Uue aja Kadastikud

Suur juht ja õpetaja Mart Kadastik alias Jaak Kaljo, kes kirjutas 1980ndatel Edasis EKP ja KGB suhtes sallimatute inimeste kohta paskville. Ning Kadastiku jüngrid Lemmi Kann alias Urbaanika ja Triin Olvet alias Leheneeger, kes praegu enda ja meediagruppide suhtes sallimatute või lihtsalt avaliku elu tegelaste kohta anonüümseid paskville kirjutavad. Neid kolme seob erakordne omadus teiste kallal ilkuda. Anonüümselt. Argpüksi kombel, seljataga. Pannes piinlikku olukorda kõik oma kolleegid, sest, teadagi, kahtlustatakse kõiki. Kadastiku ajal kahtlustati Edasi töötajaid. Praegusajal kahtlustatakse Postimehe ja Äripäeva töötajaid. Sest ilguti teemade üle, mis oli usaldatud vaid ajakirjanikele. Kasutati ajakirjanikele edastatud infot. Olveti anonüümsete ilkumiste põhjal võis oletada, et ta töötab Postimehes. Ja Kannu puhul, et ta töötab Äripäevas. Või, vähemasti võis oletada, et nad töötavad ajakirjanikena. Ma ei tea, kuidas Postimees ja Äripäev need asjad heausksete poliitikute jaoks ära lahendavad, või on lahendanud. Igaljuhul on mul endise ajakirjanikuna piinlik nende tegelaste pärast. Mul on häbi. Häbi nende heausksete poliitkute ees, kes said seljataga valimatu sõimu ja alanduste osaliseks. Ja kuigi ma ei jaga näiteks Edgar Savisaare ja mitmete teiste Keskerakonna liikmete vaateid, on mul ka nende ees häbi. Häbi nii Olveti kui Kannu pärast. Vaatasin veel, et Kann on ise intervjueerinud Savisaart ja Ansipit, keda ta pärast oma blogis anonüümselt solvas, nende kallal ilkus. Endale usaldatud info põhjal. See on nii näotu tegu, et mul pole lihtsalt sõnu. Ja näotud on Kannu armetud katsed enda õigustamiseks. Seda ei õigusta miski, Lemmi. Kannu-Lemmi puhul pole tegemist tavalise blogijaga nagu seda on Nirti või Tiiu, kes oma armsaid tähelepanekuid ning mõtteid üles panevad ja keda ma selle tõttu väga austan ja hindan, isegi kui nad mind sõimavad, ma ilgun vastu, aga ma pole nende peale kuri. Küll olen kuri Kadastiku peale, kes kasutab siiani oma väga suurt võimu, oma ajakirjandusmasinat väikeste inimeste põrmustamiseks. Ja olen kuri Kannu-Lemmi ja Olveti-Triinu peale, kes sama masinat kasutavad oma isiklike ambitsioonide, või ehk ka kogu meediagrupi mingite teatud ambitsioonide teostamiseks. See on väga ohtlik nähtus, mida ma ei saa kuidagi sallida. Nad on eelkõige ajakirjanikud, kellele kehtivad teatud normid ja reeglid, kõikjal. Kui on soov hell-raiderina blogimaailmas möllata, siis võtku end ajakirjaniku kohalt lahti. Mul on väga raske usaldada nii Postimeest kui Äripäeva. Selsamal põhjusel. Ja mul on väga raske anda ka neile väljaannetele intervjuusid, sest ma ei tea, kus blogis nende väljaannete ajakirjanikud neile usaldatud infot minu vastu ära kasutavad. See on teema, mis peaks tulema arutusele kõige kõrgemal tasemel Bonnieri ja Schibstedi peakorterites. Sest ma ei usu, et seal suhtutaks sellistesse asjadesse sellise iroonilise irvega, nagu on seni asja võtnud Kadastik, Olvet ja Kann. Ja mis kõige õudsam, Olvet pani oma blogi küll kinni, aga tema toodetud ilkuv laim jõuab avalikkuse ette teiste, näiteks Lemmi Kannu blogi kaudu. Ma ei suhtu blogimaailma üleolekuga, aga see on nähtus, mida ma ei saa niisama kõrvalt pealt vaadata. Kel on mind raske mõista, pange ise end mõne poliitiku või ärimehe olukorda, keda Kann on intervjueerinud, ja siis tema üle seljataga ilkunud. Kas te peate seda õigeks? Küllap mitte.