Mis Ingrid rääkis selja taga töökaaslaste kohta, Osa XI: Vesta

Esiplaanil Vesta Reest, kujutis Stiina kodukalt.

Nüüd siis inimesest, keda Ingrid nimetas väikseks viinaninaks ja kes siis oli ahelsuitsetaja, vähemalt Ingridi jutu järgi. Nii et Ingrid imestas, kuidas see tegelane üldse püsti seisab, elus püsib. Jutt on Kroonika endisest ajakirjanikust Vesta Reestist.

Oli näha, et Vesta Reest Ingridile ei meeldinud. Ma ei teagi, miks ta Vesta Kroonikasse võttis, kuna asus teda taga rääkima juba esimesel päeval, kui Vesta ametisse astus. Talle ei meeldinud Vesta viltused silmad, et näeb välja nagu UFO. Muidugi ei olnud ta glamuurne, tal oli vähe juukseid peas ja meiki ei kasutanud üldse, mis Ingridile ei meeldinud. Minu arvates oli Vesta väga hea ajakirjanik, ta oli Ekspressi kogemusega, terava sulega ja kirjutas vähestestest allikatest hoolimata kokku alati hea artikli. Püüdsin seda Ingridile ka öelda, aga mulle tundus, et ta vaatas Vesta heale ajakirjanikuninale läbi sõrmede või sidus endale üldse salli silme ette ja pani tropid kõrva. Ingrid ei osanud Vestaga hakkama saada.

Vesta olevat sõbrustanud Stiili peatoimetaja Kristi Pärn-Valdojaga ja juhatusest kellegi Egle Haidakuga, nad olid pidevalt sööklas istunud ja teisi taga rääkinud, Ingridi sõnul. Kuigi ma arvan, et neil võis ka teisi teemasid olla, aga kuna Ingrid ise rääkis alati kõiki taga, oli ta kindel, et teised teevad sama.

Vestale heitis ta ette, et ainult kimub suitsu, sõrmeotsad kollased. Kui suitsunurgast välja tuleb, siis kõik riided on suitsuhaisuga koos. Ingrid, kes salaja pidudel ja kodus nurga taga suitsetas, muudkui imestas, et kuidas üks naine saab nii palju seda mürki kopsu tõmmata? Heitis ka joomist ette. Ütles, et Vesta vahel tuigub koridoris, nagu oleks juba varavalges enne tööle tulekut paar klõmakat kangemat hinge alla pannud... Kõiksugu avalikel üritustel olevat Vesta Kroonikat halvasti esindanud, sest klaas punase veiniga oli kogu aeg käes ja pilk udune. Ingrid arutas, kas ta hambaid ikka peseb, sest tal need veidi pruunikad. Ingrid ise tahtis enda omi valgendada, kuigi ma ütlesin, et see on raharaiskamine ja lõpuks ta ei valgendanudki.

Ingridiga koos elades oli selgesti tunda, et teda ei huvita, kuidas inimesed tööd teevad, vaid kuidas nad välja näevad. Mida rohkem ta kolleege ja prominente taga rääkis, seda vähem suutis ta ajakirja süveneda ja mina pidin pidevalt otsustama, kes on nädala parima loo teinud. Kroonika omad said seal mingi preemia parima loo eest. Kui ma Vesta lugusid esile tõstsin, küsis Ingrid nagu ikka mossitades, et kas kedagi teist pole, keda premeerida? Kuna Vesta saavat preemiaks juba niigi kõiksugu esitlustel kurku kallatud veinid. Ühesõnaga ka mina sain kaela peale, kui julgesin Vestat kiita.

Ingrid kurtis, et ühel seksikate peol olevat Vesta, Kristi Pärn ja juhtkonnast Haidak pihta pannud pool Kroonika külalistele mõeldud veinivaru ja seda vaikselt laua alt kulistanud.
Vesta elas koos ühe Ekspressi meesajakirjanikuga, selline väikest kasvu Meelis Piller. Ingrid ütles, et täiskasvanud inimesed võiksid juba ka lapse saada, aga kahtlustas, et kui loodet kõhus ainult veiniga joodetakse, siis sealt head nahka ei tule. Lõpuks läks Vesta Stiina peatoimetajaks ja siis tundis Ingrid küll puudu ajakirjanikust, kes oskaks tõsiseid ja häid lugusid teha. Selline Ingrid ongi. Ei hinda inimest, kes tema ajakirja heaks töötab. Kui see inimene on mujale läinud, avanevad tal silmad. Aga kohe sai ta Vesta asemel tööle Paavo Kanguri, kellest mingit asja ei saanud. Paavost kirjutan ehk millalgi veelgi ja juba pikemalt. Mida rohkem kirjutad, seda rohkem meenub. Püsige lainel!