Kalle Muuli on nagu turumutt, uuest pereseadusest emotsioonideta

Väljavõte Postimehe veebisaidilt (kus Muulist on eriti änksa pilt pandud)

Olen nüüd lugenud juba nädala jagu kirjutisi uue perekonnaseaduse teemal ja õieti öelda pole aru saanud, misasi see siis on. Ükski ajakirjanduse väljaanne pole suutnud asjalikult ära seletada, mis siis muutub võrreldes senise olukorraga. Ja olen juba pidanud mitu päeva plaani selle uue seaduse eelnõu, või vähemasti eelnõu seletuskirjaga tutvuda. Ja täna, kui Irja juba sel teemal sõna võttis, siis tutvusin. Ma nimelt olen selle seaduse praeguse versiooniga hästi kursis, kuivõrd tegelesin oma kaitsega oma eksnaise Ingridi hagide osas. Ja pean end mingil määral asjatundjaks. Vähemasti arvan, et saan seaduse mõttest aru. Erinevalt Kalle Muulist, kes arvatavasti pole viitsinud seadust läbi lugeda, vaid on rääkinud kellegagi, kes on midagi kuulnud kelleltki, kes olevat lugenud, või midagi säärast. Ma tean, ma ise ka ei viitsinud ajakirjanikuna seaduseelnõudega tutvuda. See ajas juhtme kokku, sest seadused on kirjutatud väga keerulises keeles. Ja nii segaselt, et esimese lugemisega ei saa midagi aru. Ja kui isegi Muuli ei saa midagi aru, mis siis veel tädi Maalist rääkida. Aga see selleks, kuivõrd kogu kohtusüsteem on üles ehitatud advokaatide, mitte inimeste õiguste kaitsele, siis aitab keerukas sõnastus advokaatidel leiba teenida. Lihtne ja arusaadav seadus võtaks advokaatidelt töö ja oh seda õnnetust siis. Aivar Pilve sugused tegelinskid, kes propageerivad agaralt advokaatidele maksmist, kaotaks hoobilt töö. Või ütleme siis, et pooled neist.

Aga nüüd seadusest. Vastupidiselt suurtele pealkirjadele lehtedes, väidan, et selles pole võrreldes varasemaga suurt midagi muutunud. Nii öelda laiemas plaanis. Muudetud on veidi sõnastust, kuidas asju nimetada, aga muutunud pole eriti miskit. Nagu ka Muuli õieti tähendas Langi ebaõnnestunud näite varal, et sokid ja kingad olid enne lahusvara, ja on ka edaspidi. Ja nii nagu oli enne ühisvara ühiselt soetatud asjad, on see ka edaspidi. Lihtsalt sellele ühisvarale on antud uus nimi: soetisvara (uue seaduse järgi on ühisvara abieluvaralepinguga ühiseks tunnistatud vara). Soetisvara on siis selline hunnik asju, suuri ja väikseid, mille kumbki osapool on abielus oldud aja jooksul soetanud, oma raha eest. Kahe poole soetisvara moodustavad kokku selle asja, mida seni nimetati ühisvaraks. Ja lahutades maksab see, kelle soetisvara on suurem, sellest suuremast osast poole sellele, kelle vara on väiksem. Ja kõik kodused asjad on ühisomand ning jagatakse kokkuleppel kohtuniku järelvalve all. Ehk siis toimub tavaline vara jagamine nagu varem, aga veidi enam tsiviliseeritud vormis. Ja on vähem võimalusi teist poolt kottida, kuna ei jagata põhiliselt mitte asju, vaid raha. Ses osas on Langil õigus. Aga, tõesti, küsimus pole isiklikes sukkades ja sokkides, vaid suuremates asjades nagu kõik need maatükid, suvilad ja purjepaadid, millest Muuli kirjutab. Mulle meeldib seadusemuudatuse juures see, et kumbki abielupool peab oma vara üles tähendama, selle ära hindama. Mis on juba iseenesest hea ja tsiviliseeritud viis. Ja raha on märksa lihtsam jagada kui asju. Tõesti. Ma usun seda. Sest kui näiteks ettevõtja on sunnitud poole ettevõttest abikaasale andma, asjade jagamise puhul, siis tähendab see ettevõtte hukku. Ajakirjandusest on läbi käinud juhtumeid, kus lahutavad abikaasad käivad "ühise" ettevõtte territooriumil oma õigust nõutamas. Võibolla esimest korda elus, enne lahutust ei teadnud nad ettevõtte aadressigi. Uue seadusega kaovad sellised võimalused ära, asjad arvutatakse rahasse ümber ja raha jagatakse võrdselt ära. Nagu Nukitsamehe filmis. Ja ma ütlen täie kindlusega, et raha "jagub" palju paremini kui asjad.

Samuti, mis on minu meelest hea, kaitseb selline süsteem kaasasid teise poole võetud riskide eest. Õigus nõuda poolt tekib alles lahutades. Kuni selle ajani ei saa näiteks abikaasa äripartner, pärast abikaasa surma või vangiminekut, tulla pere vara kallale. Sellisel juhul on muidugi kasulik lasta kirjutada maja selle kaasa nimele, kes pole riske võtnud.

Ja niipalju veel, et ka seaduse praegune versioon näeb ette kõrvalekaldumise vara jagamise printsiibist "teatud" asjaoludel. See säte võimaldas nutikamatel advokaatidel ikka saavutada oma kliendi tahtmine.

Mis puutub asjade müümisse teise selja taga, millele viitab Muuli, siis pere käsutuses olevat eluaset ja autot ei tohi abikaasa nõusolekuta müüa ka edaspidi. Ja kui muid asju müüakse, siis on teisel kaasal õigus see arvata selle nimetatud soetisvara koosseisu. Ja ma ei kahtle, et kindlasti on nippe, kuidas abikaasa kõrvalt raha ja asju ära nihverdada, nii nagu on neid praegu, aga endise majandusajakirjanikuna ja mitmeid nihverdamisi uurinuna võin väita, et rahast jääb jälg alati maha. Nii et kes oma abikaasat ei usalda, need jõuavad nihverdamisetele jälile. Küll aga ei võimalda uus seadus oma abikaasat kottida, stiilis, et nõuan firma jagamist ja siis ähvardan, et müün omale saadud poole firmast konkurendile edasi. Või midagi säärast. Uus seadus kaitseb sellise alusetu kottimise eest.

Uus seadus reguleerib veidi täpsemalt ka vanemate hooldusõigust, ent mina oleks oodanud siin karmimat lähenemist. Näiteks seda, et vanemalt võib hooldusõiguse ära võtta, kui ta teeb takistusi laste kohtumiseks ja suhtlemiseks teise vanemaga. Ja samuti tekitab jätkuvalt küsimusi, mida tähendab, et kohus arvestab vanemate õiguste kohaldamisel lapse arvamusega. Seda osa võiks täpsemalt lahti kirjutada, kuidas tehakse kindlaks lapse arvamus. Ja välditakse olukorda, kus laps räägib seda, mida kästakse. Minu kogemus näitab, et laste huvide kaitse sildi all kaitstakse tegelikult ühe vanema, enamasti ema huve (sest lapsed elavad enamasti ema juures), seda nii "lastekaitseasutustes" kui kohtusaalis.

Kuidagi naljakas on lugeda seadusest, et lapse ema on see, kes on lapse sünnitanud ja isa see, kes on lapse eostanud. Ja eostamiseks loetakse ka seda, kui olla lapse emaga lapse sünni ajal abielus.

Ja nagu puritaanlikule Eestile kohane, ei tee seadus võimalikuks samasooliste abielude sõlmimist. Sest siis tabaks Eestit jumala kättemaks, sest Eesti on ju neitsi Maarja maa. Selle tegelase maa, kellele jumal Jeesus-lapse tegi. Juba vanast ajast teavad eestlased seda, et nad peavad ohvrimeelsete lambukestena kuulama nende sõna, kes jumalale lähemal. Ja kõvasti tööd rabama, sest siis saab õndsaks. Ja-jah. Nii see on. Ja nii see on ka seadustesse raiutud. Igavesest ajast igavesti.