Järjejutt Toomas ja Evelin: 16. peatükk

„Kes oled sina?“ küsis Toomas, kui võõras noormees oli kiiruga püksid jalga ajanud.
„Lipnik Juks.“
Toomas uuris noormeest lähemalt. „Lipnik Juks,“ pomises ta endamisi, „või lipnik Juks.“
„Jah, justnimelt, lipnik Juks.“
„Mis teie siin siis teete, lipnik Juks, kui küsida tohib?“ päris Toomas häält tõstes.
„Ma ..., seda et …, ma siin …“
„Jah,“ katkestas teda Toomas.
„Ma tulin värskeid lilli tooma nagu ette nähtud.“
„Lilli tooma,“ pomises Toomas, „või lilli tooma.“
Evelin oli samal ajal teki all ja kuulas toimuvat pealt. Ta lõug värises.
Toomas tundis, kuidas ta tahaks selle noormehe sealsamas laiaks litsuda. Vastu uksepiita. Ning naise koos asjadega aknast välja visata. Ent ta hammustas huulde ja surus raevu maha.
„Lipnik Juks, teie ülesanne on täidetud, lahkuge palun,“ ütles Toomas juba märksa rahulikumalt.
Noormees ajas pluusi selga, saapad jalga ja kadus. Põrandale jäi maha tema roheline spordikott.
„Kott jäi maha!“ käratas Toomas.
Noormees tuli arglikult tagasi, võttis koti, ütles uuesti nägemist ja lahkus.
Toomas seisis mõnda aega mõtlikult keset tuba. Ta ei teadnud, mida peale hakata. On selge, et naist läbi peksta ei saa, mõtles ta, siis on tema karjääril samuti kriips peal. Ja oh seda häbi pärast. Mida teha, mõtles ta, mida küll teha.
Toomas otsustas, et ei tee esiotsa midagi. Laseb asjadel minna omasoodu. Kuulab Evelini ära, vaatab, mis tal öelda on.
Toomas kuulis Evelini nuuksumist teki all. Ta istus voodile.
„Miks sa seda teed, lapsuke, miks sa seda teed? Kas sul jääb millestki puudu? Kas ma pole sulle piisavalt hea mees? Räägi ometi. Miks sa nii teed mulle?“
Evelin ainult nuuksus. Ta ei saanud sõnagi suust. Lõug ja huuled värisesid.
„Kas mul on vähe muresid, kas mul on vähe muresid. Kogu see raha jant. Peida end kogu aeg siin teiste eest. Ja nüüd veel see. Sa murrad mu südame, Evelin. Sa murrad mu südame.“
„Ma ei tahtnud seda,“ nuuksus Evelin teki all.
„Aga miks sa seda siis tegid?“
„Ma … Mul Läks nii.“
„Lihtsalt läks nii.“ Toomas naeris.
„Ausõna, ma ei tahtnud seda, Tom. Ma ei tahtnud sulle halba.“
„Aga miks sa siis tegid nii?“
„Ma arvasin, et sul on niigi tegemist küllaga, et sa ei taha. Ma ei tahtnud hakata sind tüütama. Ausõna, mul ei ole Juksi suhtes mingeid tundeid. Ma isegi maksin talle.“
„Maksid talle?“
„Jah, ta sai mu käest raha. Ta ütles, et tal jääb toidu ostmiseks puudu. Et sõjaväes antakse nii vähe.“
Toomas ei öelnud midagi. Ta kogus mõtteid. Ta ei osanud midagi öelda, sellist asja kuulis ta esimest korda.
„Ja palju sa talle siis maksid,“ ütles Toomas, et vaikust katkestada.
„Viissada krooni.“
„Ühe korra eest?“
„Jah.“
„Kas sa siis muud moodi ei saa, Evelin?“
„Saan ikka,“ nuuksus naine, „aga päris mehega on parem.“
„Kas sul siis minuga ei ole hea?“ küsis Toomas taas.
„On küll, aga ma mõtlesin, et sa oled väsinud, tahad tööd teha. Ma ei tahtnud sind segada. Sa ajad mind alati ära, kui ma su laua juurde tulen.“
„Kallis laps, ega ma siis sedasi mõelnud.“ Toomas kratsis mõtlikult kukalt.
„Aga ma ei teadnud ju,“ nuuksus naine edasi, „ma mõtlesin, et sa tahad tööd teha. Ja nüüd täna rääkisid, et sulle meeldivad hoopis mehed. Mina ju ka ei tea. Ma ei oska enam elada. Ma tahtsin sulle olla kena naine, hakkasin sportima, võtsin kaalus alla. Tundus, et sulle see meeldis. Sa tegid mulle iga päev komplimente. Aga nüüd viimasel ajal pole enam midagi olnud.“
Toomas heitis Evelini kõrvale voodisse. „Evelin, tule siia,“ ütles ta ja võttis läbi teki naise ümbert kinni. Ta kallistas oma naist. Tugevasti. Järsku tundis ta mingit vänget lehka. See tuli samast voodist, tegi alt. Toomas võttis ettevaatlikult teki ära ja selle all avanes hirmuäratav pilt. Naise seest turritasid välja sõrmejämedused vaglad. Seejuures naine avas suu: „Toomas, kallis, suudle mind! Miks sa mind ei suudle? Toomas, sa ei armasta mind! Sa …“ Naise jutt jäi katki, kuna tema suu täitus väikeste ussikestega, kes ajasid end suust välja ja roomasid Toomase poole. Nad pugesid kiiresti Toomase riiete vahele, mees kargas püsti ja hakkas neid endalt ära rebima. Juba ta tundis, et üks uss uuristab teed tema naha alla. Siis teine. Toomas tundis, et vaglad vallutavad ta.

Toomas ärkas kolmandat korda. Külm higi taas laubal. Päikesekiired rajasid teed läbi kuuri lae, valgustades vastasseina. Õuest oli kosta mingit mürinat, siis Evelini sädistamist. Ta seletas vist midagi sulasele.
„Õhh,“ õhkas Toomas ja naeratas endamisi. See oli olnud kõik vaid unenägu.