Ütlesin ära ka Ekspressile

Eile tuli veel teine soov, seekord Eesti Ekspressilt.

Et ma kirjutaks "@arvamusse meedia-analüütilise/arvamusloo teemal: kas võis olla tegu esimese korraga, kus kellelgi on õnnestunud blogisfääri kaudu sundida kedagi töölt lahkuma? Mis ja kuidas sai selleks tehtud ja kuidas Sa hindad, kuidas see mõjutas antud küsimust? Kas ja kuidas mõjutab blogosfäär reaalset elu ja kuidas see valdkond areneb tulevikus?
Roppusi ei tohiks sees olla, samuti isikute otsest halvustamist, pigem just analüütilisust.
Anna pln teada. Tasu 1000 kr bruto."

Ma siis vastasin, et praegu ei viitsi seda teha. Ja seda eriti pärast seda, kui näotult Ekspress minuga käitus soses Preatoni intervjuuga. Kus lasti mehel valimatult laimu ja väljamõeldisi levitada, muu hulgas minu aadressil. Ma kirjutasin, et las Preatoni kirjutab minu asjadest kommentaari, või Ekspressi peatoimetaja asetäitja Sulev Vedler, kes paistab minu enda asjades olema suurem spetsialist kui mina ise.

Mulle ei meeldi ka see, kui väljaanded poevad külje alla nüüd, kus minu jaoks on kõige hullem möödas. Möödunud aastal, kui ma abi vajasin, polnud neid kuskil. Las Ingrid, nende suur iidol, keda nad kätel kandsid, jagab nüüd kommentaare, kui vaja. Minu pärast võib Ingrid ka minust kirjutada, kui ta muidugi mäletab midagi enam. Sest Ingridil on kehv mälu, ta mäletab küll perfektselt, mis juhtus kaks tundi tagasi, eile, või isegi nädal tagasi, aga ei mäleta paari kuu vanuseid asju ja ei mäleta mitte midagi enam kui 2 aasta tagustest asjadest. Selline tüüpiline Keskerakonna valija, kes, tõsi, millegipärast eelistab valimistel hoopis Reformi. Ilmselt seepärast, et mina seda soovitasin.