Kuidas saab üldse teisiti mõelda?
Last üleliia tähtsustades seome ta enda külge, tekitame tas perversse süütunde, et ta peab meile oma sünni eest tänulik olema. Aga ei pea. Laps saadakse egoistlikel kaalutlustel - et oleks keegi, kes viiks nime edasi, päriks vara, kannaks vanaduses kätel. Keegi meist pole saanud siia ilma sündimist valida. Pole olnud seda luksust.
Sestap tulebki tähtsustada mitte oma last, kes viibib su elus vaid loetud aastad ja näitab sulle ükspäev ühel või teisel põhjusel keskmist näppu, vaid oma MEEST ja NAIST. Seda inimest, kes seisab raskustes su kõrval ja kes austab sind nii palju, et hoolib ka su ihulikest vajadustest.
Lapsi on muidugi tore nunnutada. Nagu koeri, kasse ja hiiri. Et oi kui armsad. Aga neist ei tohi teha oma elu mõtet. Nemad ei ole selle eest tänulikud. Sest kui kedagi üleliia armastada, siis tunneb see keegi kohustust sama palju vastu armastada. Aga temal on oma elu, tema peab leidma oma kaaslase.
Ema ja isa olgu lastele head õpetajad ja sõbrad, aga tähtsaimaks pidagu ikka teineteist.
7 kommentaari:
Täiesti 100% õige jutt! Lisaksin vaid, et kõige hullemad on üksikvanemad, näiteks üksikemad, kes kasvatad lapse üles maast madalast sisendades talle, et ta on väga eriline, sussutavad ja nunnutavad ta reaalseks eluks täiesti ebakõlbulikuks. Sellised emasid on tänapeäval väga palju, kes tahavad oma lastest teha lemmikloomi, see on tegelikult ülim egoism, mis võib hiljem kätte maksta.
Samuti kui laps näeb, et vanemad tõesti hoolivad eelkõige teineteisest, siis saab ta eluks suurepärase eeskuju, kuidas oma peremudeli luua. Sageli on kahjuks ni, et kui mees on lapsed naise jaoks ilmale sigitanud, hakatakse teda vaikselt perest välja sööma.
Irja, sina paistad olevat enda jaoks lapsesaamise hetkel nii väga välistanud et ei suuda (ideaalis) ematunnet ette kujutada.
kuid katsu: kujutle et sinu elus on keegi sinust täielikult sõltuv olend kes on sulle kümneid kordi armsam kui su isa. meest ja seksi pole. siis aga leiad mehe kes on sinu vastu hea, seks on taevalik kuid tema sinu last ei salli ning ei häbene seda ka välja elada. kas sa tõseti elaksid niisuguses kooselus sest seks ja mees on esmatähtsad???
mina arvan et seni kuni lapsed vanematest sõltuvad on nad siiski esikohal. loen aeg-ajalt naisefoorumitest kuidas kurdetakse et uus mees ei salli minu lapsi või et kohtasin toredat meest kuid tema lapsed on vastikud... niisuguseid kooselusid ei tohiks olla.
sama käib ka paarde kohta kellel on õhised lapsed kuid niisugustes suhetes ei paista prioriteetidega eriti probleeme olevat.
Kunagi, kui te olite veel mac-i aadressil oli pildid Inno lastest, et kui väga ta neid armastab ja igatseb, aga kuri lohe ei luba nendega kohtuda.
Ja ma üldse ei kahtle selles isaarmastuses, aga...
Kui sa väidad, et seks on tähtsam kui lapsed, siis ma saan aru miks. See tähendab ka seda, et sa võid seksida kus iganes, kellega iganes ja millal iganes. Ja lastest pole nagu väga vaja välja teha, sest lapsed peavad teadma, et vanemad seksivad ja kuna seks on ülimalt oluline on vaja seda teha kohe, nüüd ja pragu. Ka laste silme all.
Minu meelest on lapsed siiski elus olulisemad kui seks. Ja see ei tähenda seda, et tuleb olla manikaalne vanem, kes piirab oma laste liikumist ja kussununnutab neid igal moel. Normaalne vanem armastab oma last, oma meest ja seksi. Aga armastada seksi rohkem kui oma lapsi? Minu jaoks täiesti ebanormaalne...
Aga iga ühel on oma arvamus. Ja õnneks ei sunni sind, Irja, keegi lapsi saama. Seksi aga oma elupäevade lõpuni ja ole õnnelik! :)
Mulle väga meeldib teie bloggi ja jutt on 100% õige, aga Irja sa tõesti ei kujuta ette, kui palju muutub su elus, su tunnetes, kui sünnib laps. Seda ei saa kirjeldada taaskord, sest selle peab ise läbi tegema. Ja see pisike olend saab sulle kõige kallimaks siin maamunal, emana oled valmis ükskõik milleks, et teda kaitsta nagu lõvi:)Ma tõsiselt soovitan - sünnita, kasvõi 1 laps!
Seks on mitmetahuline, vähemalt inimese jaoks.
Loom seksib järglaste saamiseks, järglased on kõige olulisemad, emane loom kaitseb oma järglasi, nagu lõvi. Ja ilmselt on järglased emasele loomale kõige olulisemad. See on loomalik tahk, instinktiivne, kaasa sündinud. Ja kehtib ka inimese puhul, kuna ka inimene on loom, tal on samad instinktid mis loomadel, näiteks see paljunemisinstinkt.
Teine, inimlik, või, kui lubate, jumalik tahk puudutab tundeid ja seksi, kui üht tunnete ja armastuse väljendust. Kahe inimese lugupidamise väljendust teineteise suhtes.
Inimühiskonnas tõstetakse millegipärast esile, fetišeeritakse seda esimest, loomalikku, instinktiivset tahku ja jäetakse kõrvale inimlik tahk. Võibolla tuleneb see sellest, et suur osa inimesi elabki lähtuvalt oma instinktidest, neile pole mõtlemisvõimet ja sügavamaid tundeid antudki. Loomaliku tahu fetišeerimine on küll kaasa toonud masspaljunemise ja inimene on nö looduse kroon, eelkõige seetõttu, et teda on palju. Aga kõrvale jäetakse inimlik pool, suhte kvaliteet. Paljud inimesed on vaatamata masspaljunemisele väga õnnetud. Ja neid õnnetukesi sünnib üha juurde.
Millest võib tuletada, et õnnetu inimene ei tohiks üldse paljuneda, sest ta paljundab õnnetust.
Minu jaoks ei ole lastest tähtsam seks, vaid minu enda täisväärtuslik elu, mille abil saan olla oma lastele terve, hea isa ja eeskuju. Mis kasu on lastel sellest, kui ma kannatan, kas siis nende või millegi muu "nimel"? See vaid paljundab kannatamist. Inimene pole loodud siia ilma kannatama, ta on selle kannatuse fetiši ise välja mõelnud, kuna ta ei tea midagi muud, midagi paremat. Ja siis usub, et oodatud õnn tuleb teises ilmas. Inimene siis jutkui elabki selleks, et surra, kogu elu on ettevalmistus surmaks. Aga jällegi, mis eeskuju see annab tulevastele põlvedele? Kui lähtuda teooriast, et inimene elab selleks, et surra, siis leiavad paljud, et elada polegi mõtet. Hakatakse tapma ennast, teisi. Mõni teeb seda aeglaselt, teine kiirelt. Sellest tuleb massiline joomine, suitsetamine, narkootikumid, purjuspäi sõitmine, massimõrvad jne.
Kui küsimustega jätkata, siis võib küsida, et kui mul on 5 last, siis millist ma neist armastan? Kõiki? Ühepalju? Mõnda rohkem? Miks mõnda rohkem?
Ja mis saab siis, kui lapsed suureks kasvavad? Kas hoian neid kodus kinni, sest ma neid armastan, kõige rohkem? Ja kui lapsed ikka minema lipsavad, siis keda ma edasi armastan?
Väike laps on võimeline oma "peremeest" nö vastu armastama nagu väikse kutsikas. Aga kui ta suureks kasvab ja hakkab kedagi teist armastama? Näiteks tema oma last? Ja kui siis see lapsega laps enam vastu ei armasta, kellelt siis saada vastuarmastust? Hakata võistlema oma lapsega lapselapse vastuarmastuse pärast?
Super Inno, ühinen Sinu mõtteviisiga 100%
Lapsed on külalised meie eluteel, kuid peljud teevad neist eraomandi!
Postita kommentaar