Putin ja Schröder, lõpetage mu rahva aju pesemine ja valed!

Väljavõte ühe torujuhtme-mehe artiklist (loodan, et ta kirjutas selle ise!) Postimehes.

Gaasijuhtme NordStream taga olevad isikud, kagebiit Vladimir Putin ja arvatav ekskagebiit Gerhard Schröder, palun lõpetage mu rahva aju pesemine ja valed! See on närune, mida te teete! Kuidas te tugevama õigusega nõrgematest üle sõidate. Kuidas te mu rahvast piinate. Tundub nagu oleks Stalin ja Hitler taas ellu ärganud ja hakanud maailma jagama. Nii nagu Hitler ja Stalin, olete te oma rahva häbiplekid!

Miks ma seda kirjutan? Mulle nagu ka Mart Laarile, ei meeldi, kui keegi hakkab ette kirjutama, kuidas ma elama või tegema pean. Ma tunnen, kuidas mul läheb siis vererõhk üles ja tekib seletamatu stress.

Nüüd on tulnud ridamisi ajupesu kõigile eestlastele, et lastaks kahel suurel, Venemaal ja Saksamaal saada veel suuremateks sõpradeks, suuremateks jõult ja rikkuselt ja ehitada kõigi teiste arvamustest mööda minnes nabanöör nende riikide vahele. See nabanöör kindlustab liidu aastakümneteks ja jätab teistele vaid lõbu vaadata vesise suuga pealt, kuidas "asju aetakse".

Ja loomulikult poleks selles midagi halba, kui põhjendataks veenvalt ja ausalt, miks seda vaja on ja miks seda on vaja just merre rajada, aga mitte maismaale. Näiteks maismaale teine dubleeriv toru, et tõesti, juhul kui ukrainlased, valgevenelased ja poolakad peaks aru kaotama, siis saab loota teistele partneritele.

Aga veenvat ja ausat põhjendust pole. Käib agressiivne pressing, milleks ma kujutan ette on 180 miljardi kroonise projekti puhul pappi piisavalt. See on Eesti mõistes ikka nii suur huvi ja surve, et see oleks ime, kui pisike Eesti sellele vastu peaks. Ja on näha, et ajupesu tuleb igalt rindelt: mingid mehed juba valitsuse istungil, artiklid lehtedes jne. Ja on näha, et poliitikud hakkavad murduma, ja arvestades Vene ja Saksamaa ärikultuuri, ei imesta ma, et poliitikuid on kõvasti "määritud". Nii nagu ilmselt määriti Pätsi (võimalik, et samuti kahelt poolt), et ta Vene väed 1939. aastal sisse laseks. Kui huvi on suur, murdub ka kõige suurem inimene.

Ja asi muutub veel hullemaks, kui uurida, kes siis on selle gaasiprojekti taga. Kui Postimehe artiklis väidab üks Nord Streami direktoriks nimetatud mees, et tegemist on eraettevõttega, on see vaid poolik tõde. Juba algusest peale on torujuhtme taga olnud 330 000 töötajaga Gazprom (51% osalus gaasitorus), praegu Venemaal valitsuse ja kagebiitide kontrolli all olev Vene ettevõte. Alates 1997. aastast koos Soome riigi energiafirmaga Fortum (endised Imatran Voima ja Neste), mis 2005. aastal oma osaluse maha müüs. Ja edasi on projektiga seotud Saksa ärigigandid BASF AG (see on keemiafirmana alustanud tööstusgigant, tõlkes Badeni Aniliini- ja Soodavabrik, mis valmistas Hitleri režiimile gaasi Zyklon-B, mille abil juute mürgitati) ja E. ON (Ruhrgas) AG (endine riigi energiafirma, mille Saksa riik erastas 1986-1988. aastal). Saksa traditsiooni arvestades on riik ja suurfirmad nagu musketärid, üks kõigi, ja kõik ühe eest väljas. On tähelepanu vääriv, et E. ON loovutas möödunud 2006. aastal Fortumile oma tegevuse Soomes. Ilmselt tehti Soomega kuskil 2003-2004. aastal mingi diil, kus sakslased said soomlaste osa projektis omale ning soomlased vastu kontrolli oma energiamajanduse üle. Ehk siis, Soome riik on Nord Streami pealt juba bisnest teinud.

Saksa-Vene koostöö energia alal tihenes 2001. aasta septembris, kui Vene president Vladimir Putin osales oma Saksa riigivisiidi raames kohtumisel Gazpromi juhi Aleksei Milleri ja Ruhrgasi juhi Burckhard Bergmanni vahel. Putinile anti üle ajalooline gaasimõõtja, mis tähistas ligi 400 miljardi m³ gaasi eksporti Venemaalt Lääne-Saksamaale alates 1973. aastast (Saksamaa ja Austria olid siis ainsad NSV Liidu gaasi importijad. Võib arvata, et sellest ajast tihenesid KGB kontaktid sakslastega). Toruprojektis osalevatele Saksa firmadele on lubatud osalused Vene gaasimaardlates.

Nord Stream on kahe riigi, Venemaa ja Saksamaa, õigemini nende riikide valitsuste projekt, mitte mingi erafirma. Valitsuste eesmärk on teenida, et oma rahvale tagada parem elujärg. Selge see. Venemaal on energiavarud, täpsemalt endistel soome-ugri aladel, aga keda see kotib. Ja Saksamaal on tehnoloogiad ning võim, et asi Euroopa Liidus läbi suruda. Ja siit edasi võib juba oletada, et Eesti-vastased kaubandus- ja muud sanktsioonid pole Venemaa poolt juhuslikud: kui te ei talita meie tahtmise järgi, siis teeme teie elu põrguks. Teiselt poolt mõjutab Saksamaa ja pigistab silma kinni, kui Venemaa Eestit kotib. Nii nagu juhtus ka 1939. aastal.

Ses mõttes muidugi kõik kordub. Suured teevad väikestele ära ja saavad oma tahtmise. Nii nagu elus. Ja sellised väiksed, kes kogu aeg lasevad omale ära teha, jäävadki väikesteks ja jäävadki enda seljas ratsutamist taluma.

Ja ma ei saa aru Andres Kasekampi soovitusest Postimehes, et tuleks luba sellele gaasitrassile anda. Sest muidu võivad suured poisid teha ata-ata. Või et suured poisid teevad nagunii ata-ata. Aga et nad vähem teeks ata-ata, selleks tuleb suurte poiste saapad puhtaks nühkida, neile poest viina tuua ja vajadusel perset lakkuda. See pole mingi uus asi, sellist asja on aetud aastatuhandeid. Ja ilmselt teab ka Kasekamp, mida teha selleks, et mitte peksa saada, või ütleme, vähem peksa saada. Aga mina olen valmis suurtele poistele vastu minema. Kasvõi surema, kurat võtaks. Aga ma ei lase ennast kottida. Eesti ajalugu on olnud viimase 1000 aasta jooksul niigi mingi massohismi diskursus. Lõpetaks selle jama juba ükskord ära.