Ma ei karda enam öid ja pimedat! Vaatan siin praegu Koduperenaisi ja Inno magab kõrvaltoas. Varem kartsin alati jubedalt pimedaid tubasid ja ei julenud magama minnes tuldki ära kustutada, kuna öö sümboliseeris mulle alati hauapimedust, brrrr.
Tunnen, nagu isa hoiaks ja kaitseks mind ja see tunne on nii hea! Tunnen end ajuti süüdi teiste leinajate ees, kes mulle kogu aeg kurva häälega helistavad, kuigi nad isaga sugugi nii palju aega koos ei veetnud... Et peaks nagu n e i l e ütlema, et tunnen kaasa. Mina tahaks lihtsalt isa hästi lõbusasti ära saata, kuna ta oli nii päikseline inimene, et teistmoodi oleks imelik.
Head ööd!
2 kommentaari:
Irjale
Väga ilusti elad oma kaotusega..Uutmoodi kuna avalikult. Loomulikult - sest ausalt. Ma arvan et surmast räägitakse jube vähe - nii palju räägitakse ju elust..
Loodan et see kandmise jôud sind ei jäta.
Jahh, minu arvamus on see, et inimesele tuleb pühenduda eluajal, kuid ka surm võib olla ilus ning ka pärast surma tuleks pühitseda elu.
Postita kommentaar