Soojas toas on aga nii mõnus olla, et ei tahagi muud, kui perega diivani peal pikutada ning verivorste-hapukapsast süües jõulufilme vaadata. Pohlamoos on meil ka, Soome oma, siin pohlamoosi ei müüda. Ja Inno sai vene kaupa müüvast poest kohutavalt head kodujuustu ning hapukoort. Eile tegime pelmeene. No taevalik!!!
Siis on meil veel kõrvitsasalatit, sealiha ning hapukurke. Midagi rohkemat ei olegi võimalik tahta. Õnneks on nii vähe vaja.
Soe tuba, hea toit, kallid inimesed.
Ja siis üks tore jõulufilmike ka. Meie vaatasime eile ja täna Üksinda kodus esimest ja teist osa. Hommikul said lapsed oma kingid kätte.
Minu lapsepõlves tuli jõuluvana 24nda õhtul, isa kadus siis alati kindlal kellaajal ära, millest ma üldse aru ei saanud, ning mingil ajal tuli tuppa sinise mantli ja tumeda habemega jõuluvana, kes rääkis hästi jämeda häälega ja keda ma väga kartsin. Pugesin tema eest kolmesena isegi voodi alla ning keeldusin välja tulemast. Pärast sain aru, et see oli isa.
Minu lastel on ka korra jõuluvana käinud, aga Roosi sai kohe aru, et see pole see õige, vaid hoopis issi sõber. Eks ta nii ole, et parimgi jäljendaja Eks ta nii ole, et parimgi jäljendaja ei suuda täielikult kehastuda selleks õigeks, unistuste jõuluvanaks, kes elab kusagil kaugel põhjas. Seepärast säilitame me oma peres jõulumaagia ning meie laste juurde saabub jõuluvana 25nda detsembri öösel. Kuidas ta seda teeb, kes seda täpselt teab, aga ta tuleb ning hommikul on kingid kuuse all. Ning jõulurõõmu jätkub mitmeks päevaks.
Sellised need meie jõulud on.
Pildil Lumehelbeke, kes sai ka oma jõulukalendri - kuis siis muidu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar