seda saab lugeda 16. oktoobri ajalehest International Herald Tribune, mis avaldas väljavõtte Lessingi kolumnist ajalehes New York Times 26. juunil 1992.
"Isegi viis, kuus aastat tagasi olid Izvestija, Pravda ja tuhanded teised kommunistlikud ajalehed kirjutatud keeles, mis näis olevat loodud selleks, et täita nii palju pinda kui võimalik, samas tegelikult mitte midagi ütlemata."
Lessing kirjutas, et mõtte- ja arvamustühjus oli loomulik, sest ohtlik oli võtta seisukohti, mida oleks pidanud kaitsma hakkama. Hiljem õpiti ka muud keelt kasutama, ent vana taak püsis akadeemilises elus, eriti sotsioloogia ja psühholoogiaga seotud valdkondades.
Minu meelest iseloomustab see Lessingi kirjeldus hästi ka Nõukogude Eesti kirjanikke. Ja ma ütlen, et vana taak katab endiselt Eesti kirjandust, poliitikat ja akadeemilist elu.
Veel kirjeldab Lessing hästi püüdlust kirjanikelt kohe teada saada, millest raamat räägib. Eksisteerib püüd kohe kirjutatu ära kvalifitseerida, mida Lessing seostab samuti kommunismi mõjuga. Ent, nagu Lessing märgib, on kunst, ka kirjandus alati ettearvamatu, ime, nagu igasugune muu looming. Ja püüab seejuures olla võimalikult ebamugav.
Ühinen Lessingu mõttega.
2 kommentaari:
Keegi Inno Tähismaa õppis Tartu Riiklikus Ülikoolis, mis oli nõukogude võimu alandlikke teenreid väljaõpetav "kõrgkool". Ka see oli koostöö nõukogude võimuga. Muideks.
Täpsustan, et ma pole kunagi TRÜs õppinud.
Postita kommentaar