Hurt eksis, vol 2

Möödunud nädalal kirjutasin sellest, et eestlane ei peaks enam tööd tegema. Tööd eelkõige mõttes, et füüsilist palgatööd kellegi teise heaks.

Oponeerisin ühtlasi Hurdaga, kes väitis, et eestlane peaks saama suureks vaimult. Mina väitsin, et sellest ei piisa. Ja minu väide tugines asjaolule, et Hurda ideaal saavutati, ent sellele vaatamata läks tuhandeid ajusid surma. Ja ellu jäänud ajud läksid koostööle nii natsi- kui kommunistiku režiimiga. Mis ei toonud pikemas perspektiivis head mitte kellelegi.

Ja ma väitsin, et vaimust ehk mõistusest on olulisem julgus. Julgus olla see, kes sa parasjagu oled. Jääda kindlaks oma tõekspidamistele. Kaasajal ilmselt siis Andres Kasekamp vs Mart Laar. Kus siis TÜ õppejõud Kasekamp ajab nn reaalpoliitikat, mõistuse asja, ja Isamaaliidu juht Laar sellist kõhutunde poliitikat, julguse asja.

Ma juba aiman, miks on Laari poliitika kõige vastuvõetamatum praeguse Venemaa KGB taustaga võimueliidile. Kuna see on tugev. Selles on kontsentreerunud eesti rahva tuhandete aastane aastane tarkus, mis kunagi aitas Venemaaga asju ajada. Ja millest Venemaa kunagi jagu ei saanud. Mis on murdmatu.

Kuigi Laar väärtustab Hurta, on kaasaja Hurt pigem Kasekamp. Kelle ideoloogia hõlmab pigem selliseid väljendeid nagu koostöö, konsolideerumine, kodurahu. Mis omakorda kaugendab Eestit nendest vabaduse ideaalidest, mis on eestlastele armsad. Rohujuure tasandil.

Ma ei välista, et ka Päts käitus nagu Kasekamp. Baasid, turvatunne, julgeolek. Kõik teavad, millega see lõppes. Sommid olid justkui lollid, läksid sääsena elevanti püüdma. Aga sommid on eesti sugu, ainult neil oli vana tarkus paremini meeles. Ja nad olid võidumehed. Kuigi nüüd, tundub, on nad vana tarkuse unustanud ja nõus pigem end siduma Venemaaga.

Eesti ei peaks laskma end painutada. Las olla Eesti see, kes jagab ja valitseb. Kes määrab, mis tingimustel suhtlevad Saksamaa ja Venemaa. Kust kulgeb gaasijuhe. Üks Vene ideolooge Krjutškov viskas just sussid püsti. Eestil pole mingit vajadust end painutada.