Väljavõte Tartu linna kodulehelt internetis.
Nagu Irja juba eelnevalt hoiatas, ärge veel Tartusse kiirustage, kuigi linnavalitsus kõiki kutsub. Sest asjad pole siin kaugeltki nii ilusad kui pealtnäha paistavad, peale selle, millest kirjutab tänases Postimehes ajakirjanik Toomas Jüriado, et tudengid on linnapildist kadunud.
Nagu teeb alguse eilses Päevalehes ajakirjanik Liisa Past, kirjutades Eestist kui politseiriigist, seda riiklikust jälitamismaaniast tingituna, siis jätkan politseiriigiga kohaliku omavalitsuse ehk KOV tasandil.
Ja nimelt, nagu olen mitme aasta jooksul täheldanud, suhtlevad linnaametnikud kodanikega valdavalt käskude-keeldude pinnalt. Umbes sarnaselt, mida kunagi heideti ette maksuametile, et esitatakse vaid ultimaatumeid, määratakse trahve ja karistusi, selle asemel, et olla partner. Ma ei tea, millest see tuleb, linnavalitsuse tasandil, ilmselt harimatusest, oskuste puudumisest, lihtlabasest juhmusest. Kus siis ametnikel puudub vastav haridus, ettevalmistus ja sobivus teenindavale tööle.
Irja juba kirjutas juhtumist, kus linnavalitsuse ametnik, esimese asjana, hakkas rääkima trahvist, kui üks jääpurikas oli jäänud selliselt rippuma, et vajas alla toomiseks võimsaid mehhanisme. Ja selle asemel, et abi pakkuda (mida ootaks ametnikelt, kes toimetavad kodanike makstava maksuraha eest), asus linnavalitsuse ametnik suhtlema jõupositsioonilt. Milline jultumus?! Kunagi ajakirjanikuna küsisin peaminister Tiit Vähi nõunikult Juhan Kivirähkilt, kes mind sõimama hakkas, et kas ta teab, et MINA maksan talle palka. Siis ta natuke aega vaidles, aga jäi lõpuks vait. Ja pärast seda võttis kohe mitu kraadi vaiksemaks.
Iga riigi palgal olev ametnik peaks eelkõige mõtlema sellele, et need inimesed, kellega ta suuremalt jaolt suhtleb, maksavad talle palka. Ja see on fakt. Ja sellest tulenevalt on ametniku kohus olla teenindaja, mitte politseiametnik. Ja ehk pole see hea paralleel, sest poliseiametnik peaks samuti olema teenindaja, seda demokraatlikus riigis. Ametnik ei tohiks olla diktatuuri valvur. Nn võimu esindaja.
Selle asemel, et Irjale ähvarduskiri saata, oleks linn võinud võtta vaevaks tänavu kevadsuvel, kui Irja sai majaomanikuks, talle saata kiri, et tere tulemast Tartu majaomanike sekka!, kas teil on ehk abi vaja, või nõu? Kas me saame teid kuidagi aidata? Et meil on sellised ja sellised teenused ning abiks need ja need ametnikud. Ja, saanud teada, et Irjal on huvi maja korda teha, pakkuda samuti abi. Aga midagi sellist ei toimunud!
Paistab, et linnavalituse ametnikud näevad enda funktsiooni eelkõige kodanike karistamises. Aga kes tahaks olla sellise linna kodanik? Ja see ei kehti ainult Tartu kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar