu lapsi enda külge siduda kui mitte selle igavese süütunde kaudu?? Ja nii ei jää üle muud kui teiste sünnitussangaritega kaasa laulda ning müüti taas- ja taasluua.

Ma arvan, et lapsi võiks saada ikkagi alles siis, kui sa oled koos inimesega, kellega sa tahad olla kogu aeg koos, ning siis, kui on 100 % kindel, et sa oled ise täitnud oma unistused. Et su lapsed ei peaks hakkama täide viima sinu unistusi. Sangariks saab ka teistmoodi kui sünnitades.

P.S. Millal meie Innoga lapsed saame? Eeh, mul on sellega seoses siuke tunne, et praegu ei ole õige aeg. Ja ma pole väga kindel, et ka kahe aasta pärast on õige aeg, kuna ma tahan hästi palju kirjutada, reisida ja teha. Ja mul on aus tunne, et ma ei saaks selle kõigega korraga hakkama. Oma elu elamisega ja siis veel lapse elu elamisega. Aga kes teab! Iseenesest oleks ju vahva näha, kui hull see meie laps siis oleks, kui ta mõlemad vanemad on siuksed hullud ja nii edasi. Nii et elame-näeme. Järgmise aasta kevadel on meil Innoga igatahes plaan minna Ameerika ringreisile ehk siis sõita idarannikult läänerannale ja tagasi!!! Kusjuures mõistagi kogu aeg teie rõõmuks pildistades-filmides-blogides!!