Rakveres, väga pingeline päev

Sai nüüd läbi, uhh. Oleme Katariina külalistemajas ja Inno väsimusest juba magab. Ei saanud jääda ööseks Paju tänavale, kuna tundsin, kuidas mul seal kogu aeg vererõhk tõuseb. Ema oli ikka veel hüsteerias ja esitas tuhatmiljon küsimust. Miks me ikka ei pannud isale südamestimulaatorit. Et ühele tema tuttavale ingerlasele olla pandud ja too võtvat nüüd reipalt kartuleid jamiskõikveel. Sain nagu puuga pähe. Ema ütles, et isa olla stimulaatorist tuttavate vanade meestega rääkinud, aga ise olnud kõhkleval seisukohal, ei tahtnud nagu.

Minule ei rääkinud isa sellest midagi ja kuna ma tahtsin meile antud 4 aastat maksmimaalselt ära kasutada (ning teades isa kabuhirmu haiglate ees), siis ei suutnud teda kuidagi haiglassetirimisega kurvastada. Isa tahtis seenel käia, poes, koeraga metsas jalutada, viljapuid ja -põõsaid istutada, vaarikavarsi lõigata, minuga maailma asju arutada, ringi sahmerdada. Ta jumaldas väljakutseid, enda proovilepanekut ning oli üliõnnelik, kui suutis päev enne surma parandada ära oma koera kuudi.

Mina armastasingi isa nii, et ma tahtsin, et ta elaks just nii, nagu ta ise tahab, mind tegi õnnelikuks just see, mis teda õnnelikuks tegi. Kui see tähendas surma, siis olgu. Ema, kes samuti isale pigem tütre eest (vanusevahe ju 20 aastat) aga soovis, et isa elaks nii kaua kui võimalik. Kasvõi voodis. Ema täna rääkis, et isa oli talle hiljuti selgitanud, kuidas võtta pangaarvelt raha (ema ei oska seda), kuidas elektrinäitu teatada, prügi lasta ära vedada. Emal on raske leppida isa surmaga, sest tema arust pidi isakene elama igavesti. Ta ei mõistnud, et tegelikult suri isa juba 4 aastat tagasi esimese infarktiga. Ta elas ainult seepärast, et ta elustati, ja see aeg, mis meile anti, oli armuaeg, sest ka jumalale ei saanud olla märkamata, kui väga me üksteist armastasime. Meile anti aega hirmpikalt hüvasti jätta.

Minu jaoks olidki need 4 aastat, mis saime koos veeta pärast infarkti, nagu üks pikk jumalagajätt. Isegi kui ma 2003ndal aastal Portugali läksin, ei olnud ma seal kunagi üle 4 kuu korraga, helistasin isale ka sealt 2 korda päevas ja kui Eestisse tulin, siis olin hästi intensiivselt isaga koos, isegi sõbrannasid ei näinud eriti. Joao oli minu peale kole pahane, ma olnud nagu "isaga abielus", aga ma ei andnud järgi.

Nüüd, viimasel ajal ärkasin igal hommikul võbinaga südames, et kas nüüd, kas juba. Tahtsin muidugi, et see hüvastijätt oleks nii pikk kui võimalik. Aga sellest veel enam soovisin, et isa elu oleks nii täisväärtuslik ja põnev ja lõbus kui võimalik. Ei keelanud tal seepärast koeraga metsas jalutamas käia, õunu korjata, Munamäe tippu ronida. Miks? Kuna see, just see, enese alatine proovilepanek, hasart ning tema elu põnevus tegid teda õnnelikuks. Panid teda ennast tundma vallatu, üleannetusi tegeva koolipoisina, kes pärast mõnd järjekordset seiklust lõbusasti naeru kihistab. Ja mis tegi õnnelikuks teda, tegi surmani õnnelikuks ja tänulikuks mind.

Isa ei leidnud kunagi oma elu armastust, ta küll otsis, nagu ütles Shelley, tema lemmikluuletaja, "unistuse peegeldust", aga ta ei leidnud seda siin elus. Üritasin oma isa nii mis jaksasin erinevate naistega paari panna, aga tema head silmad ütlesid, et see ei juhtu siin elus. Aga talle meeldis väga minu ja Innoga koos olla, alati meie mõlemaga koos, ja mulle tundus, et sestpeale, kui me kokku saime, hakkas ka tema oma elu üle järele mõtlema. Ning sai aru, mulle tundub nüüd nii, et ka tema tahaks sama, leida teda, keda me tegelikult kõik oma unistustes igatseme - seda päris õiget armastust. Selles elus, nüüd juba 80-aastasena, ei uskunud ta seda enam leidvat. Ja kibeles seepärast juba minema.

Leidsin täna aiast selle õunapuu alt, kus isa suri, kaks õunakorvi, mis olid mõlemad veerand täis. Ema polnud neid puudutanud. Ta ütles, et kui isa läks õunu korjama, siis ta olevat sõnanud, et lähen korjan lapsekestele õunu. Lapsekeste all pidas ta silmas mind ja Innot, kes me pidime talle nüüd kohe varsti jälle külla tulema (viimati käisime augusti keskpaiku). Seal õunapuu all oli hästi hea aura ning vabastav hingata. Võtsin korvid omale ja söön nüüd siingi, Katariina külalistemajas neidsamu õunu. Annan õunale musi ja söön ta siis ära.

Täna sain ka oma venna Einoga kokku ja kui me rääkisime, siis rõkkas jälle ligidal üks linnupoju nagu tahaks meile kangesti midagi öelda.