Selektiivne ajakirjandus

Fotomeenutus ETV-varivalitsusest aastal 2004.

Blogija Kristo Kivisaar kirjutas ühe sissekande, kus ta juhib tähepanu fenomenile, kus ühtedel juhtudel tehakse igast puuksatusest lugu, teisel juhul mitte ka kõige suurematest asjadest.

Ja sellest näib olevat aru saanud äsja meediamagnaadiks hakanud Oliver Kruuda, kes lahterdab inimesed laias laastus sõpradeks ja vaenlasteks. Ja tema sõber on näiteks Savisaar, ja vaenlane Hans H. Luik, kuigi ülejäänud nn meinstriim meedia jaoks on vastupidi, Savisaar paha ja Luik hea. Ses mõttes ma saan isegi Kruuda üritusest aru, aidata vaest Savisaart, kes on saanud klohmida nii asja eest, kui täiesti asjata. Kruuda pakub uue julge tulijana tasakaalustavat jõudu meediamaastikul, kus olid väga kindlalt paika pandud sõbrad ja vaenlased. Kuigi ka Kruuda on murdumas, no Savisaarele ta ilmselt truudust ei murra, aga näiteks minu ja Irja blogi väljavõtted lõpetasid Justi vahel ilmumise, kui Kruuda sai selle väljaande omanikuks. Nii et tundub, et Kruuda pakub kaitset vaid väiksele ringile sõpradele, kelle hulka pole mul au kuuluda. Ja mõnele ajakirjanikule, et siis osta ka endale immuunsust, et Kroonika temast pahasti ei kirjutaks. Ja ülejäänutele siis valatakse tuld ja tõrva. Ühtlase joana. Ülejäänud vaadaku ise, kuidas saavad.

Kindlasti tekib küsimus, kuidas on Eesti meediamaastikul tekkinud need pahad ja head, sõbrad ja vaenlased? Ilmselt on juured kuskil 10-15 aasta taguses ajas, kus seda poliitikat hakkas jõuliselt ajama Hans H. Luik. Ühtesid inimesi meedias teiste vastu välja mängima. Kiites ühtesid taevani, ja tehes teistest patuoinad. Nimetan seda selektiivseks meediapoliitikaks. Mis ei tähenda materjalide hoolikat valimist, nagu võiks ehk arvata ja eeldada, vaid ühtede eelistamist teistele. Pinnalt, et kui "kasulikud" nad ajakirjanduse jaoks on. Ja see süsteem on oma sõõrmed ajanud igale poole, ka televisiooni. Näiteks, kui olete juhtunud vaatama paljukiidetud Kärmase saateid, siis just selline selektiivne ajakirjandus seal valitseb. Kus näiteks Urmas Sõõrumaa persepragu lutsitakse täiesti puhtaks, samas mingi teine tegelane saab sellist valu, et kahju hakkab. Ja nii pidevalt. See, mis jääb vaatajale ja lugejale nähtamatuks, on asjaolu, et Sõõruka käest saab sellise pugemise eest inffi. Näiteks Hans H. Luik ise, kes võtab tippärimeestega õhtuti mõnusalt viinuškit. Ja oma informaatoreid ei saa ju kotti võtta. Ja ehk saab Sõõrukaga ka veel mingi laheda kinnisvaradiili teha, kus Luik on oma Ekspressi aktsiad juba pantinud mingi välismaise, näiteks Rumeenia kinnisvaraostu tagatiseks (kuigi Luik lubas Ekspressi aktsiaid börsile viies Rumeenias hoopis meediaettevõtted soetada). Nii et Sõõruka sugused tegelased sõuavad mõnusalt meediarasva sees. Neid kiidetakse siin ja kiidetakse seal. Kuigi Sõõrukas on täiesti tavaline ärimehe päss, pole parem kui paljud teised, näiteks tavaline turul kartuleid müüv talumees.

Aga nagu ikka elus, on heade kõrval tegutsemas pahad. Ja pole vist saladus, et pahade tegemised huvitavad lugejaid kõige rohkem. Nii peab ajakirjandus leidma need pahad, et pilt liiga ilus ei paistaks, tuleb leida nö patuoinad. Kellest poleks kahju, kes nagunii eriti ajakirjanikele ei "tilguta". Näiteks Toomas Annus, kelle kohta Luik ja kogu ülejäänud meedia nö suu puhtaks rääkis. Stiilis, et sõprus kallis, tõde veelgi kallim, või kuidas Luik seda ütles. Kuigi Sõõrukal on täpselt samapalju luukeresid kapis, näiteks Falcki (ESSi) lepingud kohalike omavalitsustega. Ma söön oma mütsi ära ja lähen lisaks kraanajuhi kursustele, kui seal pole ametnikud, poliitikud siis, meelehead saanud.

Nii et, jah, võibolla valmistan kellelegi üllatuse, võibolla pettumuse, aga ajakirjanduses ei valitse mõtteviisi, mida Äripäevas kunagi propageeris Janek Mäggi, et "kõigile pasunasse, ja võrdselt". Sellist "võrdsust" saavad omale tõesti lubada ainult sellised tegijad nagu Mäggi, kes pangandusest kirjutades jagas asjast rohkem kui pankurid ise. Oli oma teemadest ja allikatest üle. Tõsi, mingil hetkel valis tõe asemel raha, aga ta vähemalt üritas.

Ajakirjanduse, vähemalt Eesti ajakirjanduse puhul, seda just praktikas, tuleb ära unustada sellised kriteeriumid nagu objektiivsus, võrdne kohtlemine. See on ilus muinasjutt, mida meediajuhid tähtpäevadel armastavad puhuda.

Näiteks Kroonika puhul muutus selliseks "heaks" tegelaseks Beatrice, ja halb oli Anu Saagim. Beatrice, kes lasi ajakirjanikud oma magamistubadesse, ja oleks ehk isegi lubanud piiluda oma häbememokkade vahele, sai ülima respekti osaliseks. Samas Saagim, kes oli kapriissem, ja kes nagunii oli end juba alasti võtnud ja keha vahukoorega kokku määrinud, oma tissi välgutanud, selle Saagimi võis ajakirjandusrentslist alla sulistada. Kirjutada igast paskville tema armukeste ja lapse isade kohta. Kellest igaüks oli isam kui teine.

Ehk oli abi ajakirjanduse toimemehhanismidest arusaamisel.

Ja veel. Selline olukord pole hull meediaturu konkurentsi tingimustes, kus ühe grupi "sõber" võib ainuüksi selle sõpruse eest muutuda teise grupi vaenlaseks. Eesti meediaturg on paljuski konkurentsiameti puudumise tõttu koondunud üheainsa grupi kätte. Ja see teeb mis tahab. Selle grupi "vaenlastel" pole suurt muud teha, kui asutada ise meediakanal. Mille tegi Kruuda endale ja oma sõpradele, ja mida ma olen ise ka jõudumööda katsetanud.

Lisaks märgin niipalju, et Ekspressi lood tunduvad alati esmapilgul hästi huvitavad. Aga kui mõned aastad tagasi huvi pärast nende sündmuste saatust edasi jälgisin, millest Ekspress kirjutas, seoses ühe raamatu kokkupanemisega, siis tuli välja, et suurem osa kirjutatust oli väljamõeldis. Lihtlabane spekulatsioon. Mis osatakse Ekspressis välja mängida nii osavalt, et see tundub tõepärasena. Mida jäädakse uskuma. Kuigi tõest on asi kaugel. See on kahtlemata fenomenaalne oskus, aga aitab vähe edasi. Kui kellelgi huvi, näiteks mõnel ajakirjandustudengil, võiks võtta mõned Ekspressi varasemad lood ja vaadelda neid praegusaja kontekstis. Suuremad sündmused on kõik leidnud mingi lahenduse, on tulnud välja uued asjaolud. Võib saada päris huvitavaid tulemusi.