Müraloo taustal on huvitav märkida seda, et näiteks katuseäärel rippuvate jääpurikate peale reageerib Tartu linnavalitsus kui lõukoer, juba ainuüksi üheainsa rippuva purika peale seejuures. Oli meil üle-eelmisel talvel katuseäärel üks suur purikas. Üritasime seda toikaga akna kaudu maha lükata, aga ei õnnestunud. Aga üllatuste üllatus, juba järgmisel päeval helistas mulle Rakverest isa, kellele oli helistanud linnavalitsuse puhastusteenistuse spetsialist Hele Kallion, kes ähvardas teda trahviga. Ei mingit hoiatust - kohe trahv. 80-aastasel isal jäi ehmatusest peaaegu et süda seisma.
Helistasime siis sellele Hele Kallionile, helistas Inno ning üritas asja selgitada, et on jah purikas ning kohe katsume alla võtta. Ametnikul oli tuju väga hea, ta kihistas naerda ning teatas, et trahv tuleb niikuinii; kui rutem ära koristate, siis tuleb väiksem trahv. Et siis sedasi. Mõistagi ei langetanud me alandlikult päid. Meilisin otsemaid tollasele Tartu linnapeale Laine Jänesele ning kaebasin. Jõhkralt. Linnaametniku väga ebaviisaka käitumise peale. Ja Laine Jänes vastas, et tõepoolest, kahjuks jätab linnaametnike suhtlemiskultuur soovida. Trahvimäärus tühistati, kuna me olime purika juba likvideerinud.
Aga huvitav on siiski, kas pole, et sellal, kui linnavalitsus on nii kärmas ühelt poolt (linna puhastamine), ei vaevu ta midagi tegema teiselt poolt. Samas on müra tervisele vaata et ohtlikumgi kui katuseveerel kõlkuv purikas. Kuna mürakahjustused on pikaajalised.
Kuidas on Tartu linnaametnike suhtlemiskultuuriga praegu, Urmas Kruuse? Mis saab mürast? Ootame vastust ning anname linnapea vastusest, kohe kui see saabub, ka siin blogis teada. Stay tuned.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar