Eestis jahutakse väga palju loomade õigustest, aga ma väidan, et mitte midagi ei saa ses osas muutuda enne, kui hakkame suhtuma loomadesse kui täieõiguslikesse ühiskonna liikmetesse.
Näiteks Selverisse ei ole lubatud siseneda koeraga. Käisime hiljuti seal poes ja üks koeraomanik, tüdruk seisis sissekäigu ligidal sees koos oma imearmsa kutsaga. Ta kusjuures ei läinud müügisaali, lihtsalt seisis vaikselt sissekäigu juures. Ja kutsa oli viks ja viisakas. Aga kohe oli platsis kuri turva, kes käskis neil välja kobida. Ja väljas sadas vihma!!!
Eesti ja siinsete tavade ning reeglite suur viga on see, et siin ei tunta mingit paindlikkust. Kui on reegel, siis nuiaga pooleks. Inimesele pähe.
Mina igatahes enam Selverist kaupu ei osta ja kutsun sedasama tegema ka kõiki teisi. Ei ole vaja toetada selliseid rumalaid ettevõtteid, mille poliitika on ajada inimene koeraga vihma kätte.
Belgias näiteks tohivad kutsad koos oma peremehega koguni restosid ja kohvikuid külastada ja kõigil on hea meel - armsad kutsad ju! Meiegi tahame juba kiiremini oma kohviku valmis teha, et ka ses osas revolutsiooni teha. Meil on dogs welcome!
Koerte ja kasside olukorda saame parandada vaid sedasi, et suhtume neisse kui sõpradesse mitte ainult kodus, vaid ka väljaspool kodu. Ja nõuame seda ka teistelt.
25 kommentaari:
mina jälle loobun selverist ja ükskõik millisest avalikust kohast, kui ma pean hakkama penidega koos sisseoste tegema või kohvi jooma. rääkimata sellest et Eesti probleem on pigem suukorvita ja lahtiselt jalutatavad koerad, mitte koerte inimõigused. Mõttetu on ülistada mingit Pelgia korda, mis on koerapedede riik. vaadake parem soomet - isegi metsas jalutades peab koer olema rihma otsas
Aga mina ei armasta ülemõistuse palju koeri. Ei musita ega lase nägu lakkuda.
Mind ahistab ka see kui mõni soovimatu võõras karvane tuleb end minu vastu hõõruma või lähedale raputama.
Kummal on suurem õigus, kas inimesel kes musitab või sellel kelle süda pahaks läheb nähes kuidas omanik oma koera lakub ja musitab? (e pean ma seda tõesti nägema?)
Kui see jutt tõele vastab, siis sõidan ma tallinnast oma spanjeliga Teie kohvikusse külla
Igal juhul hakkavad meie kohvikus end superhästi tundma ka koerad. See on kindlalt ära otsustatud. Koertele pakutakse samuti süüa ja juua, suures hoovis joosta-mängida.
Tahame sellega olla eeskujuks ta teistele kohvikutele!
Kuigi mul on kahju tõdeda, et tänapäeval tuntudb olevat suht palju kohti, kuhu lemmikloomaomanikud oma karvast sõpra kaasa ei tohi võtta (ka rannad ja mõned pargid lisaks poodidele ja kohvikutele), on see siiski väga eluterve ja ma loodan, et see jääb ka nii tulevikus.
Mul on näiteks tugev allergia ja seega hoidun ma rangelt teadlikust kontaktist loomade ja loomaomanikega, kuna sel moel ei pea ma igapäevaselt end hormoonpreparaatidega kostitama. Loomapidamine on siiski iga inimese eralõbu ja sellega ei tohi teisi inimesi sundolukorda seada. Eks.
I LOVE PUPPIES !!!
THEY ARE DELICIOUS!
Taivanis on kutsudel veel rohkem õigusi kui Belgias. Neil lubatakse isegi supipoti SEES ujuda supi keetmise ajal. Minu arust on see kutsude sõna, mõttevabaduse ja südametunnistuse vabaduse ülim vorm. Ja võin kinnitada, tulemus on igati maitsev. Nämm nämm nämm. Elagu kutsud.
mul on tuttav, kellel tekib tugev allergiline reaktsioon viibides ruumis, kus koer või kass on tunde tagasi läbi jooksnud. samas ruumis viibimine sellise allergiavallandajaga on täiesti välistatud.
olen märganud, et osadele koera- või kassiomanikele kipub nende elukas "pähe lööma", hakatakse teda inimestama ja ei saada aru, mis on sobilik ja mis mitte.
ühsikonna liikmeks ei saa pidada olendit, kes juhindub oma käitumises ainult instinktidest ning ole võimeline aru saama sõna "ühiskond" mõistest ning selle liikmeks olemise tähendusest.
Minu jaoks on Eestis liiga palju aasialikku inimvaenulikkust ja sellist mõttetut olmejõhkrust.
See Irja ennine mesine jutt eesti ilust ja võlust, see on minu jaoks mingi mula. Ja ta ise ka teab seda.
Lihtsalt PÕLETAVALT KAHJU on eestist ja eestlastest. Et nad sellised mõttetud põmmpead on.
Kahju RAISK!
Ma ei pea vist lisama, et ei ela aastaid juba eestis. Külastan vaid korra aastas või paari järel ja siis ka lühidalt.
see on suhtumise küsimus. kui ikka siin mõnel läheb süda pahaks koera läheduses viibimisest siis võib haigele inimesele vaid südamest kaasa tunda. ja allergiad on teatavasti sageli psühhosomaatilised haigused ;-)
ja nagu on selgunud, just nendel lastel kes loomadega koos kasvavad on allergiaid tunduvalt vähem kui pirtsakalt paanilist puhtust tagaajavas ümbruses kasvanutel.
iseasi on muidugi see, et koerad (ja ka kassid) peavad olema kavatatud ja sõbralikud, et neid saaks avalikesse kohtadesse kaasa võtta. tallinnas on üks selline tore koht Noku Klubi muideks.
kahju, et asju seekord vaadatakse jälle koerte ja kasside poolt. Olen ise samuti allergiline nende suhtes. Alllergia avaldub astmahoogudes. Ilmselt ei ole Te seda ise tundnud, kui puudu jääb hapnikust... See on ikka väga raske. Selliseid inimesi on ikka (küsige mõne allergoloogi käest) päris palju. Ja las ikka avalikud kohad jäävad avalikeks kohtadeks (LOE:allergiavabadeks). Hotellid ju arvestavad allergikutega.
Ja vist isegi B.Pitt pidi olema allergiline koera karvade suhtes. Ta olla soetanud mingi allergiat mitte põhjustava koera.
Aga edu Teie blogile siiski. Kahju ainult, et looma karvadest põhjustatud hapnikuvaegus Teid ei puuduta.
Minul avaldus allergia teise inimese suhtes (ma olen sellest kirjutanud, et Ingridiga kokku puutudes hakkas selg sügelema, mattis hinge). Ja Irjal ilmselt samuti (tal oli välja kujunenud raskekujuline astma, multiallergia), kuigi testid näitasid koera ja kassi. Ma ei tea, kas inimsese suhtes allergiat testitakse, ilmselt ei juleta seda teha. Aga allergia võib avalduda mehe, naise, isa, ema suhtes.
Pärast meie kokhtumist kadusid Irjal allergianähud ja astma, mis oli suur ime. Ja mul samuti. Kui mõni aeg hiljem Ingridiga kokku puutusin, hakkas selg taas sügelema. Irjal avaldusid astmanähud kokku puutudes emaga. Ja koerte ega kassidega seoses Irjal mingeid vaevusi ei esinenud.
Allergia ja astma põhjustaja on teine inimene. Aga loomulikult on kõige lihtsam süüdistada koera ja kassi.
.. jah allergiat testitakse. Õnneks on täna väga häid hormoonpreparaate, mis aitavat allergikuid. See, et Teie probleem lahenes, on üks õnnelikest juhtumist. On ikka olemas normaaljaotus: kull või kiri, ikka 50-50. Laske ka neil (LOE: allergigutel) astmavabalt elada. Egas muidu: nee 5-tärni hotellid allergiavabasid tubasid (ka suitsuvabasid tube) tee.
Aga tänud diskusiooni eest. See on Teie poolt igati jälgitav ja tagasisidega.
See, et Irjal allergiaga nii hästi läks (LOE: kas hea kaaslane või keegi kõrgemalt poolt aitas), on ikka üks suur vedamine. Aga need, kellel need probleemid algavad nende teadliku elu algusest, küll mitte.
Teie kommentaarid on head, aga seekord vist puudutas vähe ka neid, kes lihtasalt ei saa: koerte-kassidega ühes ruumis olla. Aga see selleks. Eks jäägu meile meie rõõmud (armastus, seks jms.) ja mured (allergia, sõltuvused jms.)
Igaljuhul oli diskussioon teretulnud.
Jään jätkuvalt Teie blogi lugejaks.
ter
Ma ei kahtle selles, et tolm, karvad, suled, aga ka müra võivad tekitada ärritust. Aga allergia ja astma peamiseks käivitajaks on psühholoogiline pinge, mis tekib suhtlusest või kokkupuutest teatud teise inimesega.
Olen enda, Irja ja oma laste peal seda täheldanud. Näiteks öeldi Irjale, et astma on eluaegne haigus. Aga, tõesti, on vaid juhul, kui ta oma emaga kogu aeg koos on. Niipea, kui ta emast eemaldub, kaovad astma nähud. Ja kui kokku puutub, taastub kõik. Ja siis ei aita hormoonpreparaadid, inhalaatorid ega miski muu.
Sama lugu oli mul Ingridiga. Kui temaga kokku puutusin, näiteks läksin ta kõrvale magama, hakkas selg sügelema. Niipea, kui üles tõusin ja teise tuppa läksin, kadus sügelus. Ma kahtlustasin, et voodis on sügelised, tolmulestad, vms, pesin ja keetsin pesu läbi, aga ei mingit efekti. Ma poleks eales osanud arvata, et allergia võib avalduda teise inimese suhtes. Ja veel oma enda naise suhtes! Sõin Zyrtecit, Sudafedi ja Actifedi, et sügelust vähegi kontrolli all hoida. Või siis jõin end enne magama minekut purju. Ja see sügelus polnud mingi kerge lööve, kogu selg oli punane, ja selline tunne, et roniks kasvõi mööda seina üles. Nüüd, Irjaga koos, pole see enam kordunud. Ainult vahel harva selg sügeleb, õrnalt, kui söön midagi, mis sisaldab teravilja.
Ja ka laste puhul täheldasin, et kui Ingrid oli kodust ära, kadusid lastel allergianähud. Niipea, kui Ingrid tagasi tuli, need taastusid. Seostasin seda algul toiduga, et ma ei suuda Ingridi kodus olle jälgida piisavalt hästi dieeti. Tegelikkuses võis põhjus olla Ingridis endas, mida ma enne ei osanud ega teadnud kahtlustada.
Kahju neist allergikutest ja ka loomavihkajatest, sest reisides näiteks Hispaanias, Itaalias, Prantsusmaal, Kreekas, ei saa nad käia ei kohvikutes ega ka paljudes kauplustes, kus omanikel tihti ka lemmikloom kaasas on.
Vana koera arvamus.
Muidugi meeldiv, kui keegi meiesuguste peale kah mõtleb!Kena kausike krõbinatega, tassike veega. Ehk jalutusplats ja postike kah õues? Ilus- tuled peremehega, helkur kaelarihmal ja pärast napsitamist tirid peremehe koju.
Kurb tõde on see, et seda ei juhtu!Tervisekaitsjal lähevad "sarved soojaks", kui mind kohvikus kooserdamas näevad! Naabri Nurri taga ajades silkan ikka vahel kööki kah! Ja sellele patsiga puudlile vahel roniks selga kah! Allergikud ei saa Teie kohvikus käija!On mingi teooria, et allergikule ainus sobiv loom on merisiga. Raha veavad ärilisse ettevõtmisse ikka inimesed, penid ikka niisama seal vedelemas. Kui nõnda loomasõbrad tahate olla, peate koertekohviku tegema (koer tuleb peremehega kohvikusse).Kindlasti kundesid jätkuks,iseasi kas luule ja jutud neid huvitavad. Menüüs ikka koerasöögid ja peremeestele kausiga pähkleid.Kohviku nimi võiks olla "Kellele ei meeldiks Murka juures". Kui pähkleid pakiga kõrvalt poest tuua pole tervisekaitselt vast luba vajagi.
Elan Saksamaal ja siingi v6ivad koerad käia kohvikus ja poes. Ükspäev s6itis isegi kits trammis (oli mingi laat, päriselt!). Koerad on reeglina muidugi pisemat sorti ja alati hästi kasvatatud ja puhtad. Istuvad vaguralt laua all v6i riiulite vahel, samal ajal kui peremehed/naised kohvitavad/poodlevad, ja ei kiusa kunagi v66raid inimesi.
Ja kuidas siis seal kohvikus korda peetakse kui kohal on nii emased kui isased koerad ja neil parasjagu jooksuaeg satub olema? Või kassipuur ja koerake kõrvuti laudade all? Kas te tõesti arvate, et see on loomadele OK? Minu arvates on puuris kass iseenesest jõhker nähtus, aga jõudu pseudoprobleemidega tegelemisel. Selline kohvik, kus kõik suitsetavad ja ka loomad suitsu peavad sisse hingama, on väga väga hummanne!!!!
teadmiseks "tervisekaitsjatele":
seadusega on keelatud loomade viibimine toidukäsitlemise juures e. köögis. mujal teenindusasutuses on see puhtalt omaniku otsustada. minul endal oli oma baaris pidevalt koer kaasas. ja rahvale meeldis. ainult ühe korra tuleb meelde kui mingi moor ühtäkki märkas mul laua all koera. jõllitas vähe aega pahakspanevalt, vaatasin vastu. siis teatas, et koertel on keelatud olla sellistes kohtades. (mitte, et tal oleks allergia või midagi vaid just minmelt KEELATUD) ja hakkas lausa jahuma tervisekaitsest ja politseist ;-) lasin lollil vähe aega vahutada ja siis teatisin kelmikalt, et olen omanik ja kui ei meeldi, mingu minema, pole kohustust siin baaris käia :-D jäi teine eriti totralt vahtima :-)
kokkuvõtteks: see kõik on tüüpiline nõukogude eestlaste vigin - kõik peab olema keelatud. tulgu siis juhised moskvast või brüsselist. ja juhiseid täidame 110%
aga mina tean inimest kellel on ka "tugev allergia koerte vastu". tegelikult tal pole mingit allergiat. talle lihtsalt ei meeldi koerad ja see on hea ettekääne... nõukogude eestlase tüüpiline vigin.. nagu keegi siin varem ütles. inimesed vigisege vähem ja allergiad kaovad.
lisaks veel seda, et jooksuajad on ainult emastel koertel ja kõik inimesed kes omavad emaseid koeri (minul on neid 2 ) ei tassi neid kaasa kui jooksukas käes.
niinagu Jumal on loonud erinevaid elukaid ja inimesi, nii võiks ka inimesed luua ka erinevaid kohvikuid: suitsetajatele, mittesuitetajatele, loomaarmastajatele, mitteloomaarmastajatele jne.
Suvel nägin Rootsis mitmel pool välikohvikute ja pentsukate ees kaussi veega, kuhu oli kirjutatud, et see on vesi koera jaoks. Minu meelest hea reklaamitrikk - näitab, et siin on lahke rahvas ja hoolitakse ka pisiasjadest.
(ise koos loomadega ühest lauast ei söö, sest alati on õhus tolmu, mis tuleb loomade karvadest ja laskub toidule. Vuihh!)
to anonüümne 14:21
Ärge alahinnake koeraomanikke. Niipalju neil m6istust on, et koeri jooksuajal kodus hoida! Ja kasse pole ma kohvikus/poes näinud, puuriga v6i ilma.
Sõbrad-sõbrad! Ma tean väga hästi, oi kui hästi, mis tunne on, kui puudu jääb hapnikust. Pikka aega uskusin arstide lolle jutte, et süüdi kassid ka koerad. Aga nüüd, kus elasin terve suve maal, kasside ja koerte keskel, andes oma kiisudele ja kutsudele kogu aeg nina peale musi, kõrte seas, kuigi mul olevat ka kõrreallergia, siis polnud mul mingeid allergianähte. Ausõna. Kadund.
Tõesti, allergi ON psühhosomaatiline. Seda kutsuvad esile teised inimesed. Mul näiteks ema. Keda ma armastan. Aga mis teha.
Inimesele on muide väga omane oma hädades loomi, ühiskonda jms süüdistada. Vaadake, kellega te koos elate, ütlen ma.
"Tõesti, allergi ON psühhosomaatiline."
Ei ole nõus! Mul endal kohti kaks, kus peale kassi lahkumist ja suurpuhastust allergia enam ei löönud välja.10- nest kiisust üheksa kutsuvad esile nähud.Pole siin psühhosomaatilist midagi.Allergeen hõljub õhus!Tuleb lihtsalt elukatega koos eksisteerida, lähed kiisule, kutsule külla - paned eelnevalt kommi suhu.Meil vaba maa- tahad lähed,tahad ei lähe, tahad võtad kommijne.
Stocholmi NK kaubamajas oli tore vaadata kohvikus erinevaid penisid. aru ma ei saa, miks ei või korraliku ja intelligentse koeraga poodi minna? aga Eestis on see koerakasvatus ka alla igasuguse arvestuse.
Postita kommentaar