Miks on anonüümne tatipritsimine lubamatu

Sest see loob ebaterve õhkkonna, kus Triin Olveti või Lemmi Kanni tüüpi ajakirjanik avaldab, näiteks poliitikute kohta seljataga igasugust paska, ja poliitikutel kujuneb selle tagajärjel umbusk kõigi ajakirjanike suhtes, hakatakse kõiki kahtlustama. Mis teeb väga raskeks oma tööd tõsiselt võtvate ajakirjanike tegevuse. Sest seljataga tatipritsimisel kasutatakse infot, mis on USALDATUD AINULT AJAKIRJANIKELE, see puudutab nii tekstilist kui pildilist infot. Ja ajakirjanikel on oma töö tõttu võimalik kasutada palju rohkem infot kui tavakodanikel. Nad ei tohi seda infot kurjasti kasutada. Ei tohi usaldust kuritarvitada.

Selline anonüümne tatipritsimine, eriti ajakirjanike poolt, pole mitte millegagi õigustatud.

Mis on veel huvitav, tatipritsimisega tegelevad need ajakirjanikud, kellelt suuremaid tööalaseid kordaminekuid pole tulnud. Näiteks kui mina Äripäevas töötasin, oli mahv nii suur, ja ma õhtuks nii väsinud, et mingist blogimisest poleks saanud juttugi olla. Vaatasin kõrvalt, et kuidas küll teised suudavad. Ja ka nüüd blogin ainult selleks, et ümber lükata minu kohta levivaid kuuldusi ja valeinfot, ja et minu seljataga laimajaid paljastada. Sekka vahel muudki. Blogi on mu ainus võimalik kaitse tegelaste vastu, kes ihalevad minu lömastamist. Veendusin selles ise, kui lasin algul asjadel nö minna nagu nad läksid, ja sain ühe laksi teise järel. Minu vastane laimulaviin võttis enneolematud mõõtmed, millest ma varem poleks osanud mõeldagi, või mida karta. Sekkusid Eesti juhtivad ajakirjandusväljaanded ja ajakirjanikud, kes mind halastamatult materdasid. Ja, NB! mulle oma väljaannetes enam sõna ei andnud. Moonutasid minu antud seletusi ja kommentaare. Valetasid otse näkku. Avaldasid väljamõeldisi. Nagu üks korralik kambakas. Aga ilmselt on see Skandinaavia, Schibstedi traditsioon, ma ei kujuta ette millised vereimejad ja elajad on Norra ajakirjanikud ja ajakirjandusjuhid! Kui asja kohtusse andsin, siis lõppes tatipritsimine suurtes lehtedes nagu noaga lõigatult, aga jätkus ulatuslikult sellistes väljaannetes, mida peavad Olveti ja Kanni sugused tegelased. Kes on ise samuti suurte meediakorporatsioonide palgal, kasutavad nende korporatsioonide vahendeid, kiiret internetti, mahukaid andmebaase. Ilmselt on see samuti Skandinaavia traditsioon, korraldada ajakirjanike anonüümsed salablogid, ning siis lasta läbi nende inimesi seljataga tümitada. Ajakirjanikud täidavad neid blogilehekülgi oma töö ajast. Töölaua taga! Ja siis tümitavad meediakompaniid nõnda seljataga näiteks neid, kes ajakirjandusega nõnda koostööd ei tee, kui vaja. Kes on väljaanded kohtusse kaevanud. Ja sellisesse Skandinaaviasse kutsub meid TH Ilves?! Ptüi, raisk! Sellist sitta pole küll vaja kellelegi! Sellist silmakirjalikku süsteemi, kus pealtnäha on kõik vinks-vonks, aga seljataga käib selline andmine, et kole.

Aga enda eest tuleb seista, olen selles üha enam veendunud. Ja oma nime ning ausa jutuga. Ainult siis saab tegevus olla edukas.