Heh, rõõm on tõdeda, et meie armas Just, millele ka ise kaastööd tegime ja edaspidigi teeme, läheb aga järjest paremaks ning on vähemasti minu vaatluste kohaselt tublisti parem Kroonikast. Igatahes palju särtsakam!
Anu kirjutab tänases juhtkirjas sellest, et ka pikaajalist kooselu, olgu ta nii romantiline kui tahes, peab vürtsitama ja see pani mind mõtlema. Me Innoga nüüd ju juba 2 aastat koos. Ja tuleb tunnistada, et igav pole meil kunagi. Alati pakub emb-kumb välja midagi vahvat, mis ka teisele jumalasta vahva näib. Contrat tsiteerides: "oleme nagu jänkupojad"! Näiteks pakkus Inno nüüd äsja välja, et võiksime sõita aastavahetuseks Rooma.
Eile tegime hiiglamapika jalutuskäigu Emajõe ääres. Ostsime Rimist värsket kala ja Inno tegi eile mulle sushit, mida siis Tantsud Tähtedega-saadet vaadates ning oma pehmel diivanil pikutades südamest nautisime.
Aga seesugune lahe elu on muidugi võimalik ainuüksi seepärast, et oleme kogu aeg koos. Ja saame kogu aeg koos lahedaid asju teha. Kui käiksime tööl, siis oleksime pärast õhtul nii väsinud, et ei viitsiks pärast varvastki liigutada. Igatahes oli nii siis, kui Inno töötas rahandusministeeriumis ja mina käisin koolis. Hääl juhul jaksasime õhtul telekast mõnd mõttetut märulit vaadata.
Seega, Anul on õigus, koos tuleb teha vahvaid asju, et kooselu värske püsiks, aga selleks, et seda suuta, on vaja rohkem koos olla.
1 kommentaar:
Ohoo, siuke suht vana topik, aga mul mõtteid tekkis ja loodetavasti passib ikka kirjutada.
Kas see kooselu värskena hoidmine paratamatult ei nõua ka keskmisest kõrgemat loovuse taset, et sa alati suudaksid välja tulla miski vahva ideega. No teil on veel ilmselt mingi 50-70 aastat veel ees elamiseks ja selle aja sees on tegelt enamikele paaridele lihtne enamik võimalusi ammendada, ideedest tühjaks joosta. Loominguline olla on tegelt üldse raske, sest inspiratsiooni ohustab pidevalt rutiin või mugavus. Vaadake näiteks kui paljud loomeinimesed teevad suurest inspiratsioonipuhangust ühe hea teose või parimal juhul kaks või isegi kolm(kas plaadi, raamatu või maalikogu) ja siis terve edaspidise elu treivad vaid lahjasid derivaate. Või kui paljud abielupaarid on suutnud orkestreerida superilusa pulmapeo, viimase peal mesinädalad, aastavahetuse kuskil sigalahedas välisriigis ja siis aasta kahe pärast tappev rutiin! Mina küll kahtlustan et püsiva abielu ja loovuse taseme vahel on korrelatsioon.
Samas, äkki on see lihtsalt see jama, et enamik inimesi leiab et kindla peale minna on lihtsam ja tihti esineb kindla peale minekut sobimatus suhtes, kus proovitakse vägisi meeldida. Sobiv suhe ja tingimusteta armastus vast eeldavad ikka, et iga idee on huvitav ja lahe. A kas nii ongi et te olete mõlemad absoluutselt iga emma kumma poolt pakutud idee heaks kiitnud ja siis seda teinud? Või on vast kord harva olnud kummalgi miski alternatiivne ettepanek?
Üks asi veel: kas sobivas suhtes tuleb see nn. "vürtsitamine" tõesti loomulikult või ikka nats peab vaeva nägema kah?
Postita kommentaar