Õigusrikkumisest teatamine pole pealekaebamine, veel vähem kättemaks. Või on?!

Tänases Delfis võrdleb keegi Laur Koni seaduserikkumisest teatamist pealekaebamisega. Murrab nö lahtisest uksest sisse, sest pealekaebamine, teadagi, on eesti rahva vaenlane nr 1, see on siis pealekaebaja. Sest iga eestlane teab, et pealekaebajad saatsid inimesi Siberisse. Jne.

Ja Koni jutust võib aru saada, et politsei on paha-paha, kui kutsub inimesi kaaskodanike õigusrikkumistest teavitama. Õige! Sellega tegelgu politsei ise, õigusrikkujatega, kodanikud hoidku oma käed eemal.

Aga miks? Kui ometi räägitakse mingist ideaalsest kodanikuühiskonnast. Ja õigupoolest, mis seos on pealekaebamisel ja õigusrikkumisest teavitamisel? Mitte mingit. Õigusriigis ja kodanikuühiskonnas on õigusrikkumisest teatamine iga kodaniku õigus ja kohus. Ma saan aru, et sellega on raske harjuda, sest nn nõuka ajal seadused tegelikkuses ei kehtinud, inimesi karistati ilma kohtuta, ja seal tõepoolest tähendas pealekaebamine kohtuotsust. See inimene, kelle peale oli kaevatud, saadeti joonelt Siberisse, näiteks. Või pandi hullumajja. Teda materdati ajakirjanduses. Sellise "töötlemisega" tegelesid isikud, kes tänaseni õitsevad ringi tähtsate poliitikute, psühhiaatrite ja ajakirjanikena. Neil on võim ka tänapäeval ja nad kardavad, et nüüd on tulnud nende "tund", kus nad peavad vastutama toime pandud inimsusevastaste kuritegude eest. Ja nende huvi on säilitada ühiskonnas teadmine, et pealekaebamine on patt. Vähemalt kuni seniajani, mil nad on surnud. Nagu näitab Närska juhtum. Närska on avalikkuse silmis tehtud kitupunniks, mitte inimeseks, kes aitas paljastada kurjategijaid. Sest koerte ässitamine meelt avaldanud üliõpilaste peale polnud ju kuritegu! Ei-ei-olnud. EI OLNUD!!! Õigus jääb sellele, kes kõvemini karjub, kellel on võimu kõvemini karjuda.

Täna unustatakse ära, et nõuka ajal ei vastutanud kaebaja, kelle eest nüüd hoiatatakse, mitte millegi eest. Paradoks võib olla see, et need, kes täna jutlustavad kaebamise vastu, olid kunagi ise kõige suuremad kaebajad. Seda keegi ei tea, sest režiim kaitses kaebajaid, kes jäid anonüümseks. Ja see, kelle peale kaevati, ei saanud end kaitsta. See taust oli kõigile teada, ja sellest tulenevalt olid pealekaebajad ise kõige suuremad kurjategijad, keda ei karistanud keegi.

Tänapäeval on olukord vastupidine. Olukorras, kus kehtib seadus, ja see seadus ka maksab, on nn pealekaebamine nõuka aja stiilis sisuliselt välistatud. Ja vastupidi, karistatav on see, kui õigusrikkumisest jäetakse teatamata. Iga kaebaja peab oma sõnade eest vastutama. Kaebaja ei saa reeglina jääda anonüümseks. Kui õigusrikkumisest teatamist saab üldse kaebamiseks nimetada.

Kui mina õigusrikkumisest teada andsin, siis tembeldas meinstriim ajakirjandus mind kättemaksjaks. Kättemaks siis mille eest? Õigusrikkumise eest. Millegipärast ei nimetata kättemaksjaks neid inimesi, kes tunnistavad oma vägistamise, varguste, peksmiste jms juhtumite kohta. Ja kas siis kurjategijale karistuse määramine on kättemaks? Võibolla tõesti. Aga siis tegeleb kohus päevast päeva kättemaksmisega. Jeerum. Selline kättemaksuasutus tuleks laiali saata. Mhh?

Eestis kehtib seadus. Mis üheselt kohustab kodanikke teatama õigusrikkumistest. Ja paneb kodaniku selle eest vastutama. Ja määrab õigusrikkujale karistuse. Kuskil pole juttu kättemaksust. Jutt käib kuritegevuse vastu võitlemisest ja kodaniku vastutusest, laiemas mõttes kodanikuühiskonnast. Pole politsei kohus kõiki õigusrikkumisi tuvastada. Hästi toimivas kodanikuühiskonnas on politseil vaid marginaalne tähendus. Eestis ei julge kodanik midagi teha, tal puudub oma arvamus, ootab mingeid sülle kukkuvaid armuande, käitub nagu lasteaialaps, ja pole ime, et selline ühiskond areneb politseiriigiks. Nii nagu see juhtus 1930ndatel aastatel. Eesti rahvas ja ühiskond pole orjapõlvest kuigi kaugele arenenud. Tal on vajab turjale kiltrit, kubjast ja aidameest, kelle käsku täita, kui piltlikult väljenduda. Ja viimastele omakorda isevalitsejast ülemust, orjapidajat, kellele üdini kuuletuda.